Festival, mis muudab mängureegleid

Emma Knyckare on rootsi koomik ja saatejuht raadios, kellel sai muusikafestivalidel toimuvast seksuaalvägivallast kõrini ning kes otsustas korraldada festivali, kuhu võivad tulla ainult naised, mittebinaarsed ja transsoolised inimesed. Cis-mehi ei lasta ei sisse ega esinema. Feministeerium vestles Knyckarega “meestevabast” festivalist, #MeToo-st ja vägivallast, kui viimane käis Tallinn Music Weeki konverentsil esinemas paneelis “Because it’s 2018?”.

Emma Knyckare otsus sündis pärast eelmise suve teadet, et Bråvalla festival jäetakse 2018. aastal ära. Põhjuseks tõid korraldajad arvukad seksuaalvägivallajuhtumid: pärast 2017. aasta festivali laekus politseile neli vägistamiskaebust ja 23 väärkohtlemiskaebust.

Kas separatistlik ruum on parim lahendus? Knyckare rõhutab, et festival ei olegi lahendus – see on reaktsioon. Ka festivali nimi Statement Festival osutab, et tegemist on reaktsiooniga, seisukohaga. Küsimusele, kas korraldajad ei karda liigset edu, naerab Knyckare: “Ilmselt sellepärast mehed kritiseerivadki meid, nad kardavad, et me avastame, kui mõnus on olla ilma nendeta.” Aga algusesse tagasi.

Olen aru saanud, et see asi ei olnud planeeritud. Kuidas see üldse juhtus?

Mul oli esimene puhkusepäev. Jõin veini ja mõtlesin, kuidas meedia Bråvallal toimunud vägivallast raporteeris. Pärast kahte klaasi veini postitasin Twitterisse küsimuse, et kuidas oleks, kui me paneks püsti ühe ägeda festivali, kuhu ainult mitte-mehed võiksid tulla, kuniks kõik mehed on õppinud, kuidas käituda? Seejärel läksin magama ega mõelnud selle peale rohkem. Järgmisel päeval ärkasin üles ja nägin meeletut vastukaja, mis vahepeal oli saabunud. Muuhulgas muusikutelt, kes tahtsid tulla festivalile esinema. Meedia hakkas helistama ja küsima, millal festival toimub. Vastasin, et olen vaid koomik. Õhtul tuli aga uljus tagasi. Jõin veel pisut veini, vaatasin reaktsioone ja mõtlesin, et äkki see on päriselt tehtav. Täiesti õndsas teadmatuses, milline meeletu töö on festivali korraldamine. Aga paljudel sai möödunud aastal kogu ahistamise jamast lihtsalt kõrini.

Millised on olnud üldised reaktsioonid?

Uskumatult positiivsed ja rõõmsad. Kogusime Kickstarteri kampaania kaudu pool miljonit rootsi krooni, mis lähevad koha rentimiseks Göteborgis, toitlustuse korraldamiseks jne. Lisaks rahale tahtsime näha, milline on huvi festivali korraldamise vastu, kas projekt tõesti huvitab inimesi. Ja seda see tegi, paljud toetasid rahaga. Nii et teeme seda natuke rahva nõudmisel.

Kui paljud annetasid?

3300 inimest annetas, peaaegu pooled olid mehed. See oli lahe. Ja siis oleme muidugi saanud kriitikat, et see projekt on ebaseaduslik, et see rikub …

Mulle tundub, et see rikub ühte Euroopa Liidu direktiivi, need kehtivad ju Eestis ka…

Just. Nii et sellega tegelesime päris palju alguses, kuidas seda küsimust lahendada. Alguses mõtlesime, et korraldame selle kui spordiürituse, sest separatistlikud spordiüritused on seaduslikud. Rootsis on meil näiteks Tjejmilen ja Vårruset (naistele mõeldud jooksuvõistlused, toim). Halvimal juhul pead väravas tegema karistuslöögi, siis pääsed sisse ja festivalile.

Kuidas te selle siis lahendasite? Kas keegi on teie peale kaebusi ka esitanud?

Pole midagi mille peale kaevata, enne kui festival on olemas. Aga paljud kaebasid Kickstarteri kampaania peale. Aga saime ju raha, nii et sellel pole tähtsust. Kuus kuud pärast projekti käivitamist juhtus aga midagi fantastilist, nimelt tuli #MeToo. Pärast seda on kriitika väga vaikne olnud. Rootsis saavad paljud põhiprobleemist aru ning mõistavad, miks me pidime sellise vabatsooni looma, see on reaktsioon kogu seksuaalse vägivalla vastu, mis muusikafestivalidel on toimunud. Nii et me ei pea enam ennast kaitsma või debatti juhtima, sest seda on #MeToo meie eest teinud fantastilisel moel. Isegi kõige kibestunumad kriitikud, need, kes leiavad, et neil on õigus igale ruumile ühiskonnas ega mõista, miks nad ei saa siia tulla, saavad nüüd aru miks seda on vaja.

TMW konverentsil rääkis Maria Minerva (vasakul ääres), et USAs on separatistlikud üritused tavalised. Foto: Aron Urb

Kas te olete ka mingit küberkiusu kogenud ja kuidas te sellega tegelenud olete?

Feministi ja naisena koged seda ju üldiselt nagunii. Enamus ähvardustest ja vihast on olnud rassistlik. Alguses raporteeris Rootsi meedia, et need seksuaalvägivallajuhtumid tulenevad sisserändajatest või alkoholist. Et kui me ainult alkoholi ära võtaks, siis … Mina juurdlesin põhiprobleemi üle ja jõudsin järeldusele, et põhimõtteliselt 100% seksuaalvägivalla toimepanijatest on mehed. Mis juhtuks, kui me mehed ära võtaks? Viiksime seksuaalvägivalla riski miinimumini. Sellel ei ole mingit pistmist alkoholi või sisserändajatega. Nii et kõige suuremad tormid on tulnud sellelt rindelt. Üksikud mehed on tulnud ja küsinud “aga mina siis, miks mina ei või tulla, ma ei ole ju kunagi midagi teinud” ja siis peame selgitama, et see ei ole karistus, see on reaktsioon.

Kas artistide leidmine on kerge olnud?

See on kerge olnud! Arvasin, et see on raskem. Terves projektis töötame ainult inimestega, kes on aru saanud, miks sellist vabatsooni on vaja. See puudutab kõiki alates toitlustajatest ja toidukärudest ning lõpetades turvatöötajate ja artistidega. Juba siis, kui säutsusin, võtsid väga paljud ühendust ja pakkusid abi, alates artistidest ja lõpetades inimestega, kes olid valmis koristama pärast festivali.

Kas mõtlete juba, et festival võiks toimuda ka edaspidi?

Jah, mõtleme küll. Nüüd oleme nii pagana palju tööd teinud. Järgmine aasta oleks lihtsam …

Festivali korraldajate seas ei ole cis-mehi. Üks tavaline küsimus, mida tiimilt küsitakse on “aga kes siis autosid juhib?”. Foto: Aron Urb

Kuidas #MeToo Rootsit mõjutanud on?

See on Rootsis väga suur asi olnud ja pole kellestki mööda läinud. Väga paljud grupid on välja tulnud oma lugude ja pöördumistega (näitlejate üleskutsest alguse saanud laine levis hiljem pea kõikidesse ametkondadesse ja valdkondadesse, muuhulgas kirjutasid eraldi ühispöördumisi (nais-)juristid, poliitikud, sportlased, kirikutöötajad, ehitussektori töötajad, õpetajad, õpilased, restoranitöötajad, meditsiinitöötajad, akadeemikud, finantstöötajad jpt, toim) Palju päid on ka lennanud selles debatis, näiteks Rootsi meediamajades. Oleme oodanud, kaua nendel meestel lubatakse oma tegudega jätkata. See pole ju nii, et me ei teadnud sellest. Me oleme sellel lubanud juhtuda. Aga sellel on olnud ka teistsugune mõju. Korraga saavad minu naissoost kolleegid tööd. Neile helistatakse jutuga, et meil on vaja saatejuhti väga kiiresti ja me ei taha sama reha otsa astuda, kas saad tööle tulla. Statement Festivalil esinevad ainult naised, mittebinaarsed ja transinimesed. Nii muudame ka festivaliesinejate statistikat. See on äge. Nii et #MeToo on olnud väga suur asi Rootsis ja nüüd on inimesed selle tagajärgedega tegelema hakanud.

Eestis saime me #MeToo tagasilöögi enne, kui #MeToo ise kohale jõudis. Kriitilised arvamuslood hakkasid ilmuma enne kui Eesti naiste endi lood.

Meil on ka tagasilöök, aga teistsugune. Need naised, kes oma kogemustest rääkides on avalikult nimesid nimetanud, istuvad nüüd laimusüüdistustega kohtupingis. Süüdi mõistetakse neid, kes avalikult oma kogemustest räägivad, aga mitte nende vägistajaid. See on päris haige. Loodetavasti õigussüsteem pikemas perspektiivis muutub.

Mida sina arvad nimede nimetamisest?

See on hästi raske küsimus ja tuleb lähtuda juhtumipõhiselt. Osal meestel on ju võimalik tagasi tulla, kui nad paluksid andeks, tunnistaksid vigu.

Räägime lõpetuseks millestki positiivsemast. Millisest tulevikust unistad?

Rootsis räägime nüüd nõusolekuseadusest (Rootsi valitsus on teinud ettepaneku muuta seadust, nii et seksuaalvahekord eeldab nõusolekut, toim) Loomulikult soovin, et Rootsis oleks nõusolekuseadus olemas ja et üldine kliima muutuks. Patriarhaat on ju kõigile halb. Nii lahe oleks sellest vabaneda. See oleks suurem töö kui festivali korraldamine, aga mina teen seda viimast.

Kas on midagi mida feministid peaksid tegema?

Me otsustasime väga kiiresti, et transsoolised inimesed on teretulnud. Nii et festival ei ole tegelikult meestevaba. Me ei luba cis-mehi, küll aga lubame mittebinaarseid inimesi ja transmehi. Sest nemad vajavad ka vabatsooni, nad kogevad samuti palju ahistamist ja vägivalda. Meil käib Rootsis feministlik debatt, kus mõned feministid leiavad, et transnaised ei ole päris naised. Ma loodan, et see lõppeb. Kui näed enda rõhumist, peaksid nägema ka teiste oma.