Inimõigused on tõepoolest kõigi õigused

Minuga juhtus pea aasta tagasi töötukassas end töötuna arvele võttes veider lugu. Nimelt soovisin läbida joogaõpetaja kursuse, aga lahke ametnik tegi mulle selgeks, et paraku pole see võimalik, kuna tööturul puudub joogaõpetajate järele vajadus. Kui uurisin, mille järgi turg januneb, kammis ametnik natuke andmebaase ja vastas rahulikul hääletoonil, et näiteks otsitakse massööri erootilise massaaži salongi. Sisuliselt pakkus töötukassa mulle sekstööd, hoolimata sellest, et Eestis on prostitutsiooni vahendamine ja inimkaubandus kriminaliseeritud.

Meeldetuletuseks – Eestis ei ole seaduse järgi prostitutsioon ei legaliseeritud ega kriminaliseeritud. See tähendab, et seksuaalteenuse ostmine ja müümine ei ole kuritegu, samas pole see kuidagi reguleeritud. See lihtsalt – on. Nii nagu välja kukub, sageli sekstöötajate elu ja tervise hinnaga.

Selles valguses saab rääkida Amnesty Internationali hiljutisest otsusest. Nimelt võttis organisatsioon vastu resolutsiooni, mille järgi peavad riigid hoolitsema, et sekstöötajate turvalisus ja heaolu oleks tagatud, nagu kõikidel teistel inimestel.

https://www.flickr.com/photos/ari/ Steve Rhodes
Flickr CC/ Steve Rhodes

Lükkasin töötukassa lahke pakkumise tagasi, kuid sellest hoolimata ei pea ma sekstöötajate probleeme olematuteks. Eesti jaoks tähendab Amnesty otsus seda, et riik vajab selget seksuaalpoliitikat, mida praegu olemas ei ole. Selleks, et vastavat poliitikat luua, tuleb suuta rääkida sekstööst avatult ja õigete terminitega, mitte jääda primitiivse arutluse juurde inimeste seksuaalkäitumise erisustest, libiidost, partnerite arvust, meeste täitmatust seksivajadusest, mida naised teenindama peavad, või religioossetest moraaliväärtustest.

Mõistan, et prostitutsiooni ja sekstöötajate kohta on enamasti lehelugejal-kommenteerijal oma kindel arvamus. Inimesed peaksid saama vabalt otsustada, millist moraali järgida, see on igaühe õigus, kuid sekstöötajate õiguste kontekstis on viljatu arutleda, kas tegemist on moraalselt hea või halva nähtusega. Prostitutsioon eksisteerib, see on sotsiaalmajanduslik probleem, mis enamasti puudutab naisi. Selles kontekstis on kõige tähtsam aru saada, et inimõigused, sh seksuaalõigused, kuuluvad ka sekstöötajatele. Seda Amnesty seisukoht väljendabki.

Steve Rhodes
Flickr CC/ Steve Rhodes

Vaikimine on vale

Meil ei ole häid valikuid – ka mina ei soovi emana vanalinnas lapsega jalutades hea meelega mööduda punaste laternate tänavatest, nagu neid leidub paljudes linnades, kuna inimkeha kaubastamist on valus vaadata, ega ka taotleda, et prostituudi ametit võimaliku karjäärivõimalusena koolides tutvustataks. Aga kui sekstöötajatel on samuti väärikad õigused, siis langevad paljud selle tööga seotud stigmad. Sekstööga seotud seadused on paljudele moraali küsimus, sekstöötajatele on see aga turvalisuse ja sotsiaalsete garantiide küsimus.

Kui me inimkaubanduse ja prostitutsiooni teemast välja ei tee, siis vaikimisega me tegelikult toetame kuritegevust. Kui rääkida inimestest, kes erinevatel põhjustel osutavad seksteenuseid, siis on sekstööga seotud seadusandlust tarvis eelkõige selleks, et seksteenuseid pakkuvad isikud ei langeks seksuaalkaubanduse ohvriks, neid ei sunnitaks kaitsmata või vastuvõetamatule seksuaalvahekorrale ning neil oleks lootust abile. Kui seadusandlikku järelkontrolli tegevusel ei ole, siis pole võimalik sekstöötajal kasvõi näiteks politsei poole pöörduda eeldusega, et korrakaitsja ta muret tõsiselt võtaks. Ilma politseinikke ja teisi ametnikke vastavalt koolitamata pole ka muutust suhtumises kusagilt oodata.

 

only rights can stop the wrongs
Flickr CC / Steve Rhodes

Vähendada tuleb tõrjutust

Amnesty ei kirjuta oma resolutsioonis ette, kas ja kuidas riigid peaksid sekstöö küsimusega tegelema – legaliseerima prostitutsiooni või mitte –, kuid sekstöötajatele suunatud teenused, nagu nõustamine, tervisekontroll, abivahendid ja ravi ning turvalisus peaksid olema kõigele riigi poolt tagatud, sest kõigil peaks olema võimalus toetavale turvavõrgustikule, vägivallavabale elule ja inimväärikusele. Amnesty otsus on tervitatav, kuid ma loodan, et selles valguses areneb kohalik diskussioon kaugemale sellest, kas meile prostitutsioon nähtusena meeldib või mitte, sest ühiskonnana peaksime keskenduma tõrjutuse vähendamisele.

Toimetas Aet Kuusik.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka