Julgus tuleb väikeste asjade kaudu

Intervjuu Johanna Roosiga.

Selle aasta märtsis ilmunud luulekogu “Tsükkel” trumpäss (või potiemand?) ja fookusesse valitud teema on menstruatsioon. Kogu autorit Johanna Roosi üllatas, kui vähe on päevi kasvõi teaduskirjanduses käsitletud, rääkimata kirjandusest. Ühel kramplikul bussisõidul Tartust Pärnusse pani ta kirja esimese teksti. Poolteist aastat hiljem saigi tühimik – vähemalt Eestis – täidetud.

Kohtusime Johannaga peale pikka graafikute klapitamist lõpuks jagatud pikseldatud aknas. Millised võimalused tsükli vaatlemises peituvad, eriti luules? Millised väljakutsed? Mis võib kogu lugedes esmapilgul hoopis varju jääda? Roos ei suhkurdanud meie vestlust üle, vaid osutas tasakaalukalt sellele, mida üks luulekogu saab (ja ei saa) teha.

SK: Kuidas luulekogu “Tsükkel” idee sinuni jõudis? Kas selle kirjutamise jooksul leidus ka hetki, kus sa selles raamis kahtlesid? Ma eeldan, et sa oled kirjutanud päris korraliku hulga tekste, mis raami tõttu sellesse kogusse ei sobinud.

JR: Tegelikult oli sellega nii, et kui üks tekst oli valmis, siis sündis üsna ruttu ka pealkiri. Siis hakkasin tekste raamatuks kirjutama, mitte niivõrd luulekoguks sobitama, nagu võib-olla tavaliselt tehakse. Ennekõike vist tehakse nii, et esmalt tulevad tekstid ja siis hakatakse vaatama, mida võiks raamatuks kokku panna. Mul käis seekord teistpidi – kirjutasin kohe luulekogu käsikirja, nii et väga palju luuletusi kõrvale ei jäänud. Püüdsin hoida struktuuri, peidetud süsteemi, et iseenda päevadega sammu pidada, sealt mingi ühisosa leida.

Kuivõrd peegeldab menstruatsiooni fookusesse võtmine sinu suhet sellesse? Kas tunned, et sinu suhe päevadega on teiste inimeste suhtega päevadesse sarnane?

Hästi huvitav on, et see raamat on üpriski vihane. Ta lihtsalt tuli niimoodi. Aga nüüd, kui olen inimestega rääkinud, eriti peale esitlust, siis paljud ütlevad, et neile meeldivad nende päevad – sellepärast, et need ei ole neil valusad, neil ei ole krampe, nad ei pea kuumaveepudeliga kodus voodis lamama. Seda on hea kuulda, et paljudel on positiivne kogemus. Minu kogemus nii positiivne ei ole. Päevad on mul tihtipeale valulikud. See ei ole minu jaoks just mugav aeg. Samas paneb see mind märkama teatud ebavõrdsusi, nägema seda, kuidas päevi kasutatakse (ära) selleks, et kehasid alandada või häbistada. See tingiski selle, et teos sündis üpriski raevukana. Mu sõbranna ema jagas minuga, kuidas nemad sõbrannadega üksteist kutsuvad: tsüklisõsarateks. Sellist sisterhood’i vaibi “Tsüklis” väga palju ei ole. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks võinud olla, aga kirjutamise hetkel sündisid need tekstid asjadest, mida enda sees hoidsin. Samas, miks mitte suhtuda ka sellesse raevuka rõõmuga, nagu ütles Kaisa Lingi naistepäeva kontserttuuri pealkiri. Valu on ka ilus!

Kuivõrd mõtlesid sa enda sees läbi selle, milline on naiseks olemise ja menstrueerimise suhe?

Tahtsin, et see raamat ei oleks liiga soolistatud. Tänapäeva ühiskonnas ei menstrueeri ainult naised, meil on ka transsoolised ja mittebinaarsed inimesed – nii et ma ei tahtnud soolisust või seda naiseks olemist rõhutada. Mina ise defineerin ennast naisena, aga tunnen, et mu päevad on lihtsalt üks bioloogiline kehaline protsess, mitte tingimata minu sooga seotud. Kuigi jah, bioloogiliselt toimub see pigem naisekehas. Sellegipoolest, ma üritasin vaadata protsessi: just seda, kuidas hormoonid töötavad, mida mu keha teeb, kui palju pinget on mul ühes või teises faasis, ja mida teeb mu loomingulisus erinevates faasides. See oli minu jaoks huvitav. Tsükkel ise, mitte niivõrd see, et see toimub minu kui naise sees.

Mida teeb loomingulisus menstruatsiooni erinevates faasides? Kas sa oled püüdnud oma elu tsükli järgi seada?

Tsükkel ise sätestab, kuidas elu parasjagu on – seda teadupärast väga kontrollida ei saa. Loominguliselt oli väga huvitav jälgida, kui erinevad need neli faasi on. Täiega tahaks siin igavalt vastata, et oleneb… Vahel on enne menstruatsiooni kõige keerulisem, teinekord on jälle menstruatsiooni ajal väga raske kirjutada. Mõnikord tuleb tekst väga elavalt just verega minu seest välja. Ovulatsioon on kehale parim hetk. Siis on tuju kõige parem, energiat kõige rohkem, siis on hea kirjutada. Aga menstruatsioon ise on väga kütkestav, väga inspireeriv. Päevad võivad paljudel põhjustel loomingut veel enam sütitada, kutsuda esile asju, mida võib-olla niisama ei sünniks (pun intended!).

Tsükli esitlus Tartu Kirjanduse Majas. Foto: Rahel Ariel Kaur

Menstruatsioonitsükkel oma erinevate osadega, nii bioloogiliste, hormooniliste kui ka esteetiliste komponentidega, on huvitav nähtus, mida vaadelda. Millised olid sinu jaoks menstruatsiooni poeetilised võimalused, kas siis struktuuri või sõnakasutuse mõttes? Ja millised olid väljakutsed?

Võimalusi on hästi palju, sest sellest on väga vähe kirjutatud ja see andis mulle kohe nii-öelda püüne, kuhu astuda. Räägin siin luulest. Proosat meil natukene on, näiteks Margit Lõhmuse “Sterne”, mis on väga hea raamat. Luules on Sveta Grigorjeva sellest väga hästi kirjutanud, aga sellist luulet, mis vaatleks nähtust terviklikult, eri külgedest ja eri viisidel, ei ole ma leidnud. Tundsin sellest puudust ja märkasin, et on palju, millest kirjutada. Mitte ainult sellest, kuidas veritsen ja kuidas mul on krambid või paha olla, vaid ka sellest, mis kõik meie kultuurilises kontekstis selle ümber on ja sellega kaasas käib. Kui palju on tabusid ja stigmasid, mida lahti kirjutada! Ma saan rääkida seksuaalvägivallast, erinevat tüüpi ahistamistest, alkoholist… Kõiki neid teemasid seob katusterminina “tsükkel”.

Raskendav asjaolu või tegelikult huvitav missioon, mille ma endale seadsin, oli see, et ma ei tahtnud nendest asjadest väga otse kirjutada. Ma ei tahtnud sõnu “veri” või “süda” liiga palju kasutada, et klišeelikke kujundeid vältida. Tahtsin luua sellest nii-öelda peitepildi või kujundi, sõnastada asju ümber, panna menstruatsioon teiste asjade sisse. See on minu viis tabudega võitlemiseks ja tabude normaliseerimiseks: panna päevad kokku pargis jalutamise, vetsus istumise või toidutegemisega. Näiteks Indias ei lubata naisi köökigi, kui neil päevad on. Eestis on meil asjad võrdlemisi hästi (vist?), aga sellegipoolest mõtlesin ma aktiivselt nendele asjadele, kui seda kogu kirjutasin.

Ma olen luule jõule probleemide mõtestamisel ja nende lahendamisel palju mõelnud ning suhtun sellesse ausalt öeldes teatud kahtlusega. Kui su kogul on soov seda stigmat vähendada või sellega tegelda, siis kas su peas eksisteerib mõni muutuse mudel, kuidas see käia võiks?

See on hea küsimus. Ei ole mingit mudelit. Nendest teemadest kirjutamine lõhub mu enda jaoks stigmasid, mul endal hakkab kergem. Ma ei häbene enam nii palju, et iga kuu veritsen, või et mul on hormoonid, mis panevad mu tujud üles-alla käima. Ma ei tunne keha pärast häbi, mingisuguse alastuse või paljastuse pärast. Ja see on väga suur samm, sest nii mõjutan ehk teisi inimesi ka. Ma ei arva, et kunst oleks suuteline maailma muutma, kunst saab rääkida lugusid. Lilli Luuk ütles 2024. aasta “Eesti novellis” selle kohta üsna hästi. Kogumikus küsiti, kas ja mida saab kirjanik maailmas muuta ning Lilli ütles, et kirjanik saab maailma kirjeldada. Ja ma olen sellega väga nõus: saame teatud asju või probleeme välja tuua. See ei tähenda, et maailm kohe muutuks, aga äkki paneme inimesi niiviisi nende teemade peale rohkem mõtlema. Minu luule on vist… vahepeal karjuv, aga samal ajal pehme ka. See tuletab sulle meelde, et võib-olla ei peaks sa elama maailmas, mis on sinu vastu halb. See ei ole okei, seda ei pea aktsepteerima. Mingit mudelit mul ei ole, ma lihtsalt kirjutan teatud asju lahti – kõigepealt iseenda jaoks ja siis loodetavasti ka kellegi teise jaoks. 

Kuivõrd sa tajud, et päevadel on ka mingit sümboolset jõudu või võimu? Kas päevi kui sümbolit saaks kasutada mõnele laiemale protsessile osutamiseks?

Eesti päevapoliitika tundub olevat nagu menstrueerimine. (Naerab) 

Sul on tunne, et see sobiks poliitiliste protsesside tähistamiseks?

Jaa, miks mitte. Kujundeid saab luua igasugustest toredatest asjadest – mis iganes aitab. Kujundiloomel on oma eesmärk. Miks on meie keel metafoorne? Sellepärast, et me otsime igalt poolt enda ümbert pilte, et maailma mõista. 

Menstruatsioon on mulle praegu väga aktuaalseks muutunud, näen seda igal pool – ka olmes, mis päevadesse üldse ei puutugi. Loodan tegelikult, et mingil hetkel see natukene vaibub, et ma ei jää igaveseks ainult menstruatsiooniluule emaks. Põnev on, loomulikult, enda keha saab selle kõige keskel tundma õppida. 

Kuna mul oli vaja teada menstruatsiooni teaduslikku tausta, siis ma otsisin kirjutades tekste. Tahtsin teada, kuidas mu keha töötab. Olin just saanud kakskümmend kolm, aga ei teadnud ikka veel, mis mu kehas nendel momentidel toimub. Kirjandust, mis päevadest räägiks, on vähe. Mind hämmastab see, et me ei ole kehasid meditsiiniliselt uurinud, et me ei ole teaduses nendest teemadest rääkinud. Humanitaarteadustest pole mõtet rääkida, sealt menstruatsiooni teemat leida on võrdlemisi võimatu. Miks ei tunne me huvi selle keha vastu, mis kuulub viiekümnele protsendile ühiskonnast? Kuidas me oleme jõudnud kahekümne esimese sajandi esimese veerandi lõppu ja me ei tea veel tegelikult mitte kui midagi sellest kehast? Sellepärast ei oska me seda ka ravida, toetada, aidata, paitada, katsuda ega teha nii, et sel oleks siin maailmas mugav olla. Humanitaaria mõtestab neid asju teatud filosoofilisel või eksistentsiaalsel tasandil. Ma ei tea, kui kaua peab Beauvoir’ või Butleri tekste tõlkima, et hakkaksime mõtlema selle peale, et naine ei ole ainult kategooria, vaid ka lihaseline olend, kes eksisteerib teiste kehade hulgas.

Mis on need teemad või küsimused, mis “Tsüklis” esmapilgul domineeriva põhikujundi varju jäävad?

Siin on kindlasti hästi olulisel kohal vägivald ja ahistamine. Need on jälle asjad, millest peaks rohkem kirjutama, et meil tekiks nendel teemadel ühiskonnas dialoog. Lisaks klikimeediale (mis kajastab seda nii valest nurgast ja mõtlematult) peaks sellest ka ilukirjanduses rohkem rääkima.

Mis sa arvad, mis selle raskeks teeb?

Ohvril on sellest väga keeruline rääkida. Meil ei ole veel süsteeme, mis rääkimist toetaks ja tuge pakuks ning mis ei taasohvristaks, kui oled lõpuks julgenud rääkida. Hästi palju on sündmusi, mis pärsivad ja demotiveerivad, näiteks Pihlakodu juhtum… Sellised läbikukkunud kohtupraktikad ja poolikud süsteemid teevad rääkimise ohvrite jaoks väga keeruliseks. Püüa siis veel kirjutada. 

Minu teoses on palju autofiktsiooni, aga seda vahendab lüüriline mina. Mul on keegi, kes minu eest räägib. Autorimina paneb maski ette, teeb minu eest selle töö ära. Kujundlikult saab nendest asjadest lihtsamini rääkida, sest ma ei räägi kindlatest inimestest ega kirjelda situatsiooni nii täpselt, vaid peidan selle kujundite sisse ära. 

Aga muidugi on kogus veel luuletusi armastusest, sest noh, mis debüüt see siis oleks ilma armastusluuleta! Mu põhieesmärk oli kujundikeele loomine ja poeetilise sõnastusviisi leidmine asjadele, millest muidu räägitakse väga järsult või kantseliitlikus keeles. Muidugi on siin toorust ka – kõike tasakaalukalt. 

Ootad sa menopausi? Mulle jäi lihtsalt ette tekst leheküljel 42 pealkirjaga “Vajan sellest kõigest menopausi”… 

Ema ütles mulle, et ta loodab, et ta veel elab, kui ma menopausist raamatu avaldan. Ma ei tea, kas menopaus on midagi, mida oodata, nii et ma tingimata ei oota. Aga kirjutamiskogemust võib-olla tõesti. 

Ma tahtsin nalja kohta ka küsida. “Tsüklis” oli päris mitu teksti, mis mind itsitama ajasid. Kuivõrd sa nende positsiooni tervikus läbi mõtlesid?

Ma ei otsinud huumorit meelega taga. Arvan, et ma lihtsalt kirjutan nii. Sealt tuleb minu isiksus läbi: olen väga irooniline, kohati sarkastiline. Selleks, et keerulisi asju enda jaoks lahti mõtestada, et lihtsam oleks, räägin läbi huumoriprisma, lisan sinna mingisuguse… salajase irve (“irw”, mäletate seda slängi veel?). Ju see siis kandub üle ka minu tekstidesse. Kui ma oma tekstides väga nukraks lähen, siis mingil hetkel ma tajun ära, et oota, miks ma nii palju halan? It’s not that deep… Suumi välja korraks ja vaata asja distantsilt, võib-olla ei ole see nii tõsine! Siis muutub ka tekst.

Milline tekst kogus paneb sind uhkusega endale õlale patsutama, et “hea töö, Johanna!”?

Üks tekst sündis hästi ootamatult. See on luuletus leheküljel 40 (“tahan menstrueerida nii nagu mehed / pissivad põõsastes”). Selle sünnihetk ei olnud üldse eriline moment – lamasin voodis, vahtisin lage. Luuletuse kujund lihtsalt tuli minu juurde ja mõtlesin, et see on paganama hea pilt. See tekst mulle meeldib. Meestele meeldib seda tsiteerida. Tervitan siinkohal professor M-i!

Jaa, kirjeldad seal seest väljuva vere värve kujundlikult: “minu seest vahel oranžikam roosakam / täitsa metsmaasikapunane või nagu kärbseseen”, mis äratab need read mõnusalt ellu. Pluss, jälle sihuke keel-põses huumor… Tahtsin küsida ka Carolinaga (Pihelgas, toim.) töötamise kohta. Kuidas te koostöö klappis? Mil moel ta sind aitas?

Carolina oli toimetaja ja seda tööd tegigi. Mul tekkis temaga väga hea poeetiline kontakt kohe esimesest momendist peale. Seda, kuidas see tekib, on keeruline seletada, aga me lihtsalt olime ühel lainepikkusel. Soovitan nüüd alati (ja seda vist soovitas mulle kunagi Sveta ka), et võta endale keeletoimetajaks sõber, kes hästi sind ja su keelebiiti tajub. 

Kuna ma ise pean ennast rohkem prosaistiks, tahavad mul näiteks luule lõpud ära vajuda. Luuletekst tuleks kuidagi tabavalt lõpetada, aga minu jaoks on see alati suur väljakutse. Carolina võlus need lõpud minust välja. 

Eestis on kombeks, et toimetaja liitub tekstidega siis, kui käsikiri on juba koos. Olen mõelnud ja ka teiste kirjanikest tuttavatega arutanud, et meil ei ole väga populaarne selline süsteem, et sul on toimetaja, kes on sinuga juba teksti kirjutades, loeb seda jooksvalt ja jagab mõtteid, peegeldab sulle teksti vastu juba sel ajal, kui kirjutamisprotsess alles käib. Mulle meeldib selline süsteem, kus saan saata tekste enne, kui nad käsikirjas koos on, ja mõelda need toimetajaga läbi. Toimetaja on keeleline lugeja, kes tajub seda teksti võib-olla ka teiselt pinnalt kui lihtsalt testlugejana – ta ikkagi töötab sinuga koos. Ta ei kirjuta seda teksti sinu eest ära ega mõtesta seda liiga palju lahti, aga ta on kogu aeg olemas. See tugi on väga oluline, aga eeldab seda, et meil oleks vähem vabakutselisi ja tervisekassatuid toimetajaid ja kirjanikke. Et see olekski töö omaette.

Ma olen avastanud, et selleks, et intervjueerimine kui tegevus minu jaoks jätkuvalt huvi pakuks, on kõige olulisem see, kui ma küsin neid küsimusi, millele mul endal on lihtsalt väga-väga vastust vaja. Äkki sa, Johanna, saad selle minu jaoks ära lahendada, et… kuidas tulla toime kõigi nende ootuste, lootuste ja survetega, mida kaasaegne maailm ühele naisele peale paneb?

Arvan, et nende ootuste ja lootustega ei pea leppima. Ei pea ennast suruma teiste raamidesse, ei pea tegema nii, nagu ühiskond tahab. See on vahel väga raske: olla lihtsalt keegi, keda ühiskond väga ei taha või ei toeta. Kokkuvõttes on see palju parem iseendale, kuigi see tuleb oma keerukustega. Ei tasu ka teise äärmusesse minna. Mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad “Ole sina ise” või muid selliseid lauseid. Need ei tähenda mitte midagi, kuna need tähendavad kõike. Keegi ei ole meile õpetanud, kuidas olla mina ise. Ma ei teagi, kes “mina” on. Tuleb olla uhke enda üle siis, kui astud väikse sammu selle nimel, et mitte minna mingisugust ühiskondlikku joont pidi. Minu jaoks oli hästi suur eneseületus päevade kontekstis see, et kui ma veel sidemeid kasutasin, siis ma läksin tualettruumi ja tirisin kõvasti selle kile sealt pealt ära lihtsalt sellepärast, et kõik kuuleks, et ma pesukaitset vahetan. See on väga vabastav tunne! Emantsipatsioon! Julgus tulebki väikeste asjade kaudu. Probleem on selles, et tunneme, nagu oleks meil vaja toime tulla mingite ootuste, lootuste ja survestamisega. Tegelikult peab see süsteem muutuma, mitte sundima meid (enda) raamidesse.