Feministeerium 10: enamik feministlikest võitudest on kollektiivsed pingutused

Feministeeriumi 10. sünnipäeva puhul vestles Andrei Liimets Feministeeriumi kollektiiviga.

Nele Laos, Kaimai Kuldkepp, Elise Rohtmets ja Kadi Viik rääkisid suhtlemisoskusest, emadusest, maskuliinsusest ning sellest, mis on kümne aasta jooksul muutunud.

Nele ja Kadi, teie olite Feministeeriumi alguse juures. Mis on kümne aasta jooksul muutunud?

Kadi Viik: Kui 2015. aasta jaanuaris alustasime, oli riigikogus neli erakonda ja kõige konservatiivsem neist IRL kahekümne kolme kohaga. USA president oli Barack Obama. Rahvaliidust oli saanud EKRE, kuid nad mõjusid trollina, kes ei soovigi valitseda – mäletan, et Martin Helme rääkis sellest, kuidas Rootsis sunnitakse poisse lasteaedades seelikut kandma. Sellised killud tundusid jaburate, marginaalsete plärtsatustena ja teised erakonnad ei näinud neis mingit võimupartnerit.

Kui kerida edasi 2025. aastasse, on EKRE vahepeal valitsuses olnud, Isamaa on radikaliseerunud, USA administratsioon on astunud sõtta woke-poliitikaga ja paisanud nii riigisisese kui globaalse julgeolekuolukorra kaosesse, poliitiline keskkond on erakordselt kuri. Tagasilöök on olnud monumentaalne. 2015. aastal oli rohkem kevadet õhus kui praegu.

Nele Laos: Kümme aastat tagasi oli eesmärk rääkida kohalikest probleemidest arusaadavas keeles läbi feministliku perspektiivi. Toona toimus feministlik vestlus peamiselt „Virginia Woolf sind ei karda!“ internetifoorumis, kus oli alla tuhande liikme. Nüüdseks on üle kümne tuhande ja on väga erinevaid feministe, ka neid, kes ei saa omavahel läbi. Mul on selle üle hea meel, et selle sõna tähendus on laienenud.

Nele rääkis Feministeeriumi sünnipäevakõnes, kuidas ei osanud kümme aastat tagasi juukseid lühikeseks lõigates sellele feminismi-sõna külge kleepida. Mida feminism teie jaoks nüüd tähendab? On see tähendus ajas muutunud?

Viik: Mina defineerisin feminismi enda jaoks ära siis, kui aastal 2002 raamatut „Tilliga või tillita“ tegime. Feminism on arusaam, et bioloogia piirab inimesi vähem kui sotsiaalsed normid, ja ma mõtlen seda väga laialt soo ja seksuaalsuse kontekstis. Feminism on kriitiline vaade nendele sotsiaalsetele normidele, mis võiksid ajaloo prügikastis olla. Lühidalt öeldes: feminism pakub vabadust olla see, kes sa oled.

Elise Rohtmets: Minu jaoks oli ka feminism enne seotud rohkem bioloogiliste imperatiivide kahtluse alla seadmisega, aga viimase viie-kuue aasta jooksul olen rohkem mõelnud, et võrdõiguslikkus tuleb küll sellega kaasa, aga ennekõike on oluline kõigi eluvaldkondade, mis on naistega seotud, peavoolu toomine. Mingid traditsiooniliselt naiselikud valdkonnad on endiselt vähem väärtuslikud, näiteks hooletöö. Naiselikkus on kultuuris kodeeritud ikka veel liiga tihti igavaks tiluliluks või siis müstifitseeritud.

Kaimai Kuldkepp: See on väga lai termin ega piirdu ainult soolisusega. Meil ei ole võimalik maailma vaadelda ainult soo seisukohalt, vaid sooga tegelemine võimaldab haavatavamaid gruppe ühiskonnas kergemini esile tõsta. Kui räägime feminismist, siis võrdsus on tähtsam kui sugu. Isegi kui oma feministlike püüdlustega jätame mõnes aspektis soo täiesti käsitlemata, siis see on ikka feminism, näiteks kui me räägime rahvuspõhisest diskrimineerimisest.

Mina jõudsin feminismini suure kaarega, hakates kõigepealt tegutsema keskkonna ja sealt loomaõiguslusega ning saades alles siis aru, et inimesed on ka olulised. Muidugi me räägime soost ja peame rääkima soost, aga ei saa sellega piirduda, kuna kui me soovime võrdset ühiskonda, peame märkama ka kõiki teisi tahke kliimaõiguslusest rassismini.

Laos: Feminism pole see, mida me teeme, vaid kuidas teeme. Sestap pakkusime meie sünnipäeval vegankringlit ja alkoholivaba tervitusjooki. Alustasin kõnet ka meie podcast’i „Ära kaaguta!“ moodi „Tere, head ja halvad feministid“. Mina olen halb feminist, work in progress. Tegelikult ei peakski ajama taga täielikku moraalset puhtust, aga peaks mõtlema, kuidas sa inimestega enda ümber käitud, kui palju kaastunnet ja mõistmist sul nende positsiooni ja päritolu suhtes on. Feminism on praktika, kus teod räägivad rohkem kui sõnad.

Teisalt on feminism mind aidanud siis, kui tunnen ennast halvasti või kaotajana. Kui miski ebaõnnestub, siis süüdistame esmalt ennast, aga feminism on aidanud mul aru saada, et oleme alati ka mingis keskkonnas ja positsioonis, mis toetab või takistab. Et kas esmaspäev on halb päev minu pärast või it’s capitalism, baby! Surivoodil mõtled loodud suhete, mitte elu jooksul omandatud vara peale. Suhetes meestega olen kiiremini ära tundnud, et oot, see siin on vaimne vägivald ja see ei ole okei. Samuti oskan oma sõpru ja tuttavaid toetada: ei, sa võid oma ruumi üle ise otsustada ja piire seada. Koos tegutsemise kollektiivsus on mulle väga oluline – üksi ei sõua kaugele.

Viik: Enamik feministlikest võitudest on kollektiivsed pingutused. Muidugi on üksikuid mässajaid, aga nemadki tegutsevad mingisuguses ühenduses.

Miks seda f-sõna natuke peljatakse? Ma ei räägi siin isegi paremäärmuslastest, vaid paljud naised, kes justkui tegelevad feministlike algatustega, ei kasuta seda kirjeldust. Näiteks Kersti Kaljulaid …

Viik: … kes ütleb enda kohta „naisšovinist“.

Kuldkepp: See näitabki, et ei ole üht feminismi, vaid erinevad viisid seda mõistet sisustada. Ma arvan, et see natuke hirmutabki, et sa ei pruugi tunda samasust teise feministiga, kes näeb teistsugune välja ja kannab teistsuguseid väärtusi. Siis on raske seda tiitlit võtta.

Laos: Inimestel on sageli tõrge, millist sõna kasutada. Meie kaasasutaja Aet Kuusik seletas väga hästi, et sa võid kasutada neid sõnu, mida tahad, aga kui tahta olla täpne, lugupidavam, kontekstitundlikum, on sul võimalus end harida ja teisi sõnu kasutada. Mõistega tuleb kaasa rohkem kui see sõna. Näide teiselt teemalt: 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatus on märkus, et neeger on neutraalne sõna. 2013. aasta versioon parandas eelmise väljaande kontekstituimuse, kuid see jamps teeb ikka tiire. Sa ei saa seda sõna kasutades tühistatud, sa saad tagasisidet. Kasuta sõnu, mida tahad, aga arvesta ka tagasisidega.

Viik:Tulles Kersti Kaljulaidi juurde tagasi, ta võib end kutsuda kelleks iganes, aga ta on ikkagi väga paljudele feministlik eeskuju. Nii väikestele lastele, kes teavad, et naine võib olla president, kuni tegudeni välja – see, mida ta vägivalla teadvustamiseks teeb, on erakordne.

Rohtmets: Mina tahaksin, et me näeksime meedias rohkem ebatäiuslikke naisi. Ma ei mõtle supertraagilisi kurikaelu, vaid lihtsalt suvajobusid. Just naiste kujutamise ulatus võiks minna suuremaks, kuna ühiskonna ebavõrdsust saab haista selle järgi, kui mingid grupid on väga katkendlikult esindatud. Vaata, kui suur valik on meil erinevatest meestegelastest, me aktsepteerime nende keskpärasust. Anname andeks, kui keegi on andekas, aga täielik jobu, andestame vigu. Ma ootan hetke, kui ma hakkan nägema regulaarselt ka keskpäraseid jobusid naisi protagonistidena. Siis oleme võrdõiguslikus ühiskonnas!

Laos: Praegu saad sa naisena kohe mööda pead, kui oled natukenegi ebatäiuslik.

Viik: Te unustate ära Kert Kingo.

Rohtmets: Tahtsin just öelda, et kas tema on prohvetlik nähtus.

Laos: Ta on feministlik eeskuju! (Kõik naeravad valjult. – A. L.)

Saime vist loole võimaliku pealkirja. Aga kui raske on teil olnud Feministeeriumis strateegilisi valikuid teha, kuidas oma sõnumeid levitada? Seda saab teha positiivse eeskuju toel, aga ka ründamise, näiteks aasta šovinisti valimise kaudu.

Viik: Me oleme ise palju muutunud. Aasta šovinisti pole me pärast Urmas Reinsalu enam valinud, kuna me ei taha võimendada mingit lolli iba. Aga kriitikast me ei saa loobuda, feministlik teooria ongi ju kriitiline teooria. Seaduste või normide muutmisel me suhtleme palju otse ametnike ja poliitikutega. Mõned aastad tagasi otsustasime, et Eestis nõusolekuseaduse sisseviimine on meie peamine huvikaitse eesmärk ja kogu jõud läheb sinna.

Nõusolekuseadus on nüüd vastuvõtmisel. Elise, sina oled selle teema nägu olnud, mida sa senisest õppinud oled?

Rohtmets: Mind võtab sõnatuks, kui tsiviliseeritult see protsess on siiani läinud. Tulin Feministeeriumi kolm aastat tagasi ja siis ei saanud veel juristidki aru, millest jutt käib. Oli palju segadust ja väljanaermist. Nüüd liigutakse juba eelnõuga edasi. Usun, et see mõtteidu oli juba paljudes ammu olemas, et tegelikult on normaalne läheneda seksuaalvägivallale nii, et kui sa ei taha, et sinuga seksitakse, ja seda tehakse ikka, siis see on vägistamine. Punkt. Ei mingeid lisatingimusi.

Mina olen hästi optimistlik praegu. Juba need muutused, mis sellest diskussioonist on tulnud, ei kao kuhugi. See on aidanud paljudel mõtestada toimuvat, kuuldavasti on seksuaalhariduse andjad juba mõju märganud, poisid kuulavad ja küsivad rohkem, see on kõik hea. Toetajaid on kogu aeg olnud, aga ka enesetsensuur või hirm kõva häälega öelda, et muutust on vaja. Mõned on muidugi alati muudatuste vastu.

Mis on kõige levinum eksi- või eelarvamus nõusolekuseaduse kohta?

Rohtmets: Mõte, et nõusoleku seadus tähendab, et vägistamises süüdistatav peab hakkama ise tõendama, et ta ei vägistanud. Mis tähendaks süütuse presumptsiooni ümberpööramist. Täna on meil olemas ka siseministeeriumi arvamus, et nõusolekupõhisus süütuse presumptsiooniga vastuolus ei ole. See eksiarvamus oli alguses teistes riikides ka. Loodan, et nüüd see müüt kaob ka meil täielikult.

Nüüd hakkab detailsem töö peale. Praeguseks on eelnõu väljatöötamiskavatsus saanud ohtralt tagasisidet ja selle pealt paistab, et edasi minnakse eelnõu sõnastamisel jah-mudeliga. Seal tuleb järgmine väike võitlus ilmselt ära pidada, sest ka ühe mudeli sees võib sõnastus katta erinevaid olukordi ebaühtlaselt.

Laos: Süsteem koosneb inimestest, kes kõik mõtlevad nõusolekust erinevalt. Mõistmine, mis see on, vajab suuremat kultuurilist nihet. See ei ole lepingu allkirjastamine, vaid enda agentsuse ja vastutuse teadvustamine, suhtlusoskuse arendamine.

Viik: See käib kõikide soolise võrdsuse teemadega kaasas, et igaühel on oma suhestumine ja näiteks poliitikud räägivad isikliku kogemuse või kõhutunde pinnalt. Faktidel või uuringutel põhinevat lähenemist on vähevõitu. See on põhjalikult läbi uuritud valdkond, meil on hästi palju andmeid soolise ebavõrdsuse kohta, aga ikka on keegi poliitik, kes ütleb: ei tea, kas ikka on palgalõhe, ma ei ole näinud.

Te olete Eesti kõige mõjukam vabaühendus, sest kui uskuda üht tuntud poliitikut, olete te oma feministliku narratiiviga suisa iivet negatiivselt mõjutanud. Kas ja kuivõrd te emasid esindate ja kuivõrd lastetut karjäärinaist?

Viik: Minu meelest me ei esinda lastetut karjäärinaist, kuna kapitalismikriitilist vaadet on meil palju olnud. Vastupidi, oleme palju kirjutanud vanemlusest ja hooletööst ja sellest, kuidas seda väärtustada tuleks. Siiski, me võiksime emadusest rohkem kirjutada. See on hästi oluline teema nii mulle isiklikult kui ka poliitiliselt.

Ühelt poolt on Eesti naistel palju iibesurvet, sest meil on poliitikuid, kes elavad üle-eelmise sajandi agraarühiskonnas, et kui kingime krundi või anname raha, siis hakkavad lapsed tulema. Nad arvavad, et ülikeerulisele nähtusele, miks inimesed otsustavad lapsi saada või mitte saada, on lihtsad lahendused. Teisalt elavad naised tegelikkuses, kus tööandjad diskrimineerivad, üürileandjad diskrimineerivad, logistika ei tööta, ühistransport ei ole adekvaatne, lastehoiukohti pole piisavalt, raha kallatakse ülilühikesele eluetapile ja ülejäänud aja pead ise hakkama saama, oma ühe palgaga lapse ülikooli lõpetamiseni vastu pidama ja siis teda veel koduostul toetama. Ja keegi arvab, et kui sa kingid noortele paaridele krundi kuskil pärapõrgus, siis Eesti iive pöördub positiivseks.

Laos: Mulle heideti kunagi ühes raadiosaates ette, et feministid on süüdi lahutuste arvu kasvus. Küsimus ei ole feministides, vaid partnerites, kellega neil naistel ei ole hea olla. Samamoodi ei mõjuta feministid niimoodi Eesti iivet.

Kuldkepp: See on tüüpiline, et probleemiga tegelemise asemel on kergem nüpeldada probleemile osundajat.

Rohtmets: Iibediskursuse jälgimine võtab suure portsu mu töö- ja vabaajast. Iive on nüüd uus konservatiivide jutupunkt, aga neilt tulevad üheksal juhul kümnest ideed, mis on naistele kahjulikud – ikka ja jälle jõutakse selleni, et tuleb tagasi minna kuhugi idealiseeritud minevikku, mida kunagi ei ole olnud. Me lihtsalt ei saagi sinna minna!

Ma ei ole mitmes eelduses veendunud. Näiteks et kui sündimus väheneb, siis just sellel korral ajaloos see jääbki vähenema. Et iga põlvkond võtab üha rohkemate vanemate ühiskonna­liikmete eest hoolitsemise enda õlule ja tema võimalused ise lapsi kasvatada vähenevad. Siis tuleb panna pead kokku ja arutada, kuidas seda olukorda pehmendada, mitte sünnitamiskohustusega flirtida. Vihje: progressiivne maksusüsteem, ennetusmeditsiin?! Demograafid hoiatavad juba pikemat aega, aga ma üldse ei näe, et mingit muud mõttetööd selle probleemi lahendamiseks tuleks, kui et aga saage siis rohkem lapsi.

Kaheksa- ja üheksakümnendatel sündinud ei ole saanud endale kahekümnendates kinnisvara osta, mis lükkab ka stabiilses suhtes olles kogu lasteküsimuse edasi. Meenub kohe Mart Müürisepa intervjuu Kroonikas, et tahaks oma kodu ja peret, aga näitleja palgaga seda ei saa. Sellele järgneb bioloogiline kitsaskoht – ükskõik kui palju meie eluiga pikeneb, ei tule naiste fertiilne iga järele, et kompenseerida varanduslikku mahajäämust. Kui sa alustad kolmekümneselt, siis võimalus kolme last saada ongi jõhkralt väiksem. Probleem pole selles, et inimesed ei taha – nad tahaksid, aga mingid tingimused on täitmata. Me oleme kogu aeg tahtnud, et inimesed oleksid pereplaneerimisel vastutus­tundlikud, nüüd nad ongi.

Lyman Stone, kes võiks ka konservatiivsele lugejale meeldida, märkis hästi, et vanasti oli vastutustundetuse ja ebamoraalsuse kehastus vaene üksikema, rasedaks jäänud teismeline, kellest tuleks lahti saada. Saimegi! Me oleme edukad, harisime naised ära, lahendasime sotsiaalse probleemi, aga nüüd, appi-appi, pole enam lapsi ja tööjõudu.

Ma olen meelega rõlge, sest tahan näidata, kui ebainimlikult me seda kõike raamistame. Ma tean, et sünnitus­masina paralleel on ära leierdatud, aga see on surve, et naised peavad tootma mingi arvu inimesi, et masinavärk edasi käiks. Seesama masinavärk, mis toodab üha suuremat ühiskondlikku ebavõrdsust ja põrutab täiskäigul veel sügavama kliimakatastroofini, ju toidabki seda paralleeli üha edasi. Mis peredest edasi saab, see pole oluline, seda tehke tasuta ja oma närvide arvelt. Kuulake ometi, mida naised ise räägivad! Kui ma Vikerkaarde kirjutasin feministlikust pere­poliitikast, siis üks demograaf ütles selle peale, et ah, ärge muretsege nii palju. Braindead vastus. Kui öelda, mida on vaja teha, et iive suureneks, tuleb konservatiividelt: mmm-mk-mm, ei taha. Hästi, aga ära siis kaaguta!

Kui mõelda tuttavatele, siis peamine on ikkagi partneriprobleem. Kui ma vaatan ise paljusid mehi, tekib küsimus, kes tahakski nendega lapsi saada. Lähisuhtevägivalla puhul on palju räägitud sellest, et mehed ei võta piisavalt sõna. Miks feministlikud teemad meestele kaugeks jäävad ja kuidas neid rohkem suhestuma saada? Mida mehed võiksid teha?

Kuldkepp: Mulle väga meeldis, kuidas Kaljulaidi fondi foorumil tõusis Egert Belitšev püsti ja ütles, et seksuaalvägivald on meeste teema ja peame selle meestena lahendama. Samamoodi on ka feminismis meeste teema ja suur osa lahendusest on nende poolel.

Laos: Ma arvan, et nagu meil on vaja tüdrukutele eeskujusid, et naised võivad olla presidendid, on poistele vaja eeskujusid, et mehed võivad olla feministid. See algab maast-madalast, kus meestele õpetatakse teistsuguseid oskusi. Naistel on rohkem emotsionaalset pädevust, kuna nad on pidanud kohanema, et end ühiskonnas turvalisena tunda. Meestel on seda puudu, kuna neil puudub samasugune haavatavuse kogemus. Aga meestel on ka Eestis maru raske. Kõigil vaimne tervis lappab, sest kõike on liiga palju. Siin ei aita suurem produktiivsus, vaid teraapia, hool ja armastus. Kõik ei vaja teraapiat, kõik väärivad seda.

Kuldkepp: Kui jätta sugu välja, siis feministlikus ühiskonnas on kõigil parem, ka meestel. Võidelda millegi eest, millest ise kasu ei saa, näib paljudele mõttetu, absurdne. Kui sellise individualistliku vaatega eksisteerida, siis miks peakski üks sugu teise soo hüvede pärast pingutama. Puudub teadlikkus, et ka mehed võidavad.

Viik: Mehed võidavad, aga mehed kaotavad ka, täiesti konkreetsetes asjades. Näiteks abordiõigus on kaasa toonud selle, et meestel on vähem võimu naise keha üle, nad ongi mingi osa oma võimust kaotanud. Kui naistel valimisõigust poleks, näeks meie poliitika teistsugune välja ja parlamendis poleks võib-olla sotse. Aga teisest küljest on feministliku poliitika tulemusel mehed võitnud õiguse olla lastega kodus, saada isapuhkust. Lugesin kunagi üht väga intrigeerivat teadusartiklit, kus põhjendati, et abordiõigus on Skandinaavias viimase 50 aasta jooksul olnud ainus soolise võrdsuse poliitika, mis pole otseselt meeste kasuks töötanud, ja artikkel käsitles ka diskrimineerimisvastaseid seadusi ja heaoluühiskonna pere­poliitikat.

Laos: Miks selline hirm, et kui naised saavad võrdsemalt koheldud, siis hakkavad nad meestega nii käituma nagu mehed naistega? See näitab fantaasiavaesust, et sul pole ettekujutust tervemast suhtlemisest. Me oleme surumise ühiskond.

Rohtmets: Värske Eurobaromeetri uuringu järgi leiab 61% Eesti kodanikest, et sooliselt võrdne ühiskond on kasulik ka meestele, aga oleme Euroopa Liidus selle näitajaga viimasel kohal. Soolist võrdõiguslikkust nähakse ikka veel nullsummamänguna. See seostub mulle maailma väärtuste uuringus kasutatava ellujäämisväärtuste mõistega: vähene usaldus teiste vastu, kitsalt omaenda majandusliku ja sotsiaalse heaolu väärtustamine. Selline küüned enda poole maailm, mis on pime innovatsioonile, mis sünnib koostööst.

Ma julgustan mehi taasavastama maskuliinsuse seda aspekti, mida seostatakse kogukonna eest hoolitsemisega. Hobitöötoad, huviringid, ka Youtube ja podcast’id, mis pakuksid teistele nõu ja eeskuju. Võib-olla lihtsalt võimalust peegeldada. Ma saan aru, et liberaalidel on ränk vastumeelsus targutada, kuidas teised peaksid käituma ja mõtlema, aga praegu täidavad seda tühimikku valdavalt sellised mehed, kes ei peaks kellegagi rääkima, veel vähem eeskujuks olema.

Intervjuu ilmus algselt Sirbis 28.02.2025.