Vanemad mehed muretsevad iibe pärast, kuid millegipärast puudub pildilt isa

Merike Kaunissaare luges Heido Vitsuri ja Indrek Neivelti ettepanekut maksta vähemalt kolme last kasvatavatele naistele 20 aastat jutti emapalka ja leidis, et vanemate meeste Eesti rahva soojätkamise murelikult pildilt puudub peaaegu täielikult laste isa. Kui naisi on nende vanemate meeste arvates võimalik raha eest sünnitama panna, siis meeste käitumist ei paista miski muutvat.

Heido Vitsur kirjutab Postimehes meestest ja sündimusest: “Ei ole ju võimalik eeldada, et meil leibkonnad mingist momendist nagu imeväel stabiilseks muutuvad ja mehed hakkavad samal hetkel esimeses järjekorras mõtlema pärijale, nagu seda tegid taluperemehed enne 1949. aastat. Selliseid talusid ja sellist elustiili enam ei ole ega tule.” 

Nojah, armas rahvas ja eriti noored naised – et meeste peale loota ei saa, siis ikkagi naised võiks … las nad on … et nad saaks … ja neil oleks … võib-olla neile annaks …

On kurb nentida, et murelik ja lahke mõttega välja tulev vanem mees ei näi enda noorematelt sookaaslastelt ootavat selles olulises teemas mitte kui midagi – ei tulevast lapsekasvatuspanust ega mingit isalikumat meelemuutust. Mehed paistavad olevat täiesti konstantne nähtus, loodud praeguse ajastu moraali kohaselt ja sinna polevat midagi teha.

Iive on tähtis, lapsed ei ole

Sest olgem ausad, kas kedagi peale naiste üldse lapse saamise ja kasvatamise teemad puudutavad? Postimeest lugedes jääb mulje, et lapsed on üleüldse olemas ja tegutsemas haruharva ning suured lehed räägivad ju ometi tähtsatest teemadest. Lapsed on ühiskondlikult väheolulised (kui just teemaks pole iive …) ja naiste asi. Lapse saamist mõjutab peamiselt sünnitaja majanduslik kindlustatus – ja sellega tegelemegi. 

Heido Vitsur: “Kuivõrd väärtuste, moraali või kohusetunde kiire muutmine on tunduvalt võimatum kui raha leidmine, polnud meie arvates Eesti rahvuse säilitamiseks võimalik välja pakkuda muud vahendit kui majandusliku kindlustunde tagamine neile naistele, kes on muu huvitava kõrval nõus täitma ka ainuüksi naisele omast emarolli, kusjuures kindlustunde tagamise maht oleks sõltuv laste arvust.”

“Iga naine peaks sünnitama nii palju lapsi, kui ta suudab üksi üles kasvatada”

Kui meil siinmail üldse mingeid üldteada lendlauseid käibel on, siis kindlasti see, et “iga naine peaks sünnitama nii palju lapsi, kui ta suudab üksi üles kasvatada”. Ainult luuser saab nii palju lapsi, et enam ei käi jõud üksi üle. (Sellised ei peakski paljunema, on ka kaunis levinud arusaam.) Sa ei ole ju mingi hakkamasaamatu luuser? Ühe pead ometi jaksama.

Mulle on vahel jäänud mulje, et nii, nagu iga naisterahvast vägivalla ohver peab olema eelkõige “täiuslik ohver” (ei joo, ei suitseta, saabub hämaruse saabudes kenasti koju), peab ka iga naine olema täiuslikult ise kõigeks valmis – ja juhtuda võib oi-kui-palju. Noored naised on ära hirmutatud. Juhtugu mis iganes, kõik on su enda vastutus. See tähendab, et enne kui oled “absoluutselt kõigeks valmis”, ei saa nii riskantse asja peale nagu sünnitamine mõeldagi. Sul on haridus, tervis, karjäär, sissetulek, elamispind. Selleks ajaks, kui täiuslik kindlustatus on saavutatud (selleni ei jõua kõik naised), ei saagi neil võib-olla enam lapsi sündida. Ühe naise suust olen lausa kuulnud arvamust, et sinu laps on niisama sinu ja üksnes sinu asi kui seda on su aluspesu.

Kui pakuks isaks fantoomi?

Vanematel meestel on häid mõtteid: kui neile (st naistele) kahekümneks aastaks keskmine palk kindlustada, äkki siis sünnib rohkem? Mehed saavad selle suuremeelse otsuse parlamendis vastu võtta – riigikogus on oluline meeste ülekaal. (Nad võiksid muidugi uue rahalise projekti sissejuhatuseks kuidagi selle seadusandlikult ära korraldada, et 2023. aasta lõpu seisuga Eesti 9916 elatisvõlgnikku (enamik mehi, aga on ka naisi) oma võla nende 15 176 elatist ootava lapse ees vältimatult ära õiendaks). Nad võivad alles lahkelt antud raha varsti ka ära võtta (nagu just tulumaksutagastustega tehti). Ma tean päris mitut naist, kes ei ole oma lastele elatusraha isegi küsinud, sest kui sa oled vales mehevalikus ise süüdi, siis miks peaks keegi asjassepuutumatu (laste isa) selle (lapsele) kinni maksma. Mitut last soovivad sellises “vales mehevalikus” süüdiolevas “õilsas” üle-rinna-pingutamise olukorras lapsepõlve veetnud tütred? Ema oli kogu aeg tööl ja raha mitte millekski, saati siis millekski toredaks, polnud. 

Viimase rahvaloenduse andmetel kasvas üksikvanemaga perekonnas 36 939 last ehk 14,2% kõigist alaealistest lastest. Õnneks kasvab alaealistest lastest 66,5% koos kahe vanema ja vähemalt ühe õe või vennaga ehk üldiselt soodsaimaks kasvukeskkonnaks peetavas perekonnas. Olukord ei ole ju hull, aga riskid on olemas. Üldlevinud hoiakud panevad kogu vastutuse naisele. Kui tal vaid rohkem raha oleks, ehk sünnitaks ka rohkem?

Mis saaks naistest pärast 30 aastat lapsega kodusolemist?

Avalikkuses valitseb arusaam naisest kui fertiilses eas noorikust, eelkõige on tegemist kõrge sünnituspotentsiaaliga olendiga. Ühte-kahte last kasvatatakse töö kõrvalt ja toetused on abiks. Oletame, et üha rohkem naisi ongi ühiskonna lugupidaval kinnimaksmisel kolme või lausa viie lapsega ca 30 aastat koduhaldjaks. 

Vitsur selgitab: “… on võimalik anda naistele garantii, et seni, kuni nad lapsi kasvatavad, on neile tagatud emapalk, mis ulatub kolme lapse puhul riigi keskmise palgani.” Kui praegu sünnitatakse vanuses 30+, siis sellise garantiiga mindaks täismahus palgatööle vanuses 50+. Karjäär karjääriks, aga kes üldse võtab selle kogemusteta “vanainimese” tööle? Muuseum palkab saalitädiks? Pood koristajaks? Pensioniõigusliku staaži omandamiseks ta ehk töökoha leiab, aga keskmiselähedast pensioni tõenäoliselt välja teenida ei jõua. Keskmine eluiga üha tõuseb ja see tähendab oma paarikümmet aastat karmi säästupensi-režiimi ning üsnagi nutust vanadust. Et laste kasvatamisest laekunud staažiaastad pensionile piisavat mõju avaldaks, peaks neid olema vähemasti seitse-kaheksa.

Kas üleharitud naistel on üldse haridust vaja?

Kas naistel ongi mõtet üldse pikemalt koolis käia, kui nad tädikesteks vananenutena niikuinii otseteed muuseumivalvuriks liiguvad? Mehed niigi nurisevad selle üle, et naised on üleharitud (mitte et liiga paljud mehed oleks liiga vähe haritud). Kui tööks tarvitamata haridus on 30 aasta tagune, võib selle ju nagunii maha kanda. 

Vanuseline diskrimineerimine on olemas. Aitab, kui vanuses 50+ tööturule siseneja oskab lugeda ja kirjutada ning on olnud oma lastele hea ema. Põhikoolist näib niimoodi täiesti piisavat. Ehk siis naised loobuvad vastutustundetust illusioonist laiemale eneseteostusele ja tõstavad iivet. Kuigi ka Neivelt ja Vitsur nendivad tõsiasja, et “käesoleva aasta 11. jaanuari Financial Timesi artiklist “The relationship recession is going global” võis lugeda, et peamiseks põhjuseks, olgu tegu rikaste või suhteliselt vaeste maadega, miks sündimus väheneb, ei ole viimase paarikümne aasta jooksul olnud mitte naiste haridustaseme tõus, nagu varem, vaid paarisuhete järjest ebakindlamaks muutumine”.

Konservatiivne perekond päästab iibe

Konservatiivsed mehed on mures. Eesti meestest on vallalised ca 40% ja vallalised on eelkõige noored mehed. Eks ole vallalised ka noored naised. Abieluettepanekuid ei tule, sest üldine arusaam on, et pitseriga paber ei pane kedagi õnnelikult koos elama. 

Konservatiivne perekond saab minu teada alguse mehe abieluettepanekust naisele, siis algab konservatiividel seksuaalelu ja loodud perekonda sünnivad lapsed. 

Murelike vanemate meeste eesmärk näib selles olukorras, kus abiellumine väheneb (st noor mees ei tee abieluettepanekut, aga sinna ei saa keegi midagi parata), olevat eelkõige vallaliste noorte naiste sünnitama motiveerimine. Mitu last vallaline naine sünnitaks? Eks ikka “nii palju, kui üksi üles jõuab kasvatada”, kahekümneaastase emapalgaga ehk rohkem. (Konservatiivsus on selles vallalises sünnituskontekstis muidugi kaunis voolav mõiste, aga peaasi, et sünnitavad, ärme räägi teisest osapoolest.) Mõnikümmend aastat tagasi häbistasid needsamad onud seda praegu rahvuse päästmiseks peetavat õilist vallalist tegu üsnagi värvikalt. 

Olen imestusega jälginud, kuidas kollases meedias alailma rõõmustatakse, kui prominendi peres on kaks-kolm last, ja juba ongi isa jõudnud arusaamani, et äkki teeks laste emale ettepaneku kihluda (st asuks ehk mõtlema, kas oleks mõtet kunagi abielluda). Võib-olla kunagi abielluvadki – kas pole tore! Pulmi siiski peetakse.

Anname sünnitusjulguse realiseerimiseks pikalt ja palju raha

Seda pole laiemalt kuulda olnud, et Eesti naised saadud abieluettepanekule suurte iibevaenulike hulkadena ära ütleks. Küsitlused on näidanud, et olukorras, kus mees kogu ilma ees ametlikult teatab, et “sellest abielust sündivad lapsed on minu vastutusel”, on naisele kindlustunnet pakkuv. Võib-olla noortel meestel endil ei ole tänapäeval kindlustunnet ega julgust perekonda luua? Vanemad mehed ongi kõik panused pannud sellele, et just naistel on ebakindlas olukorras (majanduskriis, sõjahirm) piisavalt julgust ja tahaksid nüüd anda just neile sünnitusjulguse realiseerimiseks pikalt ja palju raha. Varianti, et vanemad mehed võiks vanema ja kogenenumana julgustusega võimalike noorte isade poole pöörduda, ei ole ega tule. 

Heido Vitsuri tervemõistuslik hoiak näib olevat järgmine: kui rääkida meestest, siis pole ju mõtet rääkidagi, sealt ei tule midagi; me oleme ju arukad ega ei hakka meestele lootmagi; valitsev moraal on selline, mis teha. Aga rahvus tuleb päästa! Küll sünnitajad sünnitavad, kui raha anda.

Ega muidugi anna abielutunnistus õnneliku abielu täit kindlust kummalegi poolele, aga näiteks maja müügi või kinkimise korral ei lepita isegi omade vahel kokku, et eile oli see minu, täna on sinu – milleks üldse paberid, me ju usaldame üksteist. Elukaaslast tuleb muidugi usaldada, aga elus tuleb ette seda ja teist, ning lapsed on su lapsed eluaeg.

Valivam pool on see, kelle hallata on suuremad riskid

Statistika ütleb ka seda, et just alla 30-aastaste hulgas abiellumine tõesti üha väheneb. Mehed on pahandanud, et häda on selles, et naised on liiga valivad ja sellepärast nad endale paarilist ei leiagi. On loogiline, et see, kelle kanda on suurem panus ja hallata suuremad riskid (rasedus ja sünnitus kui terviserisk naise elule ja tervisele, võimalik enda või lapse puue või erivajadus, aeg on kinni ja mured igapäevased, emaduslõivu tasumine tööl ja seega vaesus vanaduses) – ehk naine –, peabki olema valivam pool. Naistele näib igati loogiline, et võimekale, edukale, haritud naisele kaasaks sobimiseks tuleb mehel samaväärselt panustada. Võib-olla peaks hoopis vanad naised iibe ergutamiseks noori mehi üles kutsuma. Pingutage rohkem, siis kvalifitseerute kindlasti tõsiselt võetavaks isakandidaadiks!

Arvestades, et ca 100 aastat tagasi tegi Raja Teele ise Joosep Tootsile abieluettepaneku, võiks ka seda võimalust praeguseks ehk täiesti sobivalt konservatiivseks lahenduseks pidada ning asuda Teele ja Tootsi puhul hästi toiminud kosimisvarianti laiemalt propageerima.

Nii palju siis konservatiivsetest lahendustest, mis ei ole mittekonservatiividele ju sugugi kohustuslikud. On kuidas on, abielus või elukaaslased, probleemid siin või seal, mehel või naisel – viimase rahvaloenduse andmetel kasvas üksikvanema perekonnas valdav osa lastest ema hoole all. 

Üksikvanemaga perekondadest on märkimisväärne osa puudega või erivajadusega lastega pered, enamasti kasvatab oma puudega last naine. See tähendab pühendumist, hoolduskoormust, isikliku aja peaaegu-et-puudumist, enda erialase rakendamise ja mõistliku sissetuleku teenimise piiranguid – ühesõnaga 24/7 muret ja enamasti ka vaesust. Üksi. Kui teine lapsevanem puudub, on kogu mure sinu kanda. Elu lõpuni. 

Seda riski ei korva rahaga – kui see ka oleks kahekümneks aastaks keskmine palk, siis mis edasi? Üksi (ja eriti puudega) lapse kasvatamine isoleerib su ühiskonnast, nii vallalistele kui ka paaridele kättesaadavatest võimalustest, sisulisest agentsusest teha koos lastega elus enesekohaseid otsuseid selle arvestusega, et teise vanema praktilist koormat kannab teine inimene. See on “meeste vastutus- või kohusetunde järkjärgulise hajumise” (H. Vitsur) olukorras naise risk, mis jääb vanematel härradel kahe silma vahele. Abikäsi on vaja. Fantoommehest priskema rahakoti näol igas olukorras ei piisa. Õnneks on neid mehi, kes puudega lapse juurest ei lahku, üha rohkem.

Meestel pole ju mõtet meestest rääkidagi

Jälle Vitsur: Ettepanekut tehes “… lähtusime tõsiasjast, et naiste majanduslik iseseisvumine tõi lääne kultuuris kaasa perekondade üha väiksema püsivuse ja meeste vastutus- või kohusetunde järkjärgulise hajumise; et kooselu lõtvus ei toeta sündimust, kuivõrd isegi kõik hetkel edukad ja kellegagi kooselus olevad naised ei saa kindlad olla, et nad suudavad võimaliku üksi jäämise korral olla oma lastele, juhul kui neid on rohkem kui üks, piisavaks toeks ülikooli lõpetamiseni, rääkimata siis tagasihoidlikul positsioonil olevate naiste võimalustest”. 

On tõesti tõsiasi, et naiste majanduslik iseseisvumine tõi naistele ja meestele lääne kultuuris kaasa võimaluse mitte taluda kehva kooselu (naine jääb üksi ellu ja mees ei jää süüdi tema nälgajätmises), st perekond on vähem püsiv. 

Sisestaks mehed võrrandisse

“Kuid küsimus polegi niivõrd perekonna teisenemises, vaid sellega kaasnenud väärtuste, moraali ja vastutustunde teisenemises, mille tulemusel jäid laste kasvatamisega kaasnevad majanduslikud riskid järjest suuremal määral emadele.” (Vitsur) 

Ma sõnastaks selle mehiselt umbisikulises tegumoes ja naisele keskenduva väite ümber rohkem vanema mehe keskseks. Laste kasvatamise riskid jätavad mehed – laste isad – järjest suuremal määral teistele – emale ja teda toetavale ühiskonnale. Paljud naised on reageerinud sellele “üldisele ja ühiskondlikult aktsepteeritavale tõsiasjale” mittesünnitamisega või parimal juhul sünnitamisega “nii palju, kui jaksad ise ja üksi”. 

“Seetõttu ei tule tänases maailmas imestada, et soovitud kahte-kolme last võivad endale lubada peamiselt just hea haridusega naised, ülejäänutel kipub aga ka ühe lapse kasvatamine meil valitsevat moraali arvestades tihti keeruliseks minema.” (Vitsur ja Neivelt) Nüüdses hädaolukorras võiks ühiskond paljude “teisenenud moraaliga” isade rolli eelkõige majanduslikult üle võtta, et ka kehvemas seisus naised sünnitaks. Sellest on ju rohkem kui küllalt? Küll raha leidub (jätan siinkohal uurimata, kust see tuleb). Isa kasvatav ja armastav kohalolu ei ole igatahes arutluse all.

Kas muutused on võimalikud?

Kas ühiskonna arengu ja valitseva moraali kujunemise võimalik täius (eriti mehi puudutavas) on saavutatud ning enam ei muutu midagi? 

Selge see, et rahast on abi, aga vanema prouana eeldaksin pigem, et mures vanaisad pöörduks sündimuse teema kontekstis innustavalt noorte meeste poole … et kui osaleks ja kasvataks ja panustaks ja hooliks veel rohkem ja … ühesõnaga, et arutlusalune teema – sündimus ja isadus, mehine vastutus – oleks ühiskonnas üleval sama intensiivselt kui naised ja emadus. Jutuks on ju võrdne pool ses lapsekasvatamise valemis. 

Naised on kindlasti jäänud naisteks ja enamik neist soovib lapsi. Vanematele meestele näib, et pärijast pole noorte meeste meelest enam meestele lugu. Nad pole vist tähele pannud, et isa rõõmu ja rahuldust oma järglaste tubliks inimeseks kasvatamisest oskab üha rohkem noori mehi oma elus oluliseks pidada ja nii ka toimetada. 

Heli ja pilt ei lähe kokku

Minu jaoks ei lähe vanemate meeste loos pilt ja heli ümbritseva tegelikkusega sugugi kokku – nende Eesti rahva soojätkamise murelikult pildilt puudub peaaegu täielikult laste isa. Mu meelest pole eelmiste põlvkondade isad kindlasti lastega nii palju tegelenud kui praegused, ja praegused head isad teevad rõõmu. Kui lähen lastelastega mänguväljakule, on seal alati hulk lastega rõõmsalt tegelevaid isasid. Kas nad mõtlevad pärijale? Vaevalt. Neile näib meeldivat isa olla, nad näivad nautivat lastega koos toimetamist ja nad on võtnud vastutuse lapsed saada. Naised, kes on neile lapsed sünnitanud, on mehes tuge ja võrdset partnerit näinud. Enamik isasid on võtnud täiel rinnal vastutuse nii majanduslikult kui ka kohalolemise ja lastega toimetamisse panustamise mõttes. 

Niisuguseid mehi võiks muidugi olla rohkem, siis oleks ehk vähem põhjust iibe pärast muretseda. Sellest peaks rohkem rääkima ja seda võiksid mehed ka omavahel teha.