Ida-Euroopa feministide ühine vastupanu

Illustratsioon Feminism Eastern Europe’i kodulehelt: https://feminismineasterneurope.wordpress.com/

Kuidas feministid saaksid osutada vastupanu parasjagu Ida-Euroopa riikides tõusvale natsionalismilainele? Kuna meie ajalugu on seotud ning ühiskondlikud retoorikad on tihtipeale sarnased, on viljakas üheskoos luua ka strateegiaid, et olukorda parandada.

Augusti lõpus kogunes Kaunase kunstnike majja ja sotsiaalkeskusesse EMMA umbes kolmkümmend Ida-Euroopa feministi, et arutada olukorra üle idablokis. Ürituse korraldas kolmeliikmeline Leedu feministide kollektiiv koos Emma Goldmani järgi nime saanud anarhistliku keskusega, mis sarnanes üsnagi Tallinnas asuva Ülase12ga. Kohale olid tulnud akadeemikud, aktivistid ja kunstnikud Leedust, Poolast, Horvaatiast, Bulgaariast, Rumeeniast, Tšehhist, Türgist, Albaaniast ja Soomest ning Eestist.

Parempoolsete väited on sarnased igal pool

Arutluse all olid mitmed struktuursed probleemid, nagu Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine, mida, nagu välja tuli, õõnestasid mitme riigi parempoolsed üsna sarnaste väidetega; sooline majanduslik ebavõrdsus ja alamakstud töölised; abordikeeld ja reproduktiivõigused; ning eelkõige see, kuidas Ida-Euroopa vasakpoolsed ja feministid omavahel paremini organiseeruksid, nii et vastupanu tõusvale fašismile ja autoritaarsusele oleks tulemuslik.

Kuigi teemad olid tõsised, valitses kogunemisel väga ühtehoidev ja soe meeleolu. Inimesed arutasid ka lõunalauas ühiseid muresid ja seda, kuidas omavahel liitusid moodustada. Ettekannete ajal kahises üle saali mitu silmapööritust ja iroonilist naeruturtsatust, kui kuulajad tundsid esineja välja toodud väidetes ära täpselt midagi sellist, millega nad omagi riigis on pidanud rinda pistma.

Sooideoloogia

Kalina Drenska Bulgaariast ja Jana Kujundzic Horvaatiast tegid ühise ettekande, mis oleks võinud oma väljatoodud ühiskondlike tendentside poolest sama hästi rääkida Eestist. Naistevastane vägivald on kõigis kolmes riigis väga levinud, ent ühiskondlikes aruteludes ei võeta sooteemasid tõsiselt. Selle asemel räägitakse „sooideoloogiast“, mis käsib panna poistele selga seelikud, lubab iga päev sugu vahetada ning hirmutab pagulasmeestega, kes hakkavad asüüli saamiseks väitma, et nad on naised. „Sooideoloogia“ valearusaama hakati levitama pärast riiklikku küsimust Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisest, mille põhieesmärk on kaitsta naisi perevägivalla eest. Horvaatia parempoolsed konstrueerivad samal ajal müüti „perekondlikke väärtuseid“ kandvast enamusest, keda feminism ja „sooideoloogia“ vaikima sunnib. Ning ka endistes Jugoslaavia riikides käib jäikade soorollide toetamine käsikäes immigratsioonivastasusega.

Majanduslik ebavõrdsus

Läbiv teema feministide ettekannetes oli vaesus ja just naisi puudutavad majandusliku rõhumise vahendid. „Kui sa räägid naiste tööõigustest, siis sind lihtsalt ignoreeritakse, sest see tähendab, et sa ei hooli oma maa tulevikust,“ ütles Artemisa Ljarja pärast ettekannet jalanõutehaste töötajatest Ida-Euroopas. Ta on organisatsiooni Clean Clothes Campaign liige, mis teeb uuringuid tehasetööliste töötingimuste kohta Kagu-Euroopas. Nimelt pannakse mitmed Itaalia ja Saksa brändide jalanõud kokku Sloveenias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Rumeenias, Albaanias ja mujal, ning töölised on peaaegu eranditult naised, kelle tasu jääb allapoole miinimumpalka. Töökeskkond on mürgine, lepingud on lühiajalised ning töötajad on pidevas hirmus töökaotuse pärast. Seejuures pole naistel eriti muid valikuid, kuna madala palga tõttu on nende võimalused väga piiratud. Ljarja uurimisgrupp nimetas süsteemi, kus Lääne-Euroopa riikidest saadetakse toormaterjal odava tööjõu käte alla Ida-Euroopasse ning valmistooted tagasi läände, üleilmseks vaesusahelaks (Global Poverty Chain). Jalanõude kokkupanijate eest varjatakse infot, mis kaubamärgi kingi nad parasjagu õmblevad ning ka enamik lääne tarbijaid ilmselt ei aima, et nende peened jalavarjud on kokku pannud alamakstud naine Albaanias.

Hans Runessoni foto “Naine kotiga”. Foto on tehtud 1985. aasta demonstratsioonil, kui Põhjamaade natsionalistliku partei protestijad läbi Växjö linna liikusid

Teistes ettekannetes olid arutelu all samad probleemid Leedus ja Bosnias, kus mõnel juhul ei maksta korrumpeerunud valitsuse tõttu töölistele mitu kuud palka. Bosnias toimusid 2014. aastal seetõttu suured rahvarahutused, kus pandi põlema mitu valitsusehoonet ja rahvas korraldas kogunemisi, kus kirja panna oma nõudmised valitsusele. Ent mõne kuu pärast ülestõusud raugesid ja halva korralduse tõttu kõiki soovitud tulemusi ei täidetud – arutluse all oli küsimus, kuidas jätkusuutlikult organiseeruda.

Naiste streik

Ühe positiivse näite vastupanuliikumisest said tuua Poolast kohale tulnud Kinga Stańczuk ja Anna Adamczyk parteist Razem, kes olid 2016. aastal toimunud abordikeelu vastase Czarny protesti taga. Nad kirjeldasid, kuidas abordikeelu eelnõust kuuldes õnnestus neil hashtag’i abil ootamatult tänavatele tuua sadu tuhandeid inimesi nii Varssavis kui ka Poola maakohtades, ja millised reproduktiivõiguseid toetavaid ja seksuaalharidust andvaid algatusi on pärast seda ajaloolist pretsedenti loodud. Tegu on esimese korraga, kui kodanike protest viis seaduseelnõu külmutamiseni, ning samuti esimese üleriikliku streigiga, kus naised väljendavad oma üleüldist rahulolematust sellega, kuidas neid riigis koheldakse. 2018. aastal toodi eelnõu uuesti lugemisele, ning inimesed tulid taas tänavatele. Kinga ja Anna tõid välja, et seekord kasutati ühe sümboolikana ka Poola lippu – näidates, et ka need tuhanded naised on osa sellest riigist.

Kuidas korraldada vastupanuliikumist?

Poolakad andsid häid näpunäiteid, mida vastupanuliikumise korraldamisel teha. Nad tõid välja, et oluline on peale sloganite hõikamise inimesi ka rohujuuretasandil harida, miks just need teemad olulised on ja kuidas on need seotud, näiteks kuidas on reproduktiivõigused seotud üldisema soolise võrdsusega. Teiseks, kui tahes allergilised sotsialismijärgsed maad ka sõna „poliitika“ vastu poleks, on oluline, et inimesed teaksid, millised poliitilised parteid nende õiguste eest seisavad – ning mitte ainult oma retoorikas, vaid ka tegudes. Nii on võimalik tõlkida see momentum, mis inimesed tänavatele toob, hiljem parteide toetuseks, et poliitikud saaksid protestidega väljendatud seisukohad ka seadusteks kirjutada. Ning üks kõige olulisemaid punkte on, et majanduslikust ebavõrdsusest tulenevaid hirme ja ebakindlust, mida neoliberalism ja parempoolne populism on ekspluateerinud, peavad ka vasakpoolsed adresseerima hakkama, ent ajutiste populistlike vastuste asemel pakkuma jätkusuutlikke lahendusi.

Laia joonega on mitme Ida-Euroopa riigi ühised probleemid vähenev rahvastik, vaesus ja majanduslik ebavõrdsus ning konservatiivsed suundumused, mis „perekondlike väärtuste“ nime all rõhuvad nii naiste kui ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguseid. Pärast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemist regioonis vohama hakanud neoliberalism on jätnud paljud inimesed ebakindlasse olukorda ning hirm „kommunismi tagasituleku“ ees tõkestab solidaarsusest ja võrdsusest rääkimist. Kümne aasta eest poleks keegi nii tugevast natsionalismilainest undki näinud, kuid parempoolsed on teinud aastaid koordineeritud tööd, et võimule tulla. Vasakpoolsetel on viimane aeg organiseeruda ja vastupanuliikumisele hoog sisse anda.

Vaata konverentsi kohta lähemalt siit https://feminismineasterneurope.wordpress.com/

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naine nõukogude plakatitel

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone. Üheks tänuväärseks materjaliks nõukogude naisekujutise uurimisel on plakatid –…

Vabalt vanaks

Kui ma kunagi välismaal elades Erasmuse tudengitega elukohta jagasin, hakkasime korterikaaslase sünnipäeval vanusest rääkima. Ta sai 23 ja arvas, et…