Harvey Weinsteini assistent Rowena Chiu: vaikisin ahistamisest 20 aastat, sest kartsin oma pere turvalisuse pärast

Rowena Chiu, endine Miramaxi juhi Harvey Weinsteini assistent, langes aastal 1998 seksuaalse väärkohtlemise ohvriks, ahistajaks oli tema ülemus. Pärast 21 aastat vaikimist rääkis ta 2019. aastal oma kogemustest ja temast sai MeToo liikumise üks eestkõnelejaid. Tema lugu sai laiemale publikule teatavaks New York Timesile kirjutatud arvamusloos ning juhtumit on kajastatud 2022. aasta filmis “She said”. Chiud intervjueeris Singapuris elav soolise võrdsuse konsultant Pirjo Turk. Jutuks tulevad seksuaalvägivalla kontekstis esinevad rassilised stereotüübid, ahistamisprotsesside keerukus ja kogemuste jagamise tähtsus.

Rowena Chiu on Hiina päritolu, Inglismaal üles kasvanud ja nüüdseks Californias elav juhtimiskonsultant. 1996. aastal lõpetas ta Oxfordi Ülikooli inglise kirjanduse erialal ja oli õpingute ajal ülikooli draamaühingu (Oxford University Drama Society) president. Ta oli unistanud edust filmitööstuses. 1997. aastal rõõmustas ta väga, kui sai Miramaxi Londoni harus tööd Zelda Perkinsi abina, kes oli Weinsteini isiklik assistent. Perkins hoiatas Chiud tööintervjuul, et tema potentsiaalne uus ülemus on tuntud oma sobimatu käitumise ja tugevate raevuhoogude poolest, kuid kui temaga „jõuliselt ümber käia“, ei juhtu midagi. 1998. aasta sügisel, kui Chiu oli 24-aastane oli ta Veneetsia filmifestivalil Weinsteini assistendina. Weinsteinil oli komme kutsuda töötajaid oma hotelliruumi tööasju arutama, ning sageli just hilistel öötundidel. Nii kutsus ta ka Rowena hilisõhtusele stsenaariumi-arutelule. Weinstein palus tal end masseerida (hiljem on selgunud, et ta palus seda teha paljudel oma ohvritel) ning enne seda, kui Rowenal õnnestus põgeneda, lükkas Weinstein ta vastu voodit ja tiris sukkpüksid jalast.

Paljud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ei räägi oma kogemusest kellelegi võib olla kuid ja isegi aastaid.

Vahetult pärast šokeerivat kogemust rääkis Chiu juhtumist kolleegile ja juhendajale Zelda Perkinsile. Perkins vihastas Weinsteini peale niivõrd, et andis Miramaxile koos Chiuga lahkumisavalduse. Veneetsiast Londonisse Miramaxi peakorterisse naastes lootsid nad, et juhtkonnale toimunust rääkimine tooks kaasa Weinsteini vallandamise. Kahjuks ei läinud see nii ning neid survestati hoopis allkirjastama konfidentsiaalsuslepingut, mis tähendas, et nad ei tohtinud rääkida juhtunust mitte ainult perele ja sõpradele, vaid ka arstidele, terapeutidele ja meediakanalitele, sealhulgas sellistele, mida veel ei eksisteerinud. Perkinsi ja Chiu nõudel said lepingusse siiski klauslid, mille eesmärk oli naisi Weinsteini käitumise eest kaitsta. Näiteks sisaldas leping nõuet, et Weinstein peab minema teraapiasse, et vabaneda oma seksuaalselt agressiivsest käitumisest; Weinstein pidi lahkuma Miramaxist, kui ta uuesti piire ületab ja üritab seda varjata; Miramax nõustus personalipraktika täieliku ümber vaatamisega, kehtestades töötajatele kaitsemeetmed, sealhulgas kolmeastmelise teavitussüsteemi seksuaalse ahistamise või tööl kallaletungi kohta. Tagasivaates saab öelda, et neist nõuetest polnud kasu, kuna järelevalve puudus ning kannatanud pidid vaikima, seega jätkas Weinstein endistviisi.

Chiu vaikis rohkem kui 20 aastat, kartes oma pere turvalisuse pärast. Kindlustamaks Perkinsi ja Chiu vaikimist, oli Weinstein palganud neid jälgima Iisraeli spiooniagentuuri Black Cube, kus töötasid endised Mossadi agendid.

Rowena Chiu. Foto: Kathy LaBarre

Olete maininud, et te ei rääkinud Veneetsia filmifestivalil juhtunust oma lähedastele ja selle üks põhjus lisaks konfidentsiaalsuslepingule oli ka teie Hiina päritolu. Kas täpsustaksite, kuidas Hiina päritolu seda mõjutas?

Sageli ei ütle seksuaalse väärkohtlemise üleelanud kohe, et neid on väärkoheldud. Hoolimata mu kultuurilisest taustast ja sellest, et olen Aasiast, ei ütleks ma, et mu reaktsioon oli ebatavaline. Ma rääkisin juhtunust kolmele inimesele, mida on tegelikult palju. Paljud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ei räägi oma kogemusest kellelegi võib olla kuid ja isegi aastaid. Nii häbitunde tõttu, kuid ka seetõttu, et juhtunu tundub ebareaalne ja ma arvan, et naistel on tendents seada oma kogemus küsimärgi alla – kas see juhtus tõesti päriselt? kas see oli minu süü? jne. 

Harveyle meeldis kontrollida inimeste isiklikke suhteid ja ma arvan, et see on väärkohtleja üks põhilisi omadusi.

Ma arvan, et põhjused, miks paljud ellujääjad endaga juhtunust kohe ei räägi, on keerulised ja neid on palju. Ma arvan, et see ei sõltu inimese päritolust. Mina rääkisin järgmisel hommikul Zelda Perkinsile, kes oli mu kolleeg. Ja nagu ma mitmes intervjuus olen maininud, polnud mu mõte Zeldale rääkima minnes kurta, mis õudne asi minuga juhtus, palun aita mind, kas võiksime politseisse pöörduda – kuigi tema tõlgendas seda niimoodi. Rääkisin talle selle pärast, et ta oli mu kolleeg, ta oli mind selles töös koolitanud ja ma tundsin, et olin teinud midagi valesti, kui ma sellist väärkohtlemist ei ennetanud. Nii et ma arvan, et pöördusin tema poole pigem töö kontekstis. Muidugi olin ma juhtunust väga läbi – ta nägi, et ma nutsin ja olin šokis, aga ma ei eeldanud, et pöörduksime juristide ja politsei poole. Ma olin rohkem valmis selleks, et ta ütleb: „Oh sa rumal tüdruk, sa oleksid pidanud niiviisi käituma.“ Kuid ilmselgelt oli tema reaktsioon palju tugevam kui oleksin arvanud – me mõlemad andsime sisse lahkumisavalduse, pöördusime juristide ja politsei poole. Ta oli esimene inimene, kellele juhtunust rääkisin. Kuid kuna olin Veneetsias ja kodust kaugel ning see pole asi, mille kohta sa kellelegi SMS-i saadaksid, siis rääkisin sellest oma poiss-sõbrale Londonisse naastes. Tegin seda enne konfidentsiaalsuslepingu sõlmimist. 

Konfidentsiaalsuslepingu sõlmimine võttis aega ligikaudu kuus nädalat, sest Harvey ilmselgelt ei tulnud selle pealegi, et me juhtumile kuidagi reageeriksime. Seega võttis veidi aega, et minna vanemate kolleegide juurde kontorisse nõu küsima. Kuna nemad meid ei aidanud, otsisime juriste ja nende leidmine võttis aega. Kui Harvey sai aru, et meil on tõsi taga, lendas ta Londonisse, et sõlmida meiega konfidentsiaalsusleping, millega meil tekkis kohustus juhtumist vaikida.

Rowena Chiu. Foto: Kathy LaBarre

Aga ma igatahes rääkisin juhtunust oma poiss-sõbrale, parimale sõbrale ja kahele kolleegile. Sageli öeldakse, et sa pidid selle loo välja mõtlema, välja arvatud juhul, kui sa sellest kellelegi rääkisid. Kui sa ei rääkinud kellelegi, siis pole tõestust, et see juhtus. Praeguseks teame palju seksuaalse väärkohtlemisega seotud traumast, ja on väga-väga tavaline, et seksuaalselt väärkoheldud inimesed ei räägi sellest mitte kellelegi. 

Tahaksin ka öelda, et olin tavaline 24-aastane, olin üpris ekstravertne ja sotsiaalne, mul oli normaalne elu, kuni langesin depressiooni ja tegin kaks enesetapukatset … Mul oli poiss-sõber ja sõpruskond, kuid Harvey võttis aja jooksul kõik selle üle ja suhted murenesid. Aga see oli Harvey puhul väga tavaline. Näiteks ei häbenenud ta oma alluvatelt küsida, kas neil on püsisuhe: „Kui sul pole, võin ma sind kellelegi tutvustada.“ Talle meeldis kontrollida inimeste isiklikke suhteid ja ma arvan, et see on väärkohtleja üks põhilisi omadusi. Nägin noori vallalisi alluvaid, kes olid juba oma ringkonnast väga isoleeritud, sest Harvey leidis neile partnereid omade hulgast, et nad oleksid Harveyle lojaalsed. 

Meie vanemate põlvkond on üles kasvanud mentaliteediga, et hoia madalat profiili, tööta usinasti, ära tee tüli, sul on õnn siin olla … ja kui sa tekitad tüli, siis võid lõpetada interneerimislaagris.

Aga tulles tagasi selle juurde, et oled Aasia päritolu …

See on üpris riukalik teema, millest rääkida, sest kui ütleme, et teatud käitumine on mingis kultuuris tavapärane, ei soovi me seda ka üle tähtsustada, kuna siis kordaksime rassilisi stereotüüpe. Väita, et Aasia päritolu tõttu käitun ma kindlal viisil – ma arvan, et see on keeruline tee, millel kõndida, ning rassiliste stereotüüpidega mängides peame olema ettevaatlikud. Kuid siiski tahan ma sellest rääkida. Ma arvan, et päritolu mõjutas minu käitumist algusest peale. New York Timesis ilmunud ülestunnistuse pealkiri on „Harvey Weinstein ütles mulle, et talle meeldivad hiina tüdrukud“. Väärkohtlemise õhtul ütles ta mulle asju nagu „mulle meeldivad hiina tüdrukud, kuna nad on diskreetsed, ma tean, et sa ei kavatse rääkida, sa ei räägi sellest“. Ma arvan, et tal olid minu suhtes rassilised eelarvamused: ta pidas mind alandlikuks, vaikseks, vastutulelikuks inimeseks, kes ei tee tüli. Kui ta mulle selliseid asju rääkis, siis mõtlesin lihtsalt, et Weinsteini assistendina on oluline olla lojaalne ja mitte rääkida ajakirjanikele näiteks seda, millises hotellis ta elab, või mitte paljastada tema isikliku elu detaile. Ma ei arvanud, et tegu oli seksuaalse väärkohtlemise kontekstiga. Alles hiljem sain aru, et tegelikult olid tema vihjed minu päritolule seotud sellega, et ma ei räägi, kuna olen vaikne ja alandlik. 

Olen üles kasvanud Aasia päritolu peres ja ka kirikul on olnud oluline roll minu kasvamisel, kuna Hiina kirik Londonis oli mu laiendatud perekond. Lapsepõlves oli mul väga sageli tunne, et paljud teemad olid tabu – ja mitte ainult seksuaalne väärkohtlemine, vaid emotsioonid üldiselt. Ma arvan, et see on nii Aasia kultuuri puhul Aasias, kuid veelgi enam võimendub see diasporaas. Paljusid mu Ameerikas või Inglismaal sündinud hiinlastest sõpru ühendab ühine kogemus oma vanematest: teise riiki kolinud inimesed, kes ei räägi keelt, kes on vaesed ja kes üritavad end kehtestada ühiskonnas ja kultuuris, mille osa nad ei ole. Sestap ma arvan, et meie vanemate põlvkond on üles kasvanud mentaliteediga, et hoia madalat profiili, tööta usinasti, ära tee tüli, sul on õnn siin olla … ja kui sa tekitad tüli, siis võid lõpetada jaapanlastele mõeldud interneerimislaagris (II maailmasõja ajal interneeriti USAs ja Kanadas kohalikud jaapanlased laagritesse. – Toim. ). See on siiani Aasia päritolu inimeste mäludes. Ja ma arvan, et meie vanemad on läbivalt istutanud meisse suhtumist, et ära tee rumalusi, mine heasse ülikooli, saa hea töökoht, saa arstiks või juristiks ning ole tubli ühiskonnaliige. Ma olen mitu korda näinud oma vanemaid olukorras, kus klienditeenindaja on neid tõrjunud, kuid nad ei ei seisa enda eest, sest nad ei oska keelt ega taha ka tüli tekitada. 

Meie kultuuris ei räägi inimesed rasketest ja emotsionaalsetest teemadest. Me süüdistame ennast, sisendame endale pigem enda süüd ja see on väga ohtlik.

Ka mina ei osanud lapsena enda eest seista. Mu oma lapsed, kes on kasvanud ja elavad Californias, oskavad enda eest seista. Ja kuigi praegu käin ma enesekehtestamise teemal esinemas, siis 24-aastasena olin ma väga häbelik. See oli mu sisemine hoiak, ma tundsin, et ei minul ega mu tunnetel pole tähtsust. See mõjutas ka minu läbisaamist Harveyga – tahtsin lihtsalt head tööd teha ja olla väga hea assistent. Aga ma arvan ka, et see mõjutas mu isiklikke suhteid. Kui pärast Harvey-juhtumit ennast tappa proovisin, olin olnud juba seitse aastat suhtes. Meie suhe kukkus kokku, sest minu elukaaslase jaoks oli see kõik liig. Süüdistasin palju ennast – osaliselt Weinsteini väärkohtlemise pärast, kuid teisalt ka selle pärast, et ma polnud parem tüdruksõber. Ma arvan, et selline enesesüüdistamise tsükkel on väga Aasia teema. Mul on seda raske öelda, sest mulle tundub, et ma taastoodan rassilisi stereotüüpe. Aga see on tõsi, et meie kultuuris ei räägi inimesed rasketest ja emotsionaalsetest teemadest. See on kultuur, kus me ei räägi oma sügavaimatest tunnetest, kuid me süüdistame ennast, sisendame endale pigem enda süüd ja see on väga ohtlik.

Rowena Chiu. Foto: Kathy LaBarre

5. oktoobril 2017 avaldasid New York Timesi ajakirjanikud Jodi Kantor ja Megan Twohey artikli Weinsteinist ja tema seksuaalkuritegudest. Seksuaalse väärkohtlemise ja ahistamise teemalisi artikleid oli ajalehes varemgi avaldatud, kuid need ei pälvinud iial nii palju tähelepanu. Miks Weinsteini juhtum nii tormilise reaktsiooni kaasa tõi? Erilise hoo sai sisse MeToo liikumine üle kogu maailma.

Arvan, et üks põhjus oli selles, et Harvey Weinstein oli Hollywoodi produtsent. Ühest küljest kehastas ta naiste õudusunenägu ja teisalt stereotüüpseid, filmilikke olukordi – see mees on vanem, mitte just hea väljanägemisega ja suur ning naine on ilus, sale, blond – nagu printsess, kes vajab päästmist. Muide, enamik, keda ta väärkohtlemiseks välja valis, on blondid. Visuaalselt oli olukord omamoodi filmilik ja meedia otsib sellist visuaalset antimuinasjuttu. Ka mängis olulist rolli tõsiasi, et kõik juhtus Hollywoodis, millest kogu maailm on vaimustatud.

Rolli mängis kontekst – Trump oli Valges Majas ja naistel sai kõrini. Naised olid võidelnud aastakümneid, põlvkondi, ja kätte oli jõudnud murdepunkt.

Teiseks arvan, et põhjus on kultuurilises kontekstis: vasakpoolsed elitaarsed naised, kes olid Hillary Clintonit toetanud, olid äärmiselt vihased, kuna USA-s polnud valge naine Valgesse Majja pääsenud. Nad olid eriliselt vihased seetõttu, et Hillary Clinton oli kaotanud sellisele mehele nagu Donald Trump. Lein oli seda sügavam, sest Hillary seisis tugeva feministliku kuvandi eest ja ta kaotas kellelegi, kes oli täielik vastand. Ja kui võimule sai inimene, kes oli ärbelnud, et krabab naisi tussidest ja suudleb neid, kuna on kuulus ja võib teha kõike, mida tahab, siis astusid seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud naised esimest korda välja, sest kogu olukord oli läinud üle igasuguse piiri. Kõigest hoolimata pääses Trump Valgesse Majja. Seega ma arvan, et naised suunasid oma viha teistesse valdkondadesse, et proovida mehi vastutusele võtta. Ja see on väga keeruline, sest nagu Harvey jurist osutas: kui väärkohtlemises süüdistatud Brett Kavanaugh ja Donald Trump said oma tööga jätkata, siis miks ei peaks Harvey Weinstein kui vasakpoolne demokraatide toetaja saama jätkata Miramaxi esimehena. Just sellise argumendiga Weinsteini kaitsja välja tuli, ja see on muidugi üpris absurdne. Seega ma arvan, et rolli mängis kontekst – Trump oli Valges Majas ja naistel sai kõrini. Naised olid võidelnud aastakümneid, põlvkondi, ja kätte oli jõudnud murdepunkt. Naised tulid tänavatele, muutsid seadusi, kirjutasid ja allkirjastasid petitsioone, sest neil oli lihtsalt kõrini saanud.

Rowena Chiu. Foto: Kathy LaBarre

Pärast MeToo liikumist on tekkinud hulk vastuliikumisi (anti-gender, incel’id, Andrew Tate’iga seonduv) – kas need on tühistanud mingil määral MeToo liikumise saavutusi?

Ja Amber Heardi juhtum ka. Arvan, et kui tegu on tugeva ja paljude saavutustega sotsiaalse liikumisega, siis oleks midagi valesti, kui vastuseisu poleks. Sest mõnes mõttes on vastuliikumised indikatsioon, et oled edukas ja inimesed tunnevad end ohustatuna. Ja igatahes on gruppe, kes on väga ohustatud – misogüünid on ohustatud, incel’id on ohustatud. Seega on inimesi, kes tunnevad, et neil tuleb MeToo liikumisele vastu töötada, kuna Metoo liikumine räägib mõnes mõttes vastu kogu nende eluviisile. 

Kui me ei räägi, ei too sellist käitumist avalikkuse ette, siis teeme endale karuteene.

Liikumiste Black Lives Matter ja Stop Asian Hate puhul hakkasid inimesed ütlema, et kõik elud on olulised. Nii et All Lives Matter (eesti keeles „Kõikide elud on olulised“) oli mõnes mõttes vastuliikumine Black Lives Matterile. Ja kuigi see liikumine ei olnud eriti jõuline, oli selles tuumik valjuhäälseid inimesi, kes ütlesid, et miks me peaksime andma platvormi mustanahaliste elude väärtustamise jutule, mis oleks, kui annaks kõigile? See kõlab ju muidugi väga vooruslikult, kuid kui see lahti mõtestada, tähendab see lihtsalt, et status quo peab jätkuma. MeToo vastuseisuga on sama lugu: nad kasutavad argumentatsiooni, mis võib näida esmapilgul mõistlik ja loogiline, aga kui hakkad öeldut lahti mõtestama, saad aru sisust: me ei tunnista, et naisi on rõhutud.

Kui räägime incel’itest, tuleks rääkida ka ricecel’itest. Ricecel on sõna, mida algupäraselt on kasutatud kirjeldamaks nohiklikke Aasia mehi, kes ei leia endale tüdruksõpra. Kuid sellel sõnal on ka teine tähendus – need on valged mehed, kes arvavad, et Aasia päritolu naised on vastutulelikud, alandlikud, kuulekad, ning sageli ka majanduslikult kehval järjel. Need mehed võivad olla rikkad ja lõpetanud head ülikoolid, nüüd töötavad nad rahvusvahelistes korporatsioonides kuskil Aasias ning soovivad leida endale tüdruksõbra mõnest madalama elatustasemega Aasia riigist (Filipiinid, Vietnam vms). Nad teavad, et majanduslik võim tähendab, et naine ei jäta neid kunagi maha. See võib olla inimene, kes Londonis endale tüdruksõpra ei leidnud – meil Hongkongis on käibel jube akronüüm FILTH (Failed in London Tried Hongkong, eesti k „kukkusin Londonis läbi, proovin Hongkongis“). Aga Aasias tõepoolest on keskastmejuhtidest valgeid mehi, kes tunnevad, et majanduslik ja rassiline üleolek annavad neile privileege, mida neil kodumaal ei olnud. Rassidevahelised võimusuhted on kompleksne ja kontekstist sõltuv teema.

Ei ole üht ajahetke või olukorda, kus teistele jõuab kohale teadmine, et inimene on kuritarvitaja. See arusaam, et tegemist ei ole hea inimesega, tekib järk-järgult.

Ricecel’ite teemaga on mul vastik kogemus. Olen nüüd avaliku elu tegelane ja internetis on minust palju pilte. Ma saan vastastelt palju kirju, vähemalt paar nädalas. Need on üldiselt väga ebameeldivad, stiilis „oo, väike Aasia tüdruk, ma olen väga kiimas, tule minuga voodisse“ ja ka rõvedamaid. Aga on ka sellise mentaliteediga kirju, kus mehed leiavad, et neil on seksile õigus ja naised ei tohiks olla liialt häälekad ja otsekohesed. Kokkuvõttes on nende peamine sõnum umbes selline, et „kuna sa sel teemal nii palju räägid, siis järelikult oled seksuaalselt frustreerunud ning ma veel näitan, kuidas võiks lõbutseda, ja siis sa juba enam suud ei ava“. Aga kui me seksuaalvägivalla teemadel ei räägi ning ei ütle otse välja, et selliseid asju öeldakse mulle iga päev, siis on ka see vaikima surumine väärkohtlemise üks vorm. Ärme hoiame selliseid asju vaka all. Kui me ei räägi, ei too sellist käitumist avalikkuse ette, siis teeme endale karuteene. 

“Võimu kuritarvitamine ei üllata”. Peakpx, CC0

Kiusamise puhul öeldakse, et sellel on kolm osapoolt ehk kiusaja, kiusatav ja passiivsed pealtvaatajad. Kiusamine saab jätkuda pealtvaatajate tõttu, sest kui inimesed sellise käitumisega ei nõustuks, poleks kiusajal publikut. Kuidas saaksime julgustada rohkem inimesi olema Zelda Perkinsi moodi ja tegutsema kurjuse vastu? Kuidas pealtvaatajana mitte aktsepteerida ahistamist, diskrimineerimist, kiusamist?

Minu kontekst oli selline, et ma kaotasin oma töö, mind pandi jälitama nuhk, Harvey saavutas selle, et kogu mu elu kukkus kokku. Teiseks olen ma ikka rõhutanud, et seksuaalne väärkohtlemine pole midagi sellist nagu seda kujutatakse filmis. Sellist konkreetset hetke, mil väärkohtleja hüppab su peale ja siis sa otsustad kisada ja joosta, ei ole. Sageli juhtub see nii, et pead inimesega samas ruumis olema ja sinu peal kasutatakse võimu; minu puhul juhtus see tundide, isegi võib olla päevade, kuude või aastate vältel. Ma arvan, et oluline on saada sügavam arusaam sellest, mis on seksuaalne väärkohtlemine, kuidas võimupositsiooni ära kasutatakse. See puudutab ka pealtvaatajaid. Sellist olukorda, kus Harvey oleks kuskil hotelli fuajees hüpanud kellegi otsa ja ta põrandal ära vägistanud, mispeale kolleegid saanuks öelda „oi jumal, ma töötan koos sarivägistajaga“, ei olnud. Ei ole üht ajahetke või olukorda, kus teistele jõuab kohale teadmine, et inimene on kuritarvitaja. See arusaam, et tegemist ei ole hea inimesega, tekib järk-järgult. 

Pikkamööda saadi aru, et võib-olla need tüdrukud, kelle ta enda tuppa viib, polnudki selle üle kuigi rõõmsad. Üldjuhul mängib suurt rolli igapäevatöö ja argipäev Harveyga ei olnud meeldiv. Ei pruugi olla üht määravat momenti, kus keegi otsustaks, et ma astun nüüd kolleegi eest välja. Jah, Zelda tegi seda, kuid isegi tema jaoks olin ma viimane paljude assistentide seas, keda ta oli üritanud Harveyle palgata. Ja ma arvan, et ma olin lõpuks see kõrs, mis murdis kaameli selgroo. Pealtvaatajal on raske leida määravat hetke, sest sulle on sisendatud, et selline käitumine on normaalne. 

Aga ma arvan ka, et MeToo liikumine loodetavasti muutis ühiskonda minimaalseltki ja nüüd on võimalik seksuaalse väärkohtlemise teemal rohkem rääkida. Iga selline arutelu annab jõudu ja me teame nüüd miljoneid naisi, kes on julgemad sel teemal sõna võtma. See annab inimestele tunde, et nad pole enam oma probleemidega üksi.

Tõlkinud Pirjo Turk.