Süüria naiste olukord on nüansirikas

Mida tähendab olla naine, põgenik, süürlane, kuidas kujunevad identiteedid ning kas mosleminaised on tõesti nii alla surutud ja lääne naised on nii vabad, kui me ette kujutame?

Shannon Key on Austraalia päritolu. Ta töötab juba kolm aastat Istanbulis Small Projects Istanbul (SPI) süüria põgenike abiprojekti tegevjuhina. Keskuses on haridusprogramm ja päevahoid lastele, naised saavad käsitöö ja disainitoodete valmistamisega sissetulekut teenida ning seal korraldatakse türgi, araabia ja inglise keele tunde igas vanuses huvilistele. Keskus on argipäeviti rahvast täis, õhkkond on kodune ja usalduslik. Me räägime seekord Shannoniga aga filosoofilisematel teemadel: mida tähendab olla naine, põgenik, süürlane; kuidas kujunevad identiteedid, kuidas toimib mitmesuguse taustaga naiste koostöö ning kuidas SPI ja MTÜ Mondo sekkumine muudab kokkuvõttes suure hulga Süüria naiste elu.

Miks SPI keskendub nimelt lastele ja naistele?

Shannon: Ajal, mil alustasime, töötasime peamiselt lastega, vajadus tegevuste järele oli suur. Tekkisid usalduslikud suhted Süüria peredega ja nad hakkasid oma lapsi meie tegevusprogrammi tooma. Nendega koos tulid emad, kes samuti jäid iga korraga pikemalt aega veetma, ja lõid suhteid üksteisega. Nende kolme aasta jooksul, mis oleme laste ja naistega tegelenud, on meil olnud vähe kontakti nende abikaasade ja perede meessoost liikmetega. Paljud mehed töötavad pikki töötunde, et leiba teenida. See vähendab meie võimalust neile üldse midagi pakkuda. Teisalt kaasame keskuses vabatahtlikena noori haritud mehi, 16–30 aastaseid, kes kas alles õpivad, teevad ülikoolis kraadi või töötavad. Neile on meil eraldi koolitused ja üritused.

Kas naiste ja lastega tegelemine on teile ka sellepärast lihtsam, kuna olete ise naised? Tuleb siin mängu teatud sooline jagunemine, mis on paljudele konservatiivsematele Süüria elanikele ühiskonna loomulik korraldus?

Jah, võib ka nii öelda. Kuna oleme naissoost ning valmis lastele programme korraldama, teeb see meid kahtlemata turvalisemaks valikuks Süüria naistele. Kindlasti on meie töö mingil määral lähtunud abivajajate kultuurilisest aspektist. Neile on teatud sooline eraldatus eeltingimus ja meil on tulnud teha „ainult naiste“ tegevusi ja üritusi.

Kogukonnakeskus tervitab oma külalisi. Foto: Hille Hanso

Kas muidu ei saaks naised kodudest välja, kas nende perede meessoost liikmed protestiksid selle vastu?

Mitte nii üheselt, paljudel pole midagi meeste-naiste segagruppide vastu. Meil on näiteks türgi keele segatunnid ning kellelgi pole probleemi. Kuid on olnud juhtumeid, kus naine loobub osalemast. Ühel päeval ei tule ta enam kohale ning kuuleme pärast, et pere meesliikmed pole rahul, et ta osaleb tunnis koos võõraste meestega. Kuid üldiselt pole kogukond ühemõtteliselt nii konservatiivne, et naised ei võiks võõraste meestega samas kohas olla – peame lihtsalt planeerides silmas pidama selle kogukonna üleüldist tagasihoidlikkuse, vooruslikkuse ja konservatiivse kultuuri alatooni.

Kuna mainisin usaldust ja meie juures käivad ka noored mehed vabatahtlikena, siis oleme mõnes mõttes kohaks, kus varasemaid kultuurist tulenevaid barjääre murtakse ning soopõhine eraldatus kaob järk-järgult. Neil on nüüd võimalus seguneda.

Rõhutan, et ka varem polnud inimesed otseselt segunemisele vastu, kuid nad lihtsalt ei viibinud iial olukordades, kus selline segunemine üldse tekkida võinud oleks. SPIs nad tahavad olla, see on neile turvaline keskkond ja nii on ka segunemine vähehaaval vastuvõetav. Nii et teatud positiivseid muutusi me esile kutsume, kuid samas peame tegema seda delikaatselt, et naised ei tunneks end ebamugavalt või veel hullem, üldse eemale hoiaks. Püüame hoida seda tundlikku ja arvestavat joont, pakkudes inimestele uusi väljakutseid, ilma neid ebamugavasse olukorda asetamata.

Paljud põgenikud on olnud Türgis juba kauem kui kuus aastat, nende pered on laiali paisatud Lähis-Idast Euroopa ja Ameerikani välja. Milline on nende inimeste taust, kes teie juures käivad?

Kõik elavad enamasti jalakäigu kaugusel keskusest. Asume tihedalt asustatud elurajoonis – ja selle sotsiaalmajanduslik taust määratleb suuresti ka selle, millise taustaga inimesed meie juurde satuvad. Fatihis pole süürlaste jaoks parimad elutingimused, aga kindlasti pole need ka teiste piirkondadega võrreldes halvimad. Kuna inimesed tulevad endaga toime, võib sellest järeldada, et nad ei tulnud ka Süürias kõige haavatavamatest ühiskonnagruppidest. Paljud kuulusid keskklassi, neil olid säästud, neil oli haridus, ärikogemus ja hakkamasaamise oskused. Loomulikult pole nende elustandard enam sama, inimesed on väga palju kaotanud ja neil pole kaugeltki kerge hakkama saada, kuid potentsiaal selleks on täiesti olemas.

Hille Hanso, keskuse tegevujuht Shannon Key ja töötaja/külastaja Amal, kes on palestiina päritolu süürlane. Foto: Hille Hanso erakogu

Kuidas on neid mõjutanud sotsiaalmajanduslikus mõttes läbi elatud valus kukkumine?

Sel teemal on mitu aspekti. Inimesed, kes on harjunud elama suhteliselt hea elustandardi järgi, peavad nüüd aktsepteerima väga tagasihoidlikke võimalusi. Neid tabas uus olukord väga valuliselt – nad on palju kaotanud ja peavad sellega toime tulema. Teisalt on neil oskused, mis annavad nutikust, neil on kontaktid ja kogemused, neil on enesekindlus teadmisest, mida nad suudavad teha. Nii võtavad nad kindlameelsemalt vastu väljakutseid, mis aitavad neil taas edasi pürgida.

Aastate jooksul, mil olen siin olnud, näen perekondi, kes on väikeste sammude kaupa pidevalt oma elukvaliteedis edusamme teinud. Nende elustandard on paranenud tänu tõsisele tööle, kuid eelkõige nende nutikusele ja loomingulisusele. Vähemalt üks inimene peres teenib, teised aitavad vastavalt oma oskustele ja võimalustele kaasa ja võrreldes nende äärmiselt raskete elutingimustega esimestel aastatel, kui elati ülerahvastatud keldrites, on nad saavatanud teatud stabiilsuse – muidugi mitte samal määral, mis neil kodumaal enne sõja algust oli, kuid siiski on asi paranenud. Nad on teinud edusamme, kuigi protsess on võtnud aastaid ja olnud frustreeriv.

Kuid rohkem soospetsiifiliselt, mis on Süüria põgenikest naiste peamised proovikivid?

Nad tulevad keskkonnast, kus viibisid oma mugavustsoonis ja kuigi neile kehtisid teatud ühiskondlikud reeglid ja piirangud, teadsid nad väga hästi, kuidas nendega toime tulla. Nad tundsid end seal mugavalt. Nüüd on nad täiesti uues keskkonnas, olles läbi elanud kirjeldamatud hirmu ja kõikvõimalikud ohud ning keelebarjääri. See asetab nad uude ja tundmatusse olukorda, kus end mugavalt tunda on võimatu.

Just naisi ja lapsi koheldakse sellistes olukordades kui kogukonna abitumat osa ja eeldatakse, et nad ei saa endaga hakkama. Kõige selle tulemusel tunnevad naised end tunduvalt enam isoleerituna. Paljudele on probleem leida kohti nagu meie keskus, kus isolatsioonist vabaneda, leida sõpru ja luua suhtlusvõrgustikke.

Türki saabudes kadus ebastabiilsuse tõttu naistel autonoomia, kuid ma näen meie keskuses käijate näitel, et see on kohanemise ja turvatunde suurenemisega taastumas. Nad saavad aina enam kohalikega rääkida.

Keskuse külastajad tööhoos. Foto: Hille Hanso

Mulle on jäänud mulje, et keskuses käivatele naistele on samas kogukonda ja kogukondlikku tuge enam vaja kui meile, individualistidest „lääne“ inimestele?

Kindlasti mõtestavad nad ennast, oma identiteeti ja rolli rohkem kollektiivse vaimu kaudu, samuti on kogukondlik surve tugevam kui meie harjunud oleme. See ei tähenda, et nad on tingimata rohkem toetavad või abivalmis üksteise suhtes, lihtsalt eksisteerivad tugevad kultuurinormid, mis panevad paika, mis on õige või vale. Pole ka õige idealiseerida, et nad on isetult kogukondlikud. Näen suuri ühiskondlikke ootusi ja tugevaid norme ning naised konkureerivad omavahel, kuidas neid paremini täita.

Me muidugi läänes teeme sama – naistele on teatud hulk ootusi, mille täitmise pärast me võistleme, aga need ootused on teistsugused. SPI võimaldab inimesi kokku tuua veidi mõtestatumal viisil – need ootused ja barjäärid on murtud ning need kõrgelennulised ideaalid, mida me justkui peaks üksteisele tõestama, on asendunud äratundmisega, et peame lihtsalt üksteist toetama ja aktsepteerima sellisena nagu oleme.

See toobki mind teise vaatenurga juurde, mille poolest veel SPI vaimseid barjääre murrab. Naised siin tunnevad end silmnähtavalt mugavalt ja koduselt keskuses, mille juhid ja paljud töötajad on külastajate jaoks välimuse poolest midagi üsna ebaharilikku. Meie tuleme siia paljaste õlgade ja lühikeste pükstega, otsustame ise, kuidas riides käime – nemad aga on mantoodes ja kaetud peadega ning ei soovi näiteks, et nende nägusid pildistatakse. Kas sinu vastu tuntakse uudishimu, kas on uuritud, mis põhimõtete järgi sina nn lääne naisena toimid?

Enamikul siin käivatel naistel on ikkagi laiem silmaring ja teadsid ka meie elustiilide erinevusi. Ehk polnud neil küll otseseid kokkupuuteid, aga Süüria polnud kuidagi ülejäänud maailmast ära lõigatud.

Kas tunned, et Sulle kuidagi ka hinnanguid on antud? On need positiivsed või negatiivsed?

Muidugi, me kõik anname kõigele hinnanguid. Nii me ehitamegi üles oma arusaamad ja tõekspidamised. Hinnangu andmine pole tingimata negatiivne, see võib olla ka positiivne, see taandub isikule ja tema tajule sellest, mis on halb ja mis hea. SPI tugevus on see, et siin on töötanud alates algusest sama tuumik ja meie koostöö kogukonnaga on üles ehitatud tugevatele suhetele abivajava kogukonnaga. Kui kedagi juba tundma õpid, siis sa ei mõtle enam, et näe, tal on õlad paljad või kuidas ta riides käib.

Mulle on öeldud küll, et enne, kui sinuga tuttavaks sain, arvasin, et lääne naised on sellised ja sellised, kuid nüüd, kui oleme tuttavad, saan aru, et mu eelarvamused olid valed. Uudishimu on pigem positiivne ja avatud sellele, et inimeste varasemaid tõekspidamisi saab muuta. Kuid kehtib eeltingimus, et see muutus peab toimuma turvalises keskkonnas, kohas, kus me üksteist tõesti hästi tundma saame õppida ja näha üksteise välimuse taga peituvaid häid kavatsusi. Me kõik oleme selle koostöö käigus olnud sunnitud oma tõekspidamisi ümber vaatama ja nägema inimest, mitte stereotüüpi või tegema välimusel põhinevaid järeldusi.

Shannon Key on pärit Austraaliast. Foto: SPI

Teinekord mulle tundub, et keskuses käijad on vaata et avatumadki, kui keskmine lääne inimene, kes arvab, et mosleminaised on tingimata allasurutud, ohvrid ning mehed sunnivad neid end katma ja et nad tahaksid elada kui meie, kuid neid takistatakse.

Muidugi on islamimaade naiste olukord tunduvalt nüansirikkam. Ükskõik, kas räägime Lähis-Ida mosleminaistest või siinsetest teistesse usulahku kuuluvatest konservatiivsetest naistest – kõik nad sünnivad oma kultuuriruumi. See on osa nende ühiskonnast, naistel on selles üldiselt mugav olla. Valdav enamus ei näe end kuidagi allasurutuna ega taha teistmoodi elada. Mu tunnetus on, et nn lääne naisena kehtivad ka minule teatud ootused, mis mu täielikku vabadust pärsivad. Meid naistena ümbritsevad teatud piirangud, ükskõik, kas tajume neid või mitte. Läänes millegipärast oleme sügavalt veendunud, et oleme väga vabad, mis takistab meil nägemast, et tegelikult oleme ka ise surve all ja muudkui täidame näiteks meile pandud iluga seotud ootusi. Aga alati on lihtsam kritiseerida seda, mida ei tunne, ning mosleminaisi allasurutuks lugeda. Nende poolt vaadatuna võime aga meie ise olla õnnetud, surutud individualismi ja üksteisega konkureerima, et meile kehtib surve olla ilus ja seksikas, hakkama saada tööturul ja kodus. Muidugi ma naudin, et tulen kultuuriruumist, kus saan end väljendada, kuidas tahan, aga ma ei teesklegi, et mulle pole ühiskondlikke ootusi ja et me ei peaks pidevalt sobitama end teiste loodud ideaalpilti sellest, milline naine olema peab.

Kas arvestad SPId juhtides naiste solidaarsust ja feministlikke põhimõtteid?

Isiklikult muidugi. Kuid pikas perspektiivis sooviksin, et me ei hoiaks naisi meestest eraldatuna, sest nad juba tulevad selle eraldatuse tõttu ebasoodsamalt ühiskondlikult positsioonilt. Nad vajavad enam ressursse, et tasakaalustada varasemaid piiranguid. Niisiis on minu jaoks naiste solidaarsusel selles kontekstis laiem tähendus – tahan naiste teadlikkust parandada, tutvustada inimestele ideesid ja anda võimalusi teistsugusteks sidemeteks kogukonnaga. Sellisteks, mis austavad ja toetavad naiste autonoomsust. Tahan, et iga naine tunneks individuaalselt end väärtuslikuna, et ta tunneks end võimelisena panustama ühiskonda, ükskõik, milline on tema talent, mitte jääda kinni arvamusse, et nad on oma meeste domineeritud ühiskonna vähemväärtuslikud liikmed. Tahan, et nad teaks, et neil on õigus panustada ning ka nõuda seda, milleks neil on õigus. See kõik taandub sügavamale eneseusule, mis mängib kokku kultuuri ja sootsiumiga. Kui nad on internaliseerinud tõekspidamise, et nende ainus roll on mehi teenindada, on see ühiskondliku rõhumise tugisammas, mida on täiskasvanud naises raske muuta, sest sellega esitatakse väljakutse kogu tema väärtushinnangute kogule. Väljakujunenud maailmavaadet revolutsiooniga ei muuda, aga me saame näidata, et ka teistmoodi on võimalik. Nooremad naised ja väljakujunevad tüdrukud on need, kellele näitame oma tegevusega eeskuju.

Kuid me hoiame tasakaalu, loomulikud ja vabatahtlikud muudatused on kõige kestlikumad.

Istanbuli kogukonnakeskuse tiim. Foto: SPI

Kas usud, et naised võtaksid need muudatused endaga kunagi Süüriasse kaasa ja hakkaksid seal samuti teistmoodi elama? Või näevad nad seda „teistmoodi elu,“ kus nad olid leivateenijad ja otsustajad, vaid perioodina ja tagasi minnes absorbeeruksid nad endisesse komberuumi?

Meil on üle 50 naise näiteks Õlipuu käsitöögrupis, seega ka palju erinevaid isiksusi ja kogemusi. Kui naine juba varem on vastutuse poole püüelnud, saab ta nüüd oma kompetentsust arendada ja ta võtab SPI võimalustest viimast. Nemad naudivad autonoomsust ja seda, et kontrollivad oma elu ise. Eks on ka neid, kes tunnevad end kodust väljaspool ebamugavalt ning kui neil tekiks võimalus Süüriasse ja enda tavalisse keskkonda naasta, nad sulanduksid meeleldi tagasi oma vanasse elukorraldusse. Kõik taandub iga naise isikupärale ja ta elukogemusele. Ainult siis, kui periood Istanbulis meie keskuses venib pikaks, eriti noorte naiste jaoks, kujunevad nad siin õpitu järgi teistsugusteks isiksusteks ja me oleme saanud nende vaateid ja edasist elukorraldust mõjutada. Osa neist ei soovi juba praegu Süüriasse tagasi minna. Kuid neile, kes muudatusi ei taha, oleme lisanud ühe elukogemuse ning teadmise, et nad on suutelised ka teistsuguseid asju korda saatma kui neilt Süürias enamasti oodatakse.

Mulle tundub, et see on isiksusega kaasa antud, et osa inimesi, ükskõik, millises kultuuriruumis nad üles kasvavad, haaravad igast võimalusest end ümbritsevat mõtestada, muuta, sellele väljakutseid esitada ja vastuseid otsida. Teised, hoolimata nende kultuuriruumist, soovivad ainult järgneda, tahavad tallata sissekäidud radu ning mitte midagi kahtluse alla seada. Nii on ka meie külastajatega – kõik oleneb konkreetsest isikust.

Mida oled õppinud Süüria kohta nende inimeste kaudu, kellega kokku puutud? Me kumbki oleme Süüriat igast küljest näinud, ilma seal ise käimata. See riik on avanenud meile sadade, üksteisest äärmiselt erinevate ühiskonnagruppide inimeste kogemusena.

Süüriast on saanud ka mulle nagu mütoloogiline koht, kuna olen sellest kuulnud nii palju lugusid, aga ise kohal käinud pole. Inimeste nostalgiline jutt sõjaeelsest Süüriast, nende jutud sellest, kui ilus see oli või mis raskustega nad silmitsi seisid ning kogu tragöödia, mis kõigele järgnes, on andnud riigist ammendava ülevaate. Meie kokkupuuted on väga rikastest, nö kõrgklassi kuuluvatest süürlastest kuni hariduseta ja haavatavate ühiskonnagruppideni välja. Tegemist on riigiga, mille sotsiaalne ülesehitus oli struktuurilt ülimalt kompleksne ning nüüd, kui see on kõik üle maailma laiali valgunud ja püüab kuidagi siiski koos püsida, näeme justkui uue diasporaa evolutsiooni.

Too mõned näited, millist tagasisidet keskusest abisaajad Sulle andnud on? Olen ise kuulnud keskuses käijate suust vaid tänusõnu ja nende laste arengut nähes läheb süda soojaks.

Igapäevase töö kogemus ja suhtlus kinnitavad mulle, et meie pingutus ja töö on olnud viljakandev. Tegime hiljuti uuringu külastajate hulgas, kus küsisime, kas ja kuidas on osalemine nende elusid mõjutanud. Ainuüksi nende vastuste lugemine oli minu jaoks liigutav ja andis kinnitust, et me tõesti mõjutame inimeste elusid positiivselt ja anname neile võimaluse elu ülesmäge liikuma suunata. Muidugi pole ka meie mingid maagid, kuid meie tegevusel on positiivne mõju.

Märkus: MTÜ Mondo ja SPI koostööd rahastab Eesti välisministeerum humanitaarabi vahenditest. Palju tänu!