Juuni. Pekikõhust kasinuspoliitikani
Viimasel ajal tundub, et hoolimata koroona kolmanda laine seljatamisest ei muutu elu Eestis üldse. Autostumise lõppu ei paista (ja statistiliselt sõidavad autoga enim mehed), ahistamise ja vägivallasüüdistustega tegelased pääsevad vastutust võtmata (ja vägivallatsejate ohvrid on enamasti naised) ning kuna suvi koputab uksele, siis pakutakse lahkelt – ja illustreerituna saleda naise pildiga – viise, kuidas pekikõhust lahti saada (mis on nõme soovitus ja keelekasutus niikuinii, aga keskmiselt on ülekaalulisi rohkem meeste seas). Nagu ikka. Milleks muutuda?
Seisakut ja paindumatust iseloomustab ka Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonivalitsuse otsus rakendada kasinuspoliitikat, raamistades seda traditsiooniliselt justkui vanast harjumusest korras rahaasjadeks ja alternatiivi puudumiseks.
Miks peaks kasinuspoliitika feministe huvitama? Näiteks huvihariduse kärbe on riigieelarvet tervikuna vaadates väike, aga lööb kõige valusamini kehvema elujärjega inimesi ja inimesi, kes elavad väiksemates kohtades. Rohkem kannatavad toetuse kahandamisest need piirkonnad, kus niigi on raske lapsele huviringi või trenni leida ja kus tuleb rohkem kulutada, et üldse oleks lastel kuhugi minna. Ühtlasi on need paigad, kus sissetulekud on napimad ja omavalitsused nõrgemad. Pole mingi uudis, et Eestis on kohalikud omavalitsused väga erineva võimekusega ning teenuste kättesaadavus ja kvaliteet erineb niigi nagu öö ja päev. Privilegeeritusest rääkida on väga kohane: need, kellel on raha, saavad lapsi edaspidigi trenni saata, need, kellel raha vähe, peavad loobuma, kui vald enam sõitu kinni ei maksa või klassiõpetajale, kes pärast tööd huviringi juhendab, selle eest ei maksta.
Naised valitsuses on mõõdikuna positiivne, aga nagu näeme, ei kaasne sellega automaatselt feministlikult meelestatud otsused – milleks võiks ju pärast pikka isolatsiooniperioodi lastele arendavate tegevuste leidmist ja vaimse heaolu eest seismist pidada. Aga kuidas peaksid feministid kritiseerima kõigi aegade naisterohkema valitsuse otsuseid? Ikka nii nagu kõigi teistegi valitsuste otsuseid – tegude, mitte soo või käekoti alusel.
Feministlik utoopia “Vabaks ahistavatest iluideaalidest”, Sandra Jõgeva teos Feministeeiumi utoopiasarja, 2019. Akvarell, jumestuskreem, lauvärv, ripsmetušš, huulepulk. Digiteeritud
Feministlik saade, feministlik ilmutus ja feministlik limonaadilonks
Järgmisel esmaspäeval, 14. juunil räägime hooaja viimases “Ära kaaguta” saates koos külalissaatejuhi Rebeka Põldsamiga kohalikest valimistest, külla tuleb Feministeeriumi vene suuna toimetaja Tanja Muravskaja. Pakume poliitikutele lahendusi, mitte ainult küsimusi ja kriitikat, nii et loodame, et kõik sügisestel KOV valimistel kandideerijate kõrvad klammerduvad Ida raadio külge kell 17.
Päev hiljem ehk teisipäeval, 15. juunil kutsume kõiki unistajaid veebivestlusringi feministlikest utoopiatest, kus vaatame tagasi möödunud hooajal ilmunud üheteistkümnele loole. Parema maailma arutelus osalevad kirjandusteadlane ja soouurija professor Raili Marling, toimetaja Kadi Viik ja kunstnik Lilli-Krõõt Repnau. Vestlust modereerib kriitik Rebeka Põldsam. Zoomi ligipääsu postitame ürituse kommentaaridesse toimumise päeval.
Unistamist saab jätkata neljapäeval, 17. juunil feministide suvepiknikul Tallinnas. Stroomi ranna rohealale on oodatud kõik lugejad, kaastöölised, sõbrad ja teised feministid. Paki piknikukott ja tule tähista Feministeeriumi kuuendat sünnipäeva, osale lugemisgrupi arutelul, vaata kohapeal üles pandud käsitöönäitust või lebota niisama heas seltskonnas. Kui tahad meelelahutusprogrammis esineda või hoopis korraldamises kampa lüüa, siis kirjuta meile.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
