Intervjuu Helen Oyeyemiga: pole olemas üht õiget viisi olla naine

29. mail käis Tallinnas festivalil HeadRead kirjanik Helen Oyeyemi. Feministeerium kasutas sel puhul võimalust ja tegi temaga intervjuu, mis, nagu Oyeyemi raamatud tema endagi jaoks, ei kujunenud üldse niisuguseks, nagu me arvasime. Ja see ongi hea. Rääkisime tema loomingu feministlikest suundadest ja taotlustest, aga ka paljust muust. Helen Oyeyemi sündis 1984. aastal ja oma 30 eluaasta jooksul on ta jõudnud avaldada juba 5 romaani. Paljus tuli meie vestlus välja ehk arvustusena tema viimasele raamatule „Boy, Snow, Bird“, mis räägib meile Lumivalgekese loo 1950. aastate Ameerikas. See räägib perekonnast, kes hoiab oma mustanahalise-juuri hästi saladuses, kuni perekonda abiellunud Boy sünnitab mustanahalise tütre. See on raamat teisest väga mitmekesises mõttes.

NB! Artikkel sisaldab spoilereid raamatust “Boy, Snow, Bird”.

M.T. Sa sündisid Nigeerias, aga kolisid hästi väikesena juba Suurbritanniasse. Kas ja/või kuidas see mõjutas sinu identiteeti kas üles kasvades või ka hiljem?

H:O. See eriti ei huvita mind ja raske on end asetada sellesse mõttemustrisse – ma olen lihtsalt britt.

M.T. Nii et rahvuse küsimus ei ole sulle eriti oluline?

H.O. Ei, see ei ole minu jaoks tõsine küsimus – see näitab lihtsalt, mis pass sul on, see on kõik.

M.T. Aga selle asemel mingi globaalsem-universaalsem kuuluvus?

H.O. Jaa, muidugi. Ma armastan raamatuid, nagu paljud teised. Narratiive üldiselt. Neid leiab ka televisioonist, igalt poolt. Mind huvitab iga lugu, mis mind haarab. Ma arvan, et niimoodi ma ühendungi inimestega – lugude kaudu.

M.T. Nii et asi on inimestes, mitte gruppides või kuuluvuses?

H.O. Jah!

Helen Oyeyemi festivalil HeadRead. Fotograaf: Dmitri Kotjuh/kotjuh.com

M.T. Võtsid viimases raamatus „Boy, Snow, Bird“ Lumivalgekese loo ja tegid sellest oma versiooni. Mingis mõttes on see väga feministlik raamat – muuhulgas sellepärast, et mehed on siin rohkem tagaplaanil – siin ei ole päästvat printsi, kes ärataks suudlusega kangelanna üles jne. Kui oluline see naisküsimus kirjanduses sinu enda jaoks on?

See on oluline – mind väga huvitab, kuidas naised oma elu elavad ja juhivad, läbirääkimised, mida nad peavad… Ja ilmselgelt, ilmselgelt pole olemas üht õiget viisi olla naine. Või huvitavamat või ebahuvitavamat viisi – mind huvitab see kõik kokku. Nii võlu kui ka valu selles raamatus oli keskendumine neile kolmele naistegelasele ja sellele, kuidas nad vastastikku suhtlevad, mida nad üksteisest arvavad, kui erinevad nad on. Ja kuidas nad siis üritavad leida mingi ühise pinna, mõelda välja, missugune perekond nad tahavad olla.

M.T. Kas sa ise lugejana eelistad ka naiste kirjutatut või naistest kirjutatut või ei ole see oluline?

H.O. Ma eelistan tekste või mind huvitavad tekstid, mis on kirjutatud… võib-olla vaatepunktist, mis ei ole väga tavaline. Ja tavaliselt selle, mis mind huvitab, on tõesti naine kirjutanud või on see naise vaatepunktist esitatud – need annavad tihti mõne ootamatu vaatenurga. Aga ma loen muidugi kõike.

M.T. Lugesin üht intervjuud, kus sa ütlesid, et sinu jaoks on „Boy, Snow, Bird“ lugu kurjast kasuemast. Minu jaoks see üldse ei olnud!

H.O. (üllatunult) Tõesti?

M.T. Jah! Minu jaoks lugejana oli see mingis mõttes midagi täiesti vastupidist. Sest see andis kasuemale endale samuti hääle ja tausta – ta ei olnud mitte selgitamatult kuri või halb. Mulle tundus see lausa kuidagi nõrgema kaitseks välja astumisena – ehkki see nõrgem on fiktiivne, aga muinasjutus oli ta lihtsalt kuri, ilma omapoolse selgitusvõimaluseta.

H.O. Huvitav, et sa nägid seda nii! Ma arvan, et ma tahtsin reageerida sellele, kuidas Lumivalgekese loos oli peamine probleem ja peamine väärtus ilu – ma tahtsin öelda, et mis siis kui sa ei ole ilus? Kui sa ei ole ilus väliselt, kui sa ei ole ilus seesmiselt? Kas sa siis ei peaks üldse elama? (naerab) Ja ma arvan, et see toitis mu peategelase häält – ma arvan, et ta teab, et temas on igasuguseid puuduseid, aga teda see tegelikult ei huvita! Ja ma arvan, et mul oli vaja see oma loo sisse panna. Parim osa muinasjuttudest ongi tegelikult see, et sul võivad olla kõik need erinevad versioonid ja nad sobituvad kokku mingisse suuremasse pilti. See oli minu väike lisandus sellesse suuremasse pilti.

M.T. Sa kasutad oma lugudes ka palju maagiat, igasugusel erineval viisil: siin on kummitav maja, inimesed, kes ei peegeldu peeglites… Kust sa saad oma inspiratsiooni – kas sa uurid folkloorset materjali?

H.O. Ma arvan, et see lihtsalt huvitab mind. See ei tundu uurimistööna – ma loen küll väga palju muinasjutte, aga ma ei tsiteeri või ei kasuta neid tingimata, see lihtsalt suunab mu kujutlusvõimet.

M.T. Selle „Boy, Snow, Birdi“ juures üllatas mind see, kui üllatav see tegelikult oli. Sest ma ju teadsin, et see oli Lumivalgekese loost, aga see, kuidas sa selleni jõudsid, oli midagi täiesti uut. Ja ma mõtlengi, täiesti uut. See ei lõpetanudki tegelikult üllatamist, see oli nii rikas narratiiv.

H.O. Aitäh, seda on suurepärane kuulda! Ma olen rõõmus, et see üllatas. Sest osalt selleks ma muinasjutte kasutangi – et näidata, et nad on tõelised. Nad räägivad tõelistest asjadest. Fantastilised elemendid muinasjuttudes ei tähenda, et need lood on lihtsalt lastele või hullumeelsetele. Nii et nende muutmine, näiteks asetamine 1950ndate Ameerikasse, on üks võimalusi inimeste üllatamiseks – ja muinasjutu-mõiste muutmiseks ja avardamiseks.

M.T. Kuidas sa seda kirjutasid või kuidas sa üldse kirjutad? Mulle tundub, et niisugust raamatut, niisuguste ettehoiatamatute üllatustega, on raske kirjutada nii, et sa ise kirjutajana tead täpselt ette, mis raamatu jooksul juhtub.

H.O. Jah, ka minu jaoks oli siin loos üllatusi. Peamiselt see, kui Boy otsustab saata ära [oma perekonna juurest, kasvama teise sugulaste perekonda – M.T.] just oma kasutütre, valgenahalise Snow ja mitte oma mustanahalise tütre Birdi. Ma olin ise samuti tegelikult valmistunud selleks, et lugu räägib Birdi eemale saatmisest. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ta vist ei taha seda teha ja ma pidin lugu ja eeldusi muutma. Ja millalgi – tegelikult ammu enne, kui Boy saab siin raamatus seda teada – sain ma aru midagi olulist Boy isa kohta. Ja mul tuli teha raske otsus, kas paljastada see info ka Boyle. Sest lisaks sellele, et see on minu jaoks kurja kasuema lugu, on see ka lugu võimetusest näha, näha teist inimest, temast aru saada. Nii et Boy saab oma esimese šoki, mõistes, missugusesse perekonda ta on abiellunud ja siis hiljem ka teise šoki. Ja ma arvan, et ta ongi kogu elu šokeeritud (naerab), nagu mina olin, kui mõistsin, et ma ei tundnud seda inimest, seda tegelast üldse!

Helen Oyeyemi teos ” Boy, snow, bird”. Fotograaf: Dmitri Kotjuh/kotjuh.com

M.T. Kuidas sa loed oma enda varasemaid raamatuid? Kas nad on ikka veel osa sinust või oled saavutanud juba mingisuguse distantsi nendega? Kirjutasid oma esimese raamatu „The Icarus Girl“ ju 18-aastaselt.

H.O. Ma arvan, et selle kirjutamine minu jaoks langes väga veidrasse aega. Ma mäletan seda aega, aga mitte tingimata selle raamatu kirjutamist. See raamat on mulle väga kallis, sest see on mu esimene raamat. Ma ei teadnud, mis see tegelikult on või kas ma kirjutan kunagi veel ühe raamatu. See on mulle väga kallis, aga see on ka kõik. Ma arvan, et see on väga erinev sellest, mida ma praegu teen.

M.T. Sa oled ühes intervjuus öelnud, et sa „hakkasid kirjanikuks“ sellepärast, et sa ei olnud rahul mingite lahenduste või tulemustega mingites olemasolevates raamatutes ja sa tõmbasid need kohad maha ja kirjutasid ümber – näiteks rääkisid raamatust „Väikesed naised“ ja sa ei olnud rahul sellega, et Jo ja Laurie ei abiellunud. Nii et kas võib nüüd niimoodi utreerides öelda, et mingis mõttes oli see täiesti antifeministlik tõuge?

H.O. Ei, ma ei arvanud üldse, et Jo peab kindlasti abielluma, vaid see, et ta oli leidnud oma inimese, oma ideaalse kaaslase, miks ta siis ei saanud temaga koos olla. Ma oleks eelistanud, et ta ei abiellunukski kellegagi, ma ei saanud aru, miks ta just Professoriga pidi abielluma. Nii et ma otsustasin, et see tuleb ära muuta (naerab), et ma pean selle korda tegema!

M.T. Ja see on ka see, mida sa praegu teed: kui sa ei ole rahul mõne muinasjutuga, siis sa võtad ja muudad selle ümber.

H.O. Täpselt (naerab)!

M.T. Naised su raamatutes läbivad kindlasti Bechdeli testi, nad räägivad pidevalt teineteisega ja mitte meestest. Mis mingis – ehkki kindlasti mitte ammendavas – mõttes on feminismi üks määratlejaid fiktsioonis.

H.O. Jah, ma loodan, et see on nii, aga ma arvan ka, et see, kuidas ma kirjutan, ehk lihtsalt peegeldab reaalsust rohkem. Sest raamatutes ja lugudes räägivad naised teineteisega peamiselt meestest või kannavad meesperspektiivi – see võib panna mehed arvama, et naised räägivadki omavahel vaid neist. Aga see ei ole ju tõsi.

M.T. Oled ühes intervjuus öelnud, et sind häirib see, et tihti mõeldakse, et kui loos on mustanahaline, siis tõlgendatakse seda valesti, arvates, et lugu sellest räägibki. Aga minu meelest rassiküsimus on su viimases raamatus küll olulisel kohal – mitte ainsana, aga on.

H.O. Ma ei ole nõus. Ma arvan, et lugu on lihtsalt lugu ja tegelase nahavärv ei peaks panema meid rääkima suurematest teemadest. Aga ma ei kasuta niikuinii teemasid, võib-olla sellepärast ma ei saa sellest mõtteviisist aru. Lumivalgekese puhul on see lihtsalt väga ilmselge asi, mida on alati välja toodud – see, kui valge ta on, defineerib ta ilu.

M.T. Kuidas sa oled rahul oma teoste vastuvõtuga, kas see pilt, mis sinust intervjuude põhjal luuakse, on sinu arvates adekvaatne? Või küsitakse alati samu vanu küsimusi?

H.O. (naerab) Ei, ei. Pigem on nii, et ma olen… natuke üllatunud ja rõõmus selle üle, kui kedagi huvitab piisavalt, et üldse küsida asjade kohta, mida ma teen. Sest mulle tundub, et kuna ma ei tegele konkreetselt teemadega või kuna mu raamatud ei sobitu kergesti ühte või teise kategooriasse, siis on mul raskem jõuda publikuni, kes mu raamatuid loeks ja kellele need meeldiks.