Kari Käsper ÜRO pagulasametist: praegust olukorda Ukrainas peaks võtma kui maratoni, mitte kui sprinti 

Ukrainast on Venemaa invasiooni tõttu praeguse seisuga lahkunud üle nelja miljoni inimese. Milliste probleemidega nad silmitsi seisavad ja kuidas käib sisepagulaste käsi? Mida peaks tulevikku vaadates meeles pidama ning kuidas saab riik ja tavainimene pagulasi kõige paremini aidata? Arutasime neid küsimusi Kari Käsperiga ÜRO pagulasametist ehk organisatsioonist, mille peamine ülesanne on kaitsta põgenema sunnitud inimeste õigusi ja heaolu üle kogu maailma. Intervjuu tegid Kadi Viik ja Aet Kuusik.

Milline on Ukraina põgenike olukord praegu, nii riigist lahkunute kui ka sisepagulaste?

Olukord on väga kurb. Just eelmisel nädalal raporteerisime, et üle nelja miljoni inimese on Ukrainast lähiriikidesse liikunud. (Kõige uuemaid andmeid saab vaadata siit. Toim) Kõige rohkem – üle 2,3 inimese – on ületatud Poola piiri, aga meil pole täit ülevaadet, kui paljud neist on Poola jäänud. Kindlasti mitte kõik, osa on edasi liikunud Saksamaale, osa teistesse riikidesse, osa Eestisse. 

Me pole kunagi varem näinud nii suurt inimeste heatahtlikkust, nii tervitavat hoiakut, ka seda, et riigid korraldavad pagulastele ajutise kaitse. Euroopa riigid on reageerinud enneolematult suure valmisolekuga võtta vastu enneolematult suurt arvu inimesi, kõrvale on jäetud vastuolud, mis on varem takistusi seadnud. ÜRO pagulasamet toetas varakult ajutise kaitse andmist, sest see võimaldab kiiresti saada ligipääsu kõigele, mida põgenik vajab: elukohale, arstiabile ja muudele sotsiaalteenustele, tööturule. Seda, et ühe kuu jooksul liigub neli miljonit pagulast kõrvalriikidesse, pole Euroopa näinud pikka aega. 

Sisepõgenikke, kes on pidanud oma kodudest lahkuma, aga pole riigist lahkunud, on üle kuue miljoni. Nende probleemid sõltuvad sellest, kus nad asuvad, aga need on harilikult seotud kõige esmasemate vajadustega: vesi, toit, ravimid, eluase. ÜRO pagulasamet on olnud Ukrainas kohal alates 2014. aastast, kui idaregioonides konflikt algas. Oleme aidanud sisepõgenikke ja ka neid, kes on soovinud Ida-Ukrainas oma kodudesse tagasi pöörduda. Olime ka selleks sõjaks valmistunud, näiteks tegime sõja hirmus varude soetamise eeltööd, aga keegi ei saanud olla valmis nii suureks katastroofiks. Kindlasti on Ukrainas sees palju hullem ja nende olukord, kellel on õnnestunud Ukrainast lahkuda, on mõnevõrra parem, aga sellist olukorda pole maailma pärast II maailmasõda tõesti näinud ja see on erakordne võrreldes teiste pagulasolukordadega. 

Kas ÜRO pagulasamet on ka näinud märke põgenike ebavõrdsest kohtlemisest, näiteks nahavärvi põhjal?

Jah, oleme. Oleme kuulnud ja lugenud juhtumitest, eriti kriisi alguses nt välistudengitega seoses, aga ka teistel valgest erineva nahavärviga Ukrainas elavatel inimestel oli raskusi Ukrainast lahkumisega ja neid ei ole koheldud vastuvõtvates riikides samamoodi kui ukrainlasi. Meie organisatsioon on ülemvoliniku tasemel välja öelnud, et see ei ole vastuvõetav. Oleme ka riikidega otse suhelnud. Meile on kinnitatud, et mingit vahet teha ei tohi ja kohtlemine peab olema võrdne sõltumata nahavärvist, päritoluriigist või muude taustatunnustest.

Kas oskate prognoosida, mis edasi saab? Kas üle Ukraina piiri liikumine jätkub või on see vähenenud?

Oleme näinud mõningast vähenemist, aga see on ka tavapärane, et kriisi alguses lahkub korraga väga palju rahvast. Me näeme ka teist tüüpi inimesi lahkumas: neil, kes enne sõda või kohe sõja alguses ära läksid, olid mõningases eelisseisus, sest neil olid mujal kontaktid ja võrgustikud ning idee, kuhu minna ja koht, kus peatuda, näiteks sõbrad või sugulased. Mida hiljem lahkutakse, seda ebatõenäolisemalt on põgenikel selliseid kontakte ning seda rohkem on neid vaja abistada majutuse ja kõige muuga. 

Sõda on jätnud paljud inimesed lõksu – isegi kui nad soovivad lahkuda, ei saa nad seda teha, sest see on liiga ohtlik. Nii et sõjategevuse lõppedes ilmselt pagulaste arv suureneb, mitte ei vähene, sest võimalus tekib neil, kes seda pole varem saanud teha. 

Olen lugenud Eesti ja Rootsi kohta, et inimesed, kes lahkusid Ukrainast enne 24. veebruari ehk sõja algust, ei saa ajutist kaitset. Milline on ÜRO pagulasameti seisukoht?

Meie oleme soovitanud ajutist kaitset rakendada laialdaselt ja paindlikult nagu soovitab ka Euroopa komisjon, aga see pole kohustus. Ei ole ju vahet, kas inimene lahkus 22. või 25. veebruaril, vajadused ja tagasi minemise võimatus on samasugune. Humanitaarkaalutlustel võiks ajutist kaitset rakendada ka veidi varem lahkunutele, lisaks oleks see riikidele kõige lihtsam, sest administratiivne koormus on väike. 

Mis puudutab meie laiemat seisukohta kaitse tüübi kohta: kas rahvusvaheline või täiendavat kaitse, siis ühtset kindlat seiskohta pole. Asi on peamiselt selles, et rahvusvahelise kaitse menetlus võtab aega, protsess jätab inimesed pikemaks ajaks ebakindlasse seisu, neil pole sel perioodil võimalust töötada ja menetlus võib venida. Ajutine kaitse on hea variant, aga mitte ka kõigile, osale sobib paremini rahvusvaheline kaitse, osale sobib paremini, kui neil on elamisluba töötamise või õppimise alusel. Kriisiolukorras ei saa juuksekarva lõhki ajada, oluline on see, et inimestel oleks ligipääs rahulikule territooriumile, tervishoiule, sotsiaaltoele, haridusele, elukohale. Kui see on olemas, siis pole vahet, millist nimetust konkreetne staatus kannab.

Tuleme tagasi pagulaste olukorra juurde. Milliseid riske te praegu näete seoses inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamisega?

Suurte inimmasside liikumise olukorras on inimkaubanduse oht alati olemas. Kui me teame, et neli miljonit inimest on suhteliselt kaootilises olukorras liikunud Ukrainast välja, siis me ei saa isegi esitada küsimust, kas inimkaubanduse oht on olemas, me teame, et inimestega kaubitsetakse. On selge, et lisaks kõigile headele abipakkujatele on sõda andnud võimaluse neile, kellel on kurjad kavatsused. Nii ametiasutused kui ka abiorganisatsioonid, vabatahtlikud ja pagulased ise peavad olema riskidest teadlikud – neid tuleb esimesel võimalusel informeerida, et igasse autosse minna ei tohi ja et iga tööpakkumine ei ole tehtud heas usus. Eestis on inimkaubanduse teemaga kaua tegeletud ja teadlikkus on paranenud, aga see pole asi, mida varem ei eksisteerinud. Nüüd on inimkaubitsejatele tekkinud uued võimalused haavatavate inimgruppide näol, just eelkõige Ukrainast lahkunud naiste ja laste näol.

Milliseid riske te näete teiste gruppide puhul: LGBT inimest või näiteks puuetega inimeste? Milliseid soolisi aspekte tuleks silmas pidada?

Oluline on vaimne tervis ja psühhosotsiaalne tugi, sest sõjakoldest põgenemine on olnud traumaatiline kogemus. Eraldi teema on saatjata alaealised, keda Eestisse ei ole eriti tulnud, aga Ukrainast on lahkunud terved lastekodutäied lapsi, kelle eest keegi ei hoolitse. Erilises ohus on kroonilised haiged inimesed, eakad inimesed. Kui me vaatame, kes lahkuvad, need on naised, lapsed ja eakad. Väga paljusid saabuvaid inimesi saabki juba lugeda haavatavate inimeste hulka kuuluvateks, näiteks üksikemad. Ukrainas – nagu Eestiski – eksisteerib sooline ebavõrdsus ühiskonnas, mis mõjutab ka pagulaste võimalusi ja valikuid. Väljakutseid on loetletud ja soovitusi antud esialgse hindamise käigus. 

LGBT inimeste olukord muidugi ei olnud kõige parem Ukrainas ka juba enne sõda, aga spetsiifilisi sõjast tulenevaid ohte on raske välja tuua. Mõista tuleb seda, et kui meil Eestis on 25 000 pagulast, siis on ka 25 000 eri lugu ja inimesi, kelle seas on puuetega inimesi, LGBT gruppi kuuluvaid inimesi ja teisi. Praegune stereotüüp Ukraina pagulastest on see, et see on naine lastega, aga tegelikkus on muidugi mitmekesisem. Meie soovitus riikidele on olnud see, et inimeste vajadusi hinnataks ja võetaks peavarju ja teenuste pakkumisel arvesse. Seda tehakse näiteks lemmikloomade puhul, sest osa hotelle ei luba oma ruumidesse loomi ja loomadega inimestele tuleb leida muud pinnad. Aga seda tuleks teha laiemalt. Tähtis on kas see, et oleks organisatsioone, kes tegelevad eri gruppide huvidega.

Mis soovitusi te Eestile annate? Milliseid riigile ja milliseid eraisikutele? 

Riigile soovitame kindlasti käsitleda ajutist kaitset laiemalt, nagu on seda teinud Soome ja Läti. Seda tuleks laiendada neile, kes lahkusid Ukrainast mõned päevad enne sõja algust ja ka kolmandate riikide kodanikele, kellel ei ole võimalik naasta oma koduriiki – ka neile võib ajutine kaitse olla lahendus. 

Oleme ka mõelnud, kust Eesti võiks selliste küsimuste lahendamisel abi küsida. Soome ja eriti Rootsisse saabus 2015. ja 2016. aastal palju pagulasi Süüriast, nii et neil riikidel on olemas kogemus, kuidas pakkuda kiiresti vastuvõtutingimusi suurtele hulkadele. Nii et neilt võiks abi ja nõu küsida, kasutada ära oma kontakte Põhjamaadega. Eestis oli ju siiani aastas 80 varjupaigataotlejat, kellest pooled said rahvusvahelise kaitse. Praegu on neid rohkem kui 25 000.

Selliste olukordade lahendamise oskus tuleb kogemusega, aga Eesti riigi võimekus kiiresti kokku tulla ühe eesmärgi nimel, olukorras, kus asjatundjaid on vähe, on olnud tegelikult märkimisväärne. Ja see, kuidas ajutist kaitset antakse – seda tehakse kohe, ilma ooteperioodita pärast avaldust – on väga positiivne. Inimesed saab kiiresti integreerida tööturule ja otsida neile omavalitsusest elamispinda.

Suur murekoht on info jagamine: kuidas tagada, et mitmekesine teave selle kohta, mida tähendab ajutine kaitse ja mida see annab, aga ka muude Eestis elamise praktiliste aspektide kohta, jõuaks tõesti kõigi pagulasteni, ka nendeni, kes pole pagulaskeskuses käinud või nendeni, kes ei kasuta internetti. Info puudus on selliste kriiside puhul kõige suurem puudus, kuid inimesed vajavad seda, et nad saaksid teha oma elu korraldamisel informeeritud otsuseid. 

Mis puudutab nn tavainimesi, siis rõhutan ikka ühte: pagulaste olukorra lahendamist tuleks võtta kui maratoni, mitte kui sprinti. Kriis on kestnud rohkem kui kuu ja see ei lõpe järgmiste kuude jooksul. Isegi kui inimesed tahavad tagasi minna – ja nad väga tahavad – ei ole see paljudel juhtudel võimalik, sest neil ei ole Ukrainas elukohta ega infrastruktuuri. Tuleks varuda kannatust, teha toetusotsuseid läbimõeldult. Ka Eero Janson Pagulasabist on rõhutanud, et kõige lihtsam ja parem viis inimesi aidata on rahaline abi. Alati ei ole otstarbekas tuua kummikuid või toitu, vaid pagulased peaksid saama rohkem ise otsustada, mida nad vajavad. Tähtis on see, et heatahtlik ja vastutulelik suhtumine inimestesse kestaks pikka aega. Vaja on ka MTÜde ja vabatahtlike paremat koordineerimist, et hea tahe ja panustamissoov säiliks. Ilma vabatahtlike suure panuseta oleks see olukord juba ammu olnud palju-palju hullem.

Mis on ÜRO pagulasameti seisukoht meeste sõjaväekohustuse asjus Ukrainas? 

Me teame, et ÜRO harta kohaselt on riikidel õigust korraldada enesekaitset ja see, kuidas nad seda korraldavad, vastab üldiselt rahvusvahelisele õigusele. Riikidel on õigus nõuda, et jäädakse riiki kaitsma. Arvesse peaks individuaalselt võtma ka seda, et osa inimesi ei soovi oma veendumuste tõttu sõjas osaleda, näiteks tuvastama, kas need veendumused olid inimesel olemas juba enne sõda. Aga see on keeruline teema, sest sõjaväekohustus on miski, mida rahvusvaheline õigus aktsepteerib.

Nii et see on seaduslik, kui riik takistab meestel lahkumist? 

Küsimus on selles, kui kõiki mehi lüüakse ühe puuga ja ei ole erisuste võimalust näiteks usuliste veendumuste või muu põhjal. Tagakiusamiseks võib lugeda ka olukorda, kui sõjaväekohustusest keeldumisele järgneb ebaproportsionaalselt raske karistus. Aga me ei saa kuidagi öelda, et Ukraina peaks lubama kõigil lahkuda ja ei saaks nõuda, et elanikud jääksid oma riiki kaitsma. 

Nii et neid Eestis töötanud ehitajaid, keda sõja puhkedes Ukrainasse kutsuti, ei tohiks keeldumise korral ebaproportsionaalselt karistada?

Kui mees taotleb ajutist kaitset Eestis, siis siin küll mingit erisust ei ole, tal on õigus seda saada. Tal ei ole kohustust tagasi Ukrainasse sõita. Enamik võõrtöölisi läksid tagasi vabatahtlikult ja ma arvan, et nii ongi õige – et need kes soovivad võidelda oma kodumaa eest, peaksid saama seda teha.