Jätkusuutlik töö on vabadus kommunistlikust tööideoloogiast

Suur osa jätkusuutlikkuse ja keskkonnakriiside üle peetavatest aruteludest on keskendunud tarbimisele, eriti individuaalsele tarbimisele.

Kuigi meil on ka üksikisikutena oma elu üle otsustusõigus, on inimeste süüdistamine näiteks plastmassist kõrte kasutamise või muude tarbimisotsuste pärast siiski tähelepanu kõrvale juhtimine asjaolust, et tarbimine järgneb alati tootmisele. Tootmine ja töötamine mängivad (mitte)jätkusuutlikkuses kõige suuremat rolli ning jätkusuutliku tarbimise aluseks on jätkusuutlik töö. Töö ümbermõtestamine aitaks eestlastel ka tööorjusest pääseda.

Tänapäeval ükskõik millises linnas ringi kõndides pommitavad meid aina rohkem roheliseks pestud reklaamid, mis annavad teada, et tarbijatel on võim oma tarbimisotsuste kaudu maailm jätkusuutlikuks muuta. “Osta kallim, aga taaskasutatud materjalidest T-särk!” –Valik on sinu. Karastusjookide plastikpudelitel on kirjas “Please recycle me” (“Palun taaskasuta mind”), andes justkui meile üksikisikutena võimu ja vastutuse maailma parandada ja plastikpudelite eksistentsi probleem lahendada. Reklaamid on kavandatud tekitama tarbijas tunnet, et tal on võimalus valida ning tootmisprotsesse läbi oma valikute ka muuta, kui ta valib “õige” ja “rohelise” toote. Samuti tekitavad reklaamid tunde nagu tootjad hooliksid meist ja maailmast: “Kui ainult need isekad tarbijad lõpuks ometi õigeid tooteid nõuaksid, oleksid keskkonnaprobleemid lahendatud!”

Kuigi ettevõtted panevad vastutuse indiviidile, siis päriselus on jutt tarbija valikust müüt.

Samas on plastmassi uuesti ringlusesse võtmine olnud suures osas pettus, et odavat plastikut edasi kasutada, ning isegi see, kas pudeleid taaskasutatakse või mitte, on tarbija otsus ainult väga kaudselt. Valik villida karastusjooke just plastikpudelitesse või müüa keskkonda hävitavaid ja orjuses toodetud kiirmoe rõivaid ei ole mitte üksiku inimese tarbimisotsus, vaid erinevate ettevõtete tootmisotsus. Kuigi ettevõtted panevad vastutuse indiviidile, siis päriselus on jutt tarbija valikust müüt, mis laseb neil, kes olukorra eest tegelikult vastutavad, vabalt edasi tegutseda. Idee, et saame ennast ületootmise probleemist õigeid või rohelisi valikuid tehes välja tarbida, eirab põhiprobleemi – me oleme ületarbimise oravarattas kinni just ületootmise ja ületöötamise tõttu.

Tarbija valiku illusioon

Ökonomist Ken Galbraith kirjutas juba 1960ndatel sellest, et kodumajapidamistes tehtud otsused, milliseid kaupu ja teenuseid osta, ei lähtu n-ö vabal turul mitte inimeste endi sisemistest eelistustest ja eelarvepiirangutest, vaid peamiselt just olemasolevatest võimalustest ning eelkõige tootjate turundusstrateegiatest ehk reklaamist. Tarbija võimalus valida poes saja erineva lõhnaga šampooni vahel ei ole päriselt vaba valik, sest ostja ei saa otsustada, kuidas ja millest šampoonid tehtud on ning millistes pakendites neid müüakse. Just ettevõtted ning tootjad on need, kes langetavad tegelikke valikuid selle üle, milliseid teenuseid pakkuda ja milliseid kaupu, kuidas ning kui palju valmistada. 

Suurkorporatsioonide ja reklaami mõju tarbijakäitumisele on väga tugev ning inimeste valikuid mõjutavad rohkem tootmisotsused ja turundusstrateegiad kui nende endi isiklikud eelistused. Inimese individuaalne soov ongi ettevõtete poolt loodud kontsept, mille eesmärgiks on tarbijat psühholoogiliselt mõjutada. Näiteks kavandavad tootjad sihilikult piiratud elueaga esemeid (nn planeeritud vananemine), et inimene iganenud või purunenud asja uue vastu välja vahetaks, või valmistavad šampoonipudelid, millest tuleb korraga liiga palju pesuvahendit välja, et tarbija kiiremini uue pudeli ostaks. Kõik sellised tootmisotsused kujundavad meie käitumist tarbijatena.

Ülemaailmne ületootmine tekitab ülemaailmse ületarbimise.

Korporatsioonidel pole tarbijatega võrreldes mitte ainult ebavõrdselt palju informatsiooni toodete endi osas, vaid ka tohutu majanduslik võim, mis annab neile võimaluse turge kujundada või oma toodetega üle ujutada, vormides seeläbi oma vajadustele vastava tarbimispoliitika. Kuigi igal indiviidil lasub osaline vastutus oma tegude, tarbimisotsuste ning nende kahjulike mõjude eest keskkonnale ja teistele ühiskondadele, siis ometi ei ole selle võrrandi jäme ots üksikisiku käes. Me elame maailmas, kus võimusuhe tarbijate ja tootjate vahel on vildakas ning just see tohutult ebaõiglane vahekord muudab igasugused loosungid jätkusuutlikust tarbimisest lihtsalt ilusateks sõnakõlksudeks.

Laiem probleem seisneb selles, et meie praegune majandussüsteem põhineb majanduskasvul ja tootmise suurendamisel, et tööhõive taset kõrgel hoida. Kui soovime vähendada üldist nõudlust ning ületarbimist, siis tuleb keskenduda kogutoodangu vähendamisele, sest tarbimine järgneb alati tootmisele. Tarbimise vähendamine ilma tootmise vähendamiseta ei ole võimalik, sest kui kaubad juba valmistatud on, siis leiavad ettevõtted ka viisi, kuidas need turule tuua ning maha müüa. Ülemaailmne ületootmine tekitab ülemaailmse ületarbimise. Just seepärast tuleb looduskeskkonna kokkuvarisemise vältimiseks piirata tootmist, mis omakorda tähendab ka töö piiramist.

(Üle)tootmine, (üle)töötamine, (üle)tarbimine

Majandusteadlane John Meynard Keynes nägi juba aastal 1930 ette seda, et just fossiilenergiast pärinev jõud toob 20. sajandil endaga kaasa märkimisväärse tootlikkuse tõusu. Keynes ennustas tulevikku, kus inimesed töötavad vaid 15 tundi nädalas ja naudivad rahuldustpakkuvat, vaba elu. Ent ta ei osanud prognoosida tohutut mõju, mis meediatööstusel ja turundusel tänapäeval on. Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima.

Praegu tundub, et järgmistele põlvkondadele jätame maha Eesti, mille maavarad on ammendatud ning mille metsad on täis prügi, plastikut ja jäätmeid.

On aasta 2024 ning me ei ela materiaalselt enam 1970. aastate Nõukogude Liidus või 1990. aastate vaeses varakapitalistlikus Eestis. Kuigi euroala riikidest on ebavõrduse tase Eestis üks suuremaid ning siin eksisteerivad paralleelselt nii äärmuslik materiaalne rikkus kui ka äärmine vaesus, elab keskmine eestlane majanduslikus jõukuses. Sellest hoolimata mõtleme ning käitume me ikka veel samamoodi, nagu elaksime 1970ndatel või 1990ndatel: läänes oleks justkui olemas mingi teatav tarbimise ja prügi tekitamise tase, millest me ilma oleme jäänud ning millele nüüd kiiresti järgi tuleb jõuda. Praegu tundub, et järgmistele põlvkondadele jätame maha Eesti, mille maavarad on ammendatud ning mille metsad on täis prügi, plastikut ja jäätmeid. Kui palju inimtekkelist massi meile veel vaja on? Kui suureks peavad paisuma meie prügimäed? Kui kiiresti peame ostma ja ära viskama uusi riideid? Kui hiiglaslike autodega peame sõitma, et autotööstuse toodangut kõrgena hoida? Mitu korda aastas peame välja vahetama oma mööbli, et mööblitööstus ikka tasuv oleks? Ja millal me lõpuks üles ärkame ning mõistame, et see ei ole see “vabadus”, mida meile lubati?

Põhivajadustest on asi kaugel

Kui võrdleme elu aastal 2024 aastatega 1974 ja 1994, siis on peamiseks erinevuseks see, et üha väiksem osa materiaalseid ressursse kulub meie põhivajaduste täitmiseks (füüsiline turvalisus ja heaolu) ning üha suurem osa (üle)tarbimisest põhineb mittemateriaalsetel inimlikel soovidel, meie vajadusel markeerida oma tähtsust ja positsiooni sotsiaalses hierarhias. Soov näidata oma väärtust ei tule aga sügavalt meie südamest, see ei ole kaasasündinud inimlik tung: selle on tekitanud ettevõtted, kellel on vaja luua turg oma toodetele ning hoida üleval üha kiirenevat tootmistsüklit selleks, et oma äritegevust edasi viia. Erinevalt aastatest 1974 ning 1994 on tänapäevane materiaalne tarbimine sageli selline, mis asendab meie eludes juba olemas olevad tooted uuemate, moodsamate või suurematega – uuem mööbel, moodsamad riided ja telefon, suurem auto ning maja.

Globaalselt oleme viimase 50 aasta jooksul muutunud hüpertootlikeks: inimeste poolt valmistatud tehislikud materjalid, näiteks plastik, asfalt ja betoon, kaaluvad rohkem kui kogu Maa biomass. Me oleme omalt poolt tootnud nii palju mateeriat, et see ületab kõigi elusolendite kaalu meie planeedil. Kogu see inimtekkeline mass jääb siia aga ka tulevaste põlvkondade jaoks – kõik plastpudelid ja teekattematerjalid, kogu betoon ja prügi, mille tekitanud oleme, sealhulgas ka näiteks vees hulpiv 1,6 miljoni ruutkilomeetri suurune ning jätkuvalt kasvav “Suur Vaikse ookeani prügisaar“. Üha suurenevat hulka jäätmeid ja prügi ei ole meil aga võimalik tagasi algseteks materjalideks muuta. Me ei saa minna ajas tagasi.

Tööideoloogiast vabaks

Viis, kuidas me tootmisest, tarbimisest ja tööst mõtleme, on ajast maas. Piltlikult öeldes istume me prügimäe otsas ja räägime tööst ning tootlikkuse kasvust, nagu oleksid need head asjad. Aga mille tootlikkus? Mida me toodame? Mille kasvust me räägime? Ning kas iga töö on iseenesest hea? Mille nimel me tööd teeme? Mida tootes ja kellele? Millised on selle kõige keskkondlikud ja ühiskondlikud tagajärjed? Otse loomulikult on meil inimestena ka palju tähtsaid ülesandeid ning me teeme mitmeid ühiskonna ülal pidamiseks väärtuslikke tegevusi, ent kas kõik töökohad on lihtsalt iseenesest head ja vajalikud?

Kas kõik töökohad on lihtsalt iseenesest head ja vajalikud?

Keskajal kasutasid saksa mõisnikud eestlaste tööjõu ning tootlikkuse tõstmiseks füüsilist sundi ja kristlikku usku: kirik õpetas, et “Töö on Jumalale lähedal!” ning usk paremasse ellu pärast maapealset piina ja rasket tööd normaliseeris pärisorjust. Sarnane ekspluateerimine jätkus ka kommunistliku ning natsistliku režiimi ajal, mis kasutasid inimvõimete maksimeerimiseks samasugust füüsilist sunnitaktikat (sunnitöölaagrid), kuid muutus propaganda kese: Jumala asemel figureerisid seal kommunismi ideaalid või isamaa. 

Kätte jõudnud vabadusest hoolimata on eestlased aga endiselt vangistatud ületöötamise ja tarbimise tsüklisse. Kuigi tänapäeval on tootlikkuse ideoloogia eesmärgiks saanud eneseteostus ületarbimise kaudu, on eestlased ikka veel kellegi teise huvide orjad. Nüüd manipuleerivad meiega tarbimisideoloogia ning reklaamitööstus, seades inimlike põhivajaduste asemel esikohale lõputud soovid. Praeguse süsteemi peremehed võivad meile küll kauged ja läbipaistmatud tunduda, ent nendepoolse ekspluateerimise põhiolemus on jäänud samaks.

Tee jätkusuutliku töökultuuri poole

Tööst võib mõelda kui ühiskonna ja looduse vahelisest suhtest: oma kõige laiemas tähenduses kätkeb töö endas kõike seda, mida inimesed keskkonnaga teevad. Selleks, et saaksime väljuda üha rohkema ja kiirema tootmise ning tarbimise oravarattast, peame enda jaoks ümber mõtestama ka töö rolli meie ühiskonnas. Ületarbimisele eelneb ületootmine ning viimane toob ühtlasi kaasa ka ületöötamise. Me tarbime üha rohkem ja rohkem, sest me toodame üha rohkem ja rohkem. Me toodame üha rohkem ja rohkem, sest tööhõive taset tuleb kõrgel hoida. Ületöötamist õigustavad inimesed endale ületarbimisega, sest oleme loonud ettekujutuse tarbimisest kui vabadusest: mida rohkem tööd ma teen, seda rohkem raha ma teenin ning seda vabamalt saan endale asjade ostmist lubada. Viimane õigustus toimib samal ajal aga ka vastupidiselt: ma ju väärin uut autot, uusi riideid ning puhkusele lendamist, sest ma tegin nii palju tööd.

Selleks, et väljuda tootmise ning tarbimise oravarattast, peame enda jaoks ümber mõtestama töö rolli meie ühiskonnas.

Inimestena on meil kõigil sarnased füüsilised, materiaalsed ja emotsionaalsed põhivajadused: toit, peavari, loomingulisus, eneseteostus läbi kasulike ja loovate ülesannete, armastus, kogukonda kuulumine, vajadus olla lähedastega ning vajadus olla üksinda. Tänapäeva maailmas tuuakse aga just palgatööd esile kui viisi kõiki neid vajadusi rahuldada. Palgatöö peaks aitama rahuldada meie materiaalseid vajadusi: saame töö tegemise eest palka, millega tasume kodu, toidu, riiete, meelelahutuse, transpordi jmt eest. 

Meile öeldakse, et töö on ühtlasi ka ühiskondlikult kasulik tegevus, mis peaks tagama meile identiteedi- ning kuuluvustunde ning rahuldama loomingulisi, emotsionaalseid ja ka armastuse vajadust. Seda kõike siis kas läbi palgatöö tegemise või läbi tarbimise, mida palgatöö meile võimaldab. Kuid need valed ja müüdid, mida meile tööideoloogia sildi all sisendatud on, ei pea paika. Raske töö tegemine ei võimalda meil alati hästi elada ega hakkama saada: isegi täiskohaga palgatöö ei pruugi tagada põhivajaduste katmist. Vaatamata sellele, et nad ohverdavad oma aega ning elujõudu teistele rikkuse tagamiseks, on paljudel eestlastel äraelamisega raskusi. Samuti ei suuda töö ja ületarbimine, mida töö tegemise eest endale lubada saame, suuresti rahuldada ei meie emotsionaalseid, psühholoogilisi ega sotsiaalseid vajadusi. Seega ei ole töö iseeneses ühiskondlikult kasulik tegevus, vaid toob ühiskonnale sageli hoopis kahju. 

Milline töö on ühiskonnale kasulik?

Jätkusuutliku töö kontsept laiendab meie arusaama tööst: see on lisaks palgatööle ka hooletöö, vabatahtlik töö ning kogukonna abistamine.

Jätkusuutlik töö tähendab selliste tööviiside leidmist, mis on kasulikud nii inimestele, ühiskonnale kui ka looduskeskkonnale. See on vabadus tööideoloogiast ning võimalus elada inimlikumat elu, kus meil on aega oluliste asjade jaoks, kus me saame täita loomingulisi ja rahuldust pakkuvaid ülesandeid ning saavutada oma potentsiaali inimesena. Jätkusuutlik töö leiab tasakaalu selle vahel, kuidas me töötame ning kuidas meie töö ühiskonda ning keskkonda mõjutab. See ei tähenda mitte ainult tööle pühendamist, vaid ka seda, et olemasolevad töökohad oleksid kasulikud nii inimestele, ühiskonnale kui ka loodusele. Jätkusuutliku töö idee laseb meil ümber mõtestada, milliseid ülesandeid ja töökohti on ühiskonnale tegelikult vaja.

Sellise ümbermõtestamise juures ei käsitle me mitte ainult seda, millist tööd inimesed teevad, vaid ka seda, kuidas need töökohad mõjutavad tervist, erinevaid kogukondi ning ka keskkonda tervikuna. Jätkusuutliku töö kontsept laiendab meie arusaama tööst: tegemist pole ainult raha teenimisega, vaid sinna alla kuuluvad lisaks palgatööle ka hooletöö, vabatahtlik töö ning kogukonna abistamine ja meestel ning naistel peavad nende kõigi tegemiseks olema võrdsed võimalused. Selline töö ümbermõtestamine aitab paremini väärtustada ka selliseid ühiskonna toimimise jaoks tõeliselt tähtsaid ülesandeid nagu laste kasvatamine ning eakate eest hoolitsemine. Selle asemel, et keskenduda ainult uute töökohtade tekitamisele, peaksime mõtlema, kuidas saame vähendada töömahtu üldiselt. Peame leidma viise, kuidas töid inimeste vahel võrdsemalt jagada ning ehk isegi teatud liiki töödest loobuma. Jätkusuutlik töö tähendab, et mõtleme ka selle peale, kuidas saame tagada inimeste heaolu ning nende vajaduste rahuldamise väljaspool tasustatud tööd.

Ühine, õnnelikum ja rahulikum tulevik 

Eesti on väike ja suhteliselt jõukas riik, mis on viimase 30 aastaga üles ehitanud oma materiaalsed ressursid, näiteks infrastruktuur, hooned, teed, haiglad, koolid, aga sellest kõigest hoolimata meie emotsionaalsed ja sotsiaalsed ressursid halvenevad, sest inimesed kogevad läbipõlemist, üha rohkemad teismelised on depressioonis, sotsiaalsed lõhed süvenevad ning vaesus ja ebavõrdus üha kasvavad. Otsus, et me väärtustame teistsugust tulevikku, on meie endi kätes – näiteks saame hääletada selliste erakondade poolt, kes seisavad eestlaste pikaajalise ja jätkusuutliku heaolu eest, mitte ei sea esikohale ühiskonna tipus olevate ja inimeste aega ning elujõudu varastavate gruppide hüvesid. Olgu need viimased siis mõisnikud, kommunistid, natsid või kapitalistid.