Karistus naiseks olemise eest
Läks aastaid, enne kui mõistsin, et menstruatsioon pole tabu. Selleks oli vaja vahetada kogemusi sõbrannadega (“Ja siis mul hakkasid päevad koolis ja ma jooksin lihtsalt tunnist ära”), lugeda Gloria Steinemi ülinaljakat esseed “Kui mehed menstrueeriksid (“Mehed kiitleksid, kui pikalt ja kaua”), kuulda kõiki neid totakaid lugusid kehalise kasvatuse õpetajatest (“Nüüd on teil, tüdrukud, üks kord kuus haigus.”) jne.
Õnneks oli mul ka piisavalt raha, et osta hügieenisidemeid, tampoone ja muud hädavajalikku. Ühesõnaga, kõike seda, mis teeb talutavaks naiseks saamise ja olemise.
Loomulikult pole see kõikjal nii. Võiks ju otsida näiteid kaugelt ja rääkida Aafrikast, kus UNICEFi andmeil ei jõua kümme protsenti tüdrukutest päevade ajal kooli, sest neil puuduvad vajalikud vahendid. Mistõttu tekivad neil probleemid nii töö- kui koolielus, aga ka vaginaalinfektsioonid. Ja võiks otsida näiteid lähemalt, kuidas hügieenitarvetesse suhtutakse nii, nagu sõltuks nende kasutamine naise suvast. Nii on mitmel pool maailmas, näiteks Inglismaal, tampoonid ja sidemed luksuskaupade nimekirjas. Teisisõnu, briti naised maksaksid justkui maksu emaka omamise eest. Pole siis ime, et mõned naised jätavad antibeebipillide abiga päevad üldse vahele!
Tampoonid ja hügieenisidemed pole ainsad, mille hind ja kättesaadavus panevad kulmu kergitama. Veelgi drastilisemat näidet pakuvad n-ö naiste kondoomid. Jah, üllatus, ka naistele on mõeldud kondoomid, mida kasutatakse suuseksi ajal! Nii sai üks sõbranna arstilt kaitsmata seksi pärast pragada. “Aga kust ma selle siis saan?”, küsis tüdruk suurisilmi. Apteegist, vastas arst.
Helistasin selle loo peale läbi viis apteeki. Üheski neist polnud müügil naiste kondoome. Meenutame siinkohal, et meeste kondoome müüakse igas putkas ja iga kell. “Võib-olla sekspoest saab…?”, venitas üks apteeker lõpuks ebakindlalt. Teine sõbranna, kes töötas seksuaaltervise valdkonnas, teadis seepeale rääkida, et naiste kondoome enam meil ei müüdagi, sest see lõbu läks liiga kalliks ー vanas rahas maksis üks kondoom umbes 50 krooni. Ehk siis umbes viis korda rohkem kui meeste kondoom.
Siin on mitu küsimust. Ühest küljest võib üldse öelda, et ära kasuta tampoone, mis risustavad keskkonda. Alternatiive ju on. Osta Mooncup, kasuta sidemeid või nõelu ise marlist ja vatist vajalikud vahendid. Ja kui ei leia naiste kondoomi, siis mis see ära ole käärid voodisse kaasa võtta ning traditsioonilisest kondoomist endale suupärane vahend meisterdada?
Aga see pole lahendus. Küsimus on ideoloogiline, sest naised siiski teevad seda kõike. Kasutavad tampoone ning seksivad. Seepärast tahakski õudselt küsida, miks maksavad naistekaubad nii palju? Ja miks on meeste ja naiste hügieenitarbed nii eri hinnaklassis?
Jah, loomulikult saab kõike turumajanduslikult ära seletada. Aga filosoofilises plaanis on ikkagi tunne, et naine saab karistada. Kusjuures segane on see, kas viljakasse elujärku jõudmise ja naiseks saamise eest. Sest just siis neid hügieenisidemeid ja tampoone vaja minema hakkabki. Või seksuaalsuse omamise eest, kui see seksuaalsus ei teeni mehi, nagu võiks oletada naistele mõeldud kondoomide puhul.
