Kahepalgeline toetus rahvaalgatustele ehk Kuidas Riigikogu õiguskomisjon petitsioonist farsi kujundas

Taavi Koppel kirjutab, millist pettumust valmistab see sisutühjus, millega Riigikogu õiguskomisjon otsustas Eesti ühele edukamale kollektiivsele pöördumisele vastata.

Eelmisel teisipäeval arutas Riigikogu õiguskomisjon Erakonna Eestimaa Rohelised petitsiooni. Eesti ühele edukamale kollektiivsele pöördumisele andis oma allkirja 35 805 inimest. Tegemist on niivõrd muljetavaldava arvuga, et ainuüksi kõikide allakirjutanute häältest oleks piisanud 2019. aasta valimistel 5% künnise ületamiseks ja Riigikokku pääsemiseks.

Riigikogule saadetud pöördumisele allakirjutanud soovisid, et riik sätestaks abielu kahe täiskasvanud inimese vahelise liiduna. Seda sõltumata sellest, mis soost ühiselt pere loovad inimesed juhtuvad olema. See annaks kõikidele Eesti elanikele kindluse, et vajaduse korral riik toetab neid ja nende perekonda ning tunnustab neid abielus inimestena. Kui riigil on võimalus muuta kõigi siin elavate perede elu kergemaks, turvalisemaks ja õnnelikumaks, siis pole põhjust seda mitte teha.

Pöördumist arutanud õiguskomisjoni istungil viibis seitse Riigikogu saadikut, kellest viis on abielus. See tähendab, et nemad olid enda elukaaslastega leidnud, et nende perekonna jaoks on riigi tugi ja tunnustus oluline. Paljude jaoks on abielu ka oluline sümboolne samm paarisuhtes, millega lähedaste ja sõprade juuresolekul kinnitatakse üksteisele oma pühendumist ja armastust. Paraku ei ole kõikidel paaridel sarnast võimalust nagu neil õiguskomisjoni liikmetel. Riik on perekonnaseadusega eristanud pered, kes väärivad abieluga kaasnevaid hüvesid neist, kellele neid ei võimaldata, kuigi nad seda tahaksid. Pöördumisele allakirjutanute arvates ei ole see eristus mõistlik ja tuleb kaotada. Kõik pered väärivad ühetaolist tunnustust ja sellega kaasnevat tuge, mida riik saab pakkuda.

Õiguskomisjon ignoreeris küüniliselt petitsiooni tuuma

Mida vastas õiguskomisjon pöördumisele allakirjutanutele ning neile, kes enda elukaaslasega abielluda ei saa? Õiguskomisjoni sõnul on abieluvõrdsus ühetaoliselt tagatud kõigi „abieluvõimeliste isikute” (sic!) jaoks. Kes on need isikud, kellel õiguskomisjoni hinnangul abiellumisega mingit muret ei tohiks olla? Inimene on abieluvõimeline, kui tal ei ole seadustest tulenevalt ühtegi takistust abiellumiseks. 

Õiguskomisjon andis seega mõista, et kõik paarid, kellele olemasolevad seadused võimaldavad abielluda, saavad seda õigust kasutada. Küüniliselt ignoreeris komisjon petitsiooni tuuma, milleks oli küsimus, et kas riik peaks abieluvõimeliste paaride ringi laiendama. See tähendab, et kas riik peaks eri soost paare kohtlema samamoodi kui samast soost paare? Olles ise kasutanud abielu staatusega kaasnevaid hüvesid, ei vaevunud komisjoni liikmed isegi kaaluma, kas nende samade hüvede keelamine teistele sarnastele paaridele on õiglane või mitte.

Õiguskomisjon otsustas mitte kasutada võimalust esitada Riigikogule eelnõu, mille eesmärgiks oleks olnud võimaldada kõikidel paaridel abielluda, kes seda soovivad. Selle asemel liideti petitsioon nn Sooääre eelnõuga. Viimasega soovitakse enam kui seitse aastat väldanud kooseluseaduse rakendusaktide saaga lõpetada sellega, et viia kooselu mõiste perekonnaseadusesse. Selliselt käsitletaks abielu ja kooselu enamikul juhtudel ühesuguselt ning kaoks vajadus kooseluseaduse rakendusaktidele. Seda seetõttu, et abieluga seotud korrad laieneks enamikul juhtudel automaatselt ka kooselule. Õiguskomisjoni järgi on eelnõu eesmärk kõiki registreeritud perekondi võrdselt ja ühetaoliselt kaitsta. Selline lähenemine võiks komisjoni hinnangul pakkuda sellel teemal „tasakaalustatud edasiminekut”.

Miks osa paare ei vääri tunnustust?

Kõlab justkui ideaalse lahendusena? Riigikogul tuleb lihtsalt nn Sooääre eelnõu vastu võtta ning kõiki paare hakatakse Eestis sisuliselt sama moodi kohtlema. Kõik pered on võrdselt kaitstud ja tunnustatud ning küsimus on lahendatud. Kui aga abielu ja kooselu on õiguskomisjoni järgi niivõrd sarnased, siis kerkib kohe küsimus, et miks on Eesti riigil üldse vaja oma kodanikele pakkuda kahte täpselt samasugust võimalust oma kooselu registreerimiseks? Miks on üks avatud kõigile ja teine vaid osale paaridele? Kas sellise erisuse tegemine ei ole juba iseenesest vastuolus võrdse ja ühetaolise kohtlemisega, mida seaduseelnõu pidavat tagama? Kui abielu ja kooselu on sisuliselt samad, siis miks üritas Riigikogu veel selle aasta alguses korraldada abielureferendumit? Pea 1,8 miljonit eurot maksma mineva referendumi eesmärgiks oleks olnud Riigikogu enda otsustusõiguse piiramine eesmärgiga, et tulevikus oleks raskem hakata kõiki paare ühetaoliselt kohtlema.

Riigikogu õiguskomisjoni liikmed said väga hästi aru, et petitsiooni tuumaks oli soov laiendada abielu võimalust kõikidele täiskasvanud inimestele. Õiguskomisjoni hinnangul ei laiene abielu institutsioon samast soost paaridele, kuna „sellel on kaalukad põhjused juurtega ajaloolises traditsioonis, mis avalduvad selgelt ühiskonnaliikmete enamuse väljakujunenud väärtushinnangutes”. Õiguskomisjoni sõnul ei ole neid väärtushinnanguid võimalik demokraatlikus õigusriigis niisama lihtsalt Riigikogu otsusega muuta. Väljakujunenud väärtushinnangutega seonduvad protsessid vajavad aega. Õiguskomisjonil on muidugi täiesti õigus, et Riigikogu ei saa väärtushinnanguid enda otsustega muuta. Samas arutluse all olev petitsioon ei palunudki tal seda teha. Algatada paluti seaduseelnõu, mille alusel hakataks kõiki peresid võrdselt kohtlema.

Ei ole õige rääkida enamuse tahtest

Tõele ei vasta õiguskomisjoni väide, et abielu võimaldamine kõikidele paaridele ei vasta ühiskonnaliikmete enamuse väärtushinnangule. 2021. aasta kevadel toetas 47% Eesti elanikest samast soost paaride abielu võimaldamist (vastu 46%). Toetus on teinud viimase kahe aasta jooksul märkimisväärse tõusu, kasvades peaaegu 10%. Ei saa rääkida selgest vastuseisust, kuna arvamused on sisuliselt ühtlustunud. Võib aimata, et paari aasta pärast toetab selge enamus Eesti elanikest abieluvõrdsust. Seda trendi näitab ka äärmiselt edukas petitsioon, mida õiguskomisjon paraku otsustas ignoreerida, esitades asjatundmatuid valeväiteid, samastades abielu kooseluga ning ringjalt arutledes leides, et kõik abieluvõimelised inimesed tegelikult saavad abielluda.

Kõige rohkem hämmastabki, kui sisutühjalt arutas õiguskomisjon üht Eesti edukaimat kollektiivset pöördumist. Eriti arvestades seda, et Keskerakond, Isamaa ja EKRE lubasid nii enda 2019. aasta riigikogu valimiste programmides kui ka koalitsioonilepingus suurendada rahva osalust seadusandlikus protsessis. Ühiselt lubati seadustada rahvaalgatus, mis 25 000 hääle korral läheks automaatselt Riigikokku hääletamisele. 10 000 häält rohkem saanud algatus ei väärinud aga kaks aastat hiljem isegi sisulist arutelu. Kas soovitud rahvaalgatus pidigi välja nägema selline, et suurde saali hääletamisele lastakse vaid need ettepanekud, mida erakonnad niikuinii juba toetavad? Sotsiaaldemokraadid, kes ainsa Riigikogu erakonnana toetavad abielu laiendamist kõikidele paaridele, ei suutnud „tööõnnetuse” tõttu istungile isegi enda esindajat saata. Kui sotsiaaldemokraadid soovivad enda äpardust heastada, siis on neil võimalik fraktsioonina samasisuline eelnõu Riigikogule esitada. Eks varsti paista, kas tegemist oli tööõnnetusega või mitte.

Kaasamisjutt realiseerus farsina

Kollektiivsele pöördumisele allakirjutanute otsese mõnitamisena mõjub õiguskomisjoni hinnang petitsioonile, mille poolt hääletasid komisjonis Keskerakonna, Reformierakonna ja Isamaa esindajad. Selle järgi ei saa komisjon „kaasa minna sisult tasakaalustamatute poliitiliste algatustega, mis ainult suurendavad ühiskondlikku lõhet”. Tundub, et rahvas on seekord eksinud ja kogemata on oma allkirja sellele riiki lõhestavale algatusele andnud rohkem inimesi, kui elab Saaremaal ja Muhu saarel kokku. Õiguskomisjoni hinnangul oleks petitsioonile toetuse avaldamine „vastutustundetu ja otseselt ühiskonnaohtlik”, kuna tegemist on väärtushinnangutega seonduva küsimusega. Mõtet laiendades tundub, et kõikide paaride samal alusel kohtlemine on vastutustundetu, ühiskonnaohtlik ning midagi, mis suurendaks ühiskondlikku lõhet. Samuti kummastab õiguskomisjoni arvamus, et Riigikogu ei tohiks väärtusküsimustega seonduvaid seaduseelnõusid hääletusele panna. Kui Riigikogul on plaanis niimoodi hakata kõiki kollektiivseid pöördumisi hindama, siis ei ole tulevikus vist üldse mõtet ühtegi pöördumist esitada. Niipalju siis elanike kaasamisest Riigikogu töösse.

Niivõrd häbiväärset suhtumist nii rahvaalgatustesse kui ka Eestis elavatesse peredesse toetasid õiguskomisjoni liikmed Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Tarmo Kruusimäe, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Kurb.