Hirm ja jälestus Tartu Ülikoolis

Tartu Ülikooli endine töötaja Christiana Sammal kirjutab, miks ta enam ülikoolis ei tööta.

Kas oled lugenud Hunter S. Thompsoni “Hirmu ja jälestust Las Vegases”? See on metsik rännak Ameerika unelma südamesse. Sõber valgustas mind, et ka ekraniseering Johnny Deppiga on täitsa olemas. Aga kui sa ei juhtu selle teosega kursis olema, siis äkki polegi vaja, sest “Hirm ja jälestus Tartu Ülikoolis” on samuti päris muljetavaldav.

Juulis võtsime koos kolleegiga initsiatiivi koostada avalik pöördumine, et väljendada sügavat muret selle üle, kuidas ülikooli juhtkond otsustas Viljandi kultuuriakadeemia direktori toime pandud ahistamisele reageerida. 

Pöördumisega tegeledes valdas mind tunne, et olen mingis närvilises düstoopias. Hunteri ärevas ning paranoilises Las Vegases. Kõik hoiatasid, et ma peaks “ettevaatlik olema”. Üks kolleeg rõhutas, et ülikooli süsteemis on iga kiht ja üksus oma positsioonist hierarhia sees väga teadlik. Et “sekkumine” on tabu, kuna kipub tekitama valusaid reaktsioone või halba verd. Teine kolleeg toonitas, et ülikoolis on inimesi, kes ikka väga teadlikult näevad vaeva selle nimel, et seksuaalse ahistamise teemaga kuhugi edasi ei liigutaks, vaid säiliks status quo. Ehk selle teema eest vastutavad inimesed, kes ei ole lihtsalt rumalad või pole probleemist teadlikud, vaid seal on ka otsesõnu pahatahtlikke inimesi.

Kui vaba võib ülikooli töötaja oma sõnades olla?

Igal pool olid hirm ja vaikimine. Nägin, et paljud ei olnud ülikooli lahendusega rahul, kuid vähesed olid valmis seda avalikult välja ütlema – paljud ei tahtnud pöördumisele oma nime alla panna, sest kusagil on mõjuvõimsad inimesed, kes on teist meelt. Näiteks ühe sõbra arvates oli see juhtum ülivastik, õudne ja šokeeriv. Samuti arvas ta, et kuna on osa ühiskonnast ja ülikoolist, siis puudutab see juhtum ikka teda ka. Aga minu ettepanekule häält teha ütles ta ära.

– Ma ei julge!

– Mida sa kardad? 

– Vist seda, et mina sõltun ka süsteemist ega julge seda lammutada. Ma pole piisavalt sõltumatu, et seda teha. 

– Mida see tähendab, et sa sõltud süsteemist? 

– Minu sissetulek tuleb riigilt ja ma ei tea, kui palju mul on võimalik praeguse ühiskonnakorralduse vastu meelt avaldada. Ma pole näiteks kindel, kui vabalt ma meedias rääkida tohiksin.

See on üks banaalne näide sellest, kuidas patriarhaalne, kapitalistlik ning riiklik süsteem on omavahel läbi põimunud. Need rõhumise vormid on omavahel põimunud: kuna mu sõbra peamine mure on ta palk (kapitalistlik rõhumine) ja riigi rahastatavad inistitutsioonid kriitilisi arvamusavaldusi ei talu (riiklik rõhumine), aktsepteerib mu sõber olukorda, kus meessoost juhtivtöötaja kasutab alluva ahistamiseks ära oma võimupositsiooni (patriarhaalne rõhumine). 

Aga ma ei lähe teooriarännakule. Keskendun. Sõber rõhutas, et kahtleb, kas tal on õigus oma seisukohti või veendumusi vabalt levitada. Minu eesmärk siin ei ole kritiseerida kellegi mõtlemist või käitumist. Mõistan, et inimesed on eri taustadega, neil on erinevad tempod ja iseloomud ning see kõik mõjutab mis iganes tegude või otsuste võimalikkust või võimatust. Siinsed argumendid pole suunatud inimestele, vaid süsteemile, mis loob keskkonna, kus inimesed tunnevad hirmu ning leiavad, et neil pole võimalik neid endid puudutavate otsuste langetamise protsessides kaasa rääkida.

Ülikoolikogemused kujundavad inimesi

Eraldi tahan rõhutada hoopis seda, et olen Tartu Ülikoolis õppides ja töötades nii tudengi kui personali liikmena kogenud väga palju head. Terviseprobleemidele vaatamata sain magistrantuuris hakkama tänu abivalmile ja hoolivale programmijuhile. Doktorantuuri suutsin lõpetada peamiselt toetava ja inspireeriva juhendaja abil. Ülemus ning kolleeg, kellega viimati ühise projekti kallalt töötasime, on inimesed, keda ma väga usaldan ning imetlen. Ülikoolis on mul enamasti inimestega vedanud, sest nad pingutavad, et luua positiivset õhkkonda, kus kommunikatsioon, erinevuste arvestamine ning kriitiline, ent samas konstruktiivne mõtlemine on esiplaanil. 

Aga siiski. Kas minu kogemus on pigem erand? Tunnen paljusid inimesi, kelle jaoks määrav tegur, miks nad EI suutnud õpinguid edukalt lõpetada, oli samuti inimfaktor, ehk nende kogemuste kohaselt ei ole ülikoolis osavõtlikke inimesi piisavalt. Üha rohkem adutakse – seda on näha ka meie pöördumisele allkirja andnute kommentaaridest – kui paljud pole suutnud ülikooli lõpetada nimelt seksuaalse ahistamise pärast. Ja lõppude lõpuks töötavad heatahtlikud inimesed väga piiratud süsteemis, kus neil ei pruugi olla võimu, et mõjutada ülevalt alla tehtud otsuseid, ning kus tuleb mängida mingit poliitilist “mittesekkumise” hierarhiamängu.

Kui eriala raha sisse ei too, siis paneme kinni!

Pean tunnistama, et punased lipud on ka varem viidanud, et Tartu Ülikool pole vaba, demokraatlik ja võrdne paik, kus juhtkonna prioriteet on inimeste heaolu. Mäletan, kui suleti viipekeele programm ning öeldi, et see pole konkurentsivõimeline valdkond. Programmis oli küll vähe tudengeid, aga nendel vähestel on võimalik väga paljude haavatavate inimeste igapäevaelus hakkama saamist tohutult mõjutada. Mäletan, kui likvideeriti kunstide keskus. Sellest hoolimata, et sealsete erialade vastu oli huvi suur ja õppijaid palju, oli ülikooli juhtkonna jaoks tegemist “lisategevusega”. Protsessi, mille käigus keskuse likvideerimise üle otsustati, ülikool tudengeid ei kaasanud. “See on väärtusküsimus,” arvas mu visandamise õppejõud.

Nii viipekeel kui ka kunst on väärtustega tihedalt seotud. Need ei ole turul “konkurentsivõimelised” erialad, mis tähendab, et kapitalismi väärtuste järgi on need mõttetud. Ent mõlemad on muutnud minu elu. Need ei ole mulle raha toonud, aga on mõjutanud seda, kuidas ma maailma kogen, ennast väljendan, teistega suhestun ja probleemidega toime tulen. Kuna elame vaimse tervise kriisi ajastul, siis on raske selle kõige tähtsust ülehinnata. Kunstide keskuse likvideerimise käigus rõhutasid tudengid, et keskus koondas mitmesuguste erialade inimesi ning oli neile loominguline, turvaline ruum, kus sai mõtted vahetada ja avalikke arutelusid pidada.

Milline käitumine on väärt ametlikku hoiatust?

Sellest viimasest tahan ka rääkida. Nimelt tegi mu kolleeg eelmisel aastal ettepaneku korraldada avalik arutelu ning kutsuda ülikooli juhtkonna esindajad rääkima otsuste langetamisest ülikoolis. Kuna ta oli märganud, et paljud väljendavad juhtkonna otsuste suhtes kahtlusi ja hirmu, siis kirjutas ta meililisti, et tasuks kokku saada ja rääkida. Arutelu toimus. Pärast seda blokeeriti mu kolleeg meililistist. Ülikool süüdistas teda muuhulgas “ebaviisakuses” ning “emotsionaalselt heitlikus käitumises”, mille eest ta sai ülikoolilt hoiatuse. Sama karistuse, mille ülikooli juhtkond määras sel suvel inimesele, kes pika aja jooksul oma võimu ära kasutas ja oma alluvat seksuaalselt ahistas.

Võibolla ikka tasuks nendest asjadest rohkem rääkida. Sellest, milliste väärtuste järgi Tartu Ülikoolis otsuseid tehakse. Kui läbipaistvad on need protsessid? Kellel on õigus neis osaleda? Milline on sisekultuur ja tööõhkkond? Pole normaalne tunda hirmu. Tunda, et sul pole vabadust. Tunda, et sa oled hääletu. Et võimukad inimesed ülikooli hierarhias jätavad su meelde, kui sa julged arvamust avaldada. Kui sa julged öelda, et seksuaalse ahistamise all kannatanu kaitsmine peaks olema prioriteet. Pole normaalne… aga on siiski normaliseeritud. Tundub, et enamik lihtsalt mõtleb, et ju on asjaolud sellised, mis teha.

Muuta ainumõeldavat süsteemi

Viimasel ajal olen palju David Graeberit lugenud. Tema tuntuimad teosed on “Kõigi asjade koidik” (“The Dawn of Everything”, 2021 koos David Wengrowga) ja “Bullshit Jobs” (2018). Tema lähenemine on mind alati kõnetanud kui antropoloogia ning aktivismi puutepunkt. Sellest ei piisa, et oled mingi “teadur” ja “uurid” sotsiaalseid nähtusi. Oma teadmisi ja positsiooni tuleb kasutada selleks, et proovida praegust kahetsusväärset reaalsust parandada. Üks Graeberi kõige tuntum väide kõlab nii: “The ultimate, hidden truth of the world is that it is something that we make, and could just as easily make differently.” (“Maailma ülim, peidetud tõde on see, et maailm on miski, mida meie loome ning võiksime samahästi luua ka teisiti.”) Ehk süsteemid on olemas ainult selle pärast, et me neid iga päev aktsepteerime, vaatamata sellele, et enamik meist ei usu, et need on aktsepteeritavad. Me loome neid iga päev uuesti. Suures osas selle pärast, et tundub, et see on ainus võimalik reaalsus, et teisi variante pole. Graeber toonitab, et kujutlusvõime (imagination) on tänapäeval defitsiit. Inimesed lausa ei oska ega suuda ette kujutada, et asjad võiksid olla teistmoodi. 

Kuulen väga tihti, et süsteem on halb, aga mida me ilma süsteemita teeks, mis saaks? Tuleks kaos ja segadus. Teadmatus on arusaadavalt hirmus. Aga paljud algatused maailmas näitavad, et on võimalik elada, töötada, harida ja suhestuda teistmoodi. Lõuna-Ameerikas näiteks sai alguse põlisrahvaste initsiatiivina pluriversity (vs. university), kus mõtestatakse ümber hariduse protsesse. Pluri, sest väärtustatakse erinevaid teadmiste allikaid ja lähenemisi – mitte ainult “teadust” selle kitsas hegemoonilises lääne mõttes.

Hierarhiavabade struktuuride võimalikkusest

Isegi selles pisikeses mullis, Eestis, olen elanud kohtades, kus lähenemine elule, väärtused ja otsustamisstruktuurid on hoopis teistsugused. Pahkla Camphill asub Raplamaal ning sealne kaasav ja mahe eluviis luuakse üheskoos antroposoofiliste põhimõtete alusel. Massia on Läti piiril asuv avatud projektiruum, kus lähtutakse hierarhiavabadest, mittekurnavatest ühismaailma loovatest praktikatest. Oma elu ebakindlamatel perioodidel on Camphill ja Massia mulle mitte ainult pakkunud kodu, tugivõrgustikku ja võimalust ennast kokku võtta, vaid õpetanud suhestuma eluga tähendusrikkamalt, aeglasemalt ja minu meelest ka eetilisemalt. Pahklas osalevad lisavajadustega elanikud küla koosolekutel. Sõltumata inimese n-ö puude vormist antakse kõigile ruumi, et nad saaksid oma seisukohti ja muresid jagada. Lähtepunkt pole võimust kinni hoidmine ja rigiidne hierarhia, vaid pigem võimestumine ning enesele küsimuste esitamine. Mida mina võiksin tema tajude ja mõtetega suhestudes õppida? Kui ma osalen otsustusprotsessis, kas ma arvestan tema vaatenurgaga?

Alternatiivsed lähenemised ning reaalsused on täitsa olemas. Funktsioneerivad. Tõestavad seda, et normatiivne ühiskond ning ülikool, kus domineerivad kapitalistlikud väärtused ja hierarhia, pole ainus võimalik süsteem. Ma ei soovi neid kohti romantiseerida või väita, et need toimivad ideaalselt. Probleeme on kindlasti palju! Aga struktuurid ja praktikad, et probleemidega toime tulla, on olemuslikult teistsugused. Otsuseid võetakse vastu konsensuslikult ja eelkõige osalevad nende langetamises inimesed, keda otsus puudutab. Juhtimine on jagatud. Võetakse aega, et end häälestada ja luua usaldusväärne suhe inimestega, kellega koostööd tehakse. Esiplaanil on liikmete võimestumine ning nende erinevuste väärtustamine. Kui tekib probleem, siis korraldatakse avalik arutelu, kus kõik osalevad. Vaatamata sellele, et need ei too sisse raha, on kunst ja viipekeel, mida ma ise Pahklas õpetasin, seal väärtustatud. Lähtekoht on vastutus teha rohkem, et toetada kogukonna kõige haavatavamaid ja marginaliseeritumaid liikmeid.

Mis materjalist on ülikooli tehtud?

Olen Paranduskeldri püsiklient. Tänu nende fantastilisele abile suudan üha paremini katkisi tarbeesemeid korda teha ja olen uhke selle üle, et ma ei kipu purunenud asju lihtsalt ära viskama. Aga mõnikord lähen Paranduskeldrisse ja sealsed imepärased meistrid ütlevad, et pole võimalik parandada. Lausa liiga katki. Tavaliselt selle pärast, et esialgsed materjalid pole kvaliteetsed. Võiks vaeva näha, et ajutiselt natukene paremaks teha, aga pole realistlik oodata, et saab päästa midagi, mis on kahtlasest materjalist tehtud.

See on ka põhjus, miks ma ülikoolist töölt lahkun. Ma ei leia, et sealse süsteemi raames on realistlik oodata päris muutusi, kuna probleemide juured on nii struktuursed, institutsionaliseeritud. Ma ei leia, et väärtused, mille järgi otsuseid ülalt alla tehakse, peegeldavad minu väärtusi. Ma ei soovi teha koostööd asutusega, kus kunsti ja viipekeele õpetamine “lisategevuse” sildi all likvideeritakse. Kus seksuaalne ahistamine ning võimupositsiooni ärakasutamine peidetakse neid “väikseks eksimuseks” nimetades vaiba alla. Kus avatud dialoogi asemel mängitakse “mittesekkumise” hierarhiamängu. Eksisteerib palju kohti, kus kommunikatsioon toimub, kus sa ei koge hirmu. Kus pole “see ei ole minu asi” või “ma ei ole nõus, aga jään vait, sest kardan inimesi, kellel on võim”-lähenemist, sest minu stabiilne palk on olulisem kui ebaõiglus.

Teaduri asemel strippariks?

Ma kindlasti ei taha öelda, et kõik peaksid tegema nagu mina või et see on kõigi jaoks võimalik või sobiv valik. Lihtsalt jagan enda kogemust ja trajektoori ning pakun välja, et äkki tasuks enda käest küsida, miks ma ülikoolis töötan? Kas ma usun, et selle asutuse väärtused on õige koha peal? Kas põhiliseks põhjuseks võib olla see, et mul on vaja palka teenida? Et mul on mugav? Et ma ei oska/suuda alternatiive ette kujutada? Ja kas need põhjused on piisavalt head, et õigustada, millele ma oma aega ja energiat pühendan? Mina vaatasin peeglisse, esitasin endale need küsimused (ja rohkemgi, olen uskumatult tüütu inimene) ja leidsin, et on aeg edasi liikuda. See otsus on muidugi pilet teadmatusse, ebastabiilsususse, ebamugavusse, aga äkki see ongi oluline. Äkki me elame liiga mugavalt. Kui tahame selles kriisirohkes maailmas midagi päriselt muuta, tuleb alustada iseendast. See on kahtlemata ebamugav.

Vestlen taas ühe sõbraga.

– Kust sa nüüd raha saad?

– Mul on stripiklubides mõned sõbrannad. Äkki liitun nendega. Nende sõnul on töökeskkonna turvalisus tõenäoliselt paremal tasemel kui Tartu Ülikoolis. 

Nali naljaks (tegelikult pigem mitte, vt nt Stacey Clare’i raamatut “The Ethical Stripper”, 2022), aga tunnen ülikoolist palju inimesi, kes ei kujuta ette, kuidas sügisel minna tööle või õppima teadmisega, kuidas ülikooli juhtkond viimati seksuaalset ahistamist käsitles.

Kas Tartu Ülikooli juhtkond saab väita, et nende prioriteet on tudengite ning töötajate heaolu? Kas juhtkond on ülikooliperega dialoogis, suhestub kaasavalt, on loonud turvalise töökeskkonna? Mulle tundub, et pigem on kandvad teemad võim ja raha, mida neil on võimalik koondada, sest ülikooli sisekultuuri osa on hirm. 

Ühiskonda ning haridust ja harimist saab organiseerida ka hoopis teistmoodi: selliselt, et väärtused nagu võrdsus, kommunikatsioon ning erinevustega arvestamine on esiplaanil. See ei ole mingi utoopiline fantaasia. See on tehtav. Raske, kuid ikkagi tehtav. Vaja läheb aga kujutlusvõimet ja julgust.