Karjäär või õnnelik emadus: kas naine peab valima?

Ajaloos on piisavalt näiteid kuulsatest naistest, kes on ühildanud emaduse oma elukutsega. 1990. aastal sünnitas Pakistani peaminister Benazir Bhutto lapse, jäädes ametisse riigijuhina. Sedasama tegi 2018. aasta juunis Uus-Meremaa valitsusjuht Jacinda Ardern. Ei Bhutto ega Ardern ei pidanud valima emaks saamise ja karjääri vahel, kuid kõik, mis on kättesaadav kõrge positsiooniga isiksusele, ei pruugi olla jõukohane keskmise staatusega naisele. Kas tasakaal töö ja pere vahel on saavutatav ka tavaliste naiste jaoks ja kui, siis millistel asjaoludel? Või on edukas karjäär ja õnnelik emadus teineteist välistavad mõisted? Naised Eestist, Venemaalt ja Saksamaalt rääkisid, mida nad teevad, et tulla toime nii ühe kui teisega.

Mees dekreedis – miks ka mitte?

Meeste võimalus minna vanemapuhkusele on üks liberaalse feministliku liikumise saavutusi. Vene isadele võimaldatakse seda alates 2007. aastast, samuti on neil õigus igakuisele toetusele kuni lapse pooleteiseaastaseks saamiseni. Peamiseks põhjuseks, miks üha rohkem Venemaa isasid jääb lapsega koju, on rahaline aspekt. „Firmat, kus mees töötas, tabas kriis ja ta viidi üle poole kohaga tööle. Mina hakkasin siis just hästi teenima. Otsustasime, et on kasulikum, kui mees hakkab olema lapsega ja võtab ametliku puhkuse, mina aga saan täistööajaga töötada. Tööandja imestas, kuid ei saanud midagi parata,“ räägib reklaamikirjutaja Jekaterina (33) Moskva lähistelt.

Jekaterina peres läks lapsepuhkusele mees

Teiseks põhjuseks, miks Jekaterina peres ei läinud teisele lapsehoolduspuhkusele mitte tema, vaid abikaasa, on iseloomude erinevus. „Ma pole kunagi olnud koduperenaise tüüpi inimene ja esimene emapuhkus oli mulle väga keeruline. See-eest meeldib mulle töötada ja raha teenida ning ma oskan seda teha. Mees on mul rahulikum ja tasakaalukam, tal on lastega lihtsam,“ lisab Jekaterina.

Jekaterina mainib ka seda, et Vene ühiskond on patriarhaalne, eriti väikelinnades. „Värbamisel esitatakse meestele ja naistele tihti erinevaid nõudmisi. Aga maailm meie ümber muutub ja metropolides on nüüd mõnikord naisel isegi lihtsam head tööd leida kui mehel. Moskvas tean ma paljusid paare, kes on samasuguses olukorras nagu meie. Aga näiteks mu ämm elab väikelinnas ja seal ta isegi ei räägi kellelegi, et poeg on lastega kodus. Seda ei mõistetaks.“

Eesti meestele on seadusega ette nähtud kümme tööpäeva isapuhkust enne või pärast lapse sündi, mille eest makstakse tasu riigi keskmise palga ulatuses. Loomulikult ei räägita sellise puhkuse puhul ema tööhõivest. Lapsehoolduspuhkust saavad vanemad võtta kordamööda kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Meie suur sõbralik pere

Naistele, kelle jaoks on ühtviisi oluline olla edukas nii töös kui vanemaks olemises, soovitas Coca-Cola personalijuht (ja ühtlasi 2017. aasta parim inimressursside juht Venemaal) Irina Petrova järgmist: „Enne vanemapuhkust tuleks plaanid lähedastega läbi arutada, sest kui soovite jätkata karjääri, on nende toetus kriitiliselt tähtis. Tuleks hinnata oma jõudu ja panna oskuslikult paika prioriteedid.“

Lähedastest tuleneva seljataguse olulisuses veendus isiklikult Kaasani pangatöötaja Irina (31), kes vahetas enne emapuhkust töökohta. Uus graafik – vaheldumisi kaks töö- ja kaks puhkepäeva – võimaldas tal lapsega piisavalt aega veeta, tagades ühtlasi vahendid last arendavateks tegevusteks ja tasuliste lastearstide juures käimiseks. Last lasteaeda panna oli siis veel vara, kuid tööl käia möödapääsmatu. Irinal vedas: sugulased pakkusid talle abi.

Irina sõltus pärast lapse sündi lähedaste toetusest

„Kui mina tööl käisin, hoidis last vanaema. Vaatamata ametlikult kinnitatud töögraafikule, hakati mulle kohe rääkima: „Kui sa iga päev ei tööta, jääb plaan täitmata. Meile pole seda vaja, mine parem teise osakonda.“ Läksingi, ükskõik kuhu, sest huvitas ainult graafik. Teises osakonnas andsin endast kõik, aga siis läksin pärast kahe ja poole aastast pausi jälle dekreeti,“ räägib Irina. „Nüüd on mu laps pooleteiseaastane ja varsti lähen tööle, sest lastele kulub palju ja mees üksi ei vea välja. Praegu ei ole pangas enam seda mugavat töögraafikut. Olen sunnitud panema lapse eralasteaeda, sest ämm on juba vana ja tõenäoliselt käib lapsehoidmine talle üle jõu,“ võtab Irina jutu kokku.

Tuleb välja, et kui pole sugulasi, kelle juurde last jätta (eriti kui laps jääb järsku haigeks ja sugulasi hoiatatakse ette viimasel hetkel), langeb töötamise variant ära isegi libiseva graafiku puhul. Sellise töö puudused seisnevad veel selles, et püüdes ühtaegu elatist teenida ja lapsega aega veeta, peavad paljud naised unustama sfääri, milles nad sooviksid areneda. Sünnitades tõrjub naine sageli oma soovid tagaplaanile, sest lapse vajadused kerkivad esikohale.

Kõige raskem on naistel, kellel pole ei sugulasi ega majanduslikku kindlust. Kui Euroopas on võimalik olukorda lahendada lasteaiaga, pole Vene naistel valikuvõimalust: koht riiklikus lasteaias on kindlustatud alles alates lapse kolmeaastaseks saamisest.

Mina ja minu äri

Ühiskonnal (Vene ühiskonnal pisut rohkem kui Euroopas) on endiselt raske näha naises midagi enamat kui ema, sest ühiskonnaliikmetena suhtume me sellesse kui metoodiliselt oma teadvusse istutatud šablooni. Edasi on juba lihtne – piisab vaid mulla väetamisest. Mõned naised näevadki õnne vaid perekonnas ja lastes (igaühel on õigus elada nii, nagu ta tahab). Mõni aga, olles algul selle mudeli omaks võtnud, ütleb sellest aja jooksul lahti.

„Pärast kümmet aastat IT-firmas tundus lapsega kodus olemine mulle ideaalse eluna,“ räägib Betty (32) Viimsist. „Kavatsesime partneriga oodata kolm aastat ja panna siis lapse lasteaeda, aga kui tütar oli mõnekuune, siis taipasin, et lisaks emadusele on mul vaja end veel kuidagi teostada, mu aju vajas aktiveerimist. Ma ei tahtnud endiselt minna täiskohaga tööle, sest tütre eest hoolitsemine oli mulle olulisem. Ta oli umbes pooleaastane, kui mulle tuli pähe äriidee. Ka mu sõbranna ülikooliajast kasvatas tütart ja plaanis jääda koduperenaiseks. Kuid ma tundsin, et ka tema pea vajas mingit tegevust. Oma äri nägi välja nagu kompromiss koduse lastekasvatamise ja töö vahel.“

Betty ja Maarja. Foto: Annika Metsla

Seesama sõbranna Maarja (31) Tallinnast töötas kuni tütre sünnini kuus aastat Elionis (Telias) elektroonilise turunduse projektijuhina. Seoses sünnitamisega avanes talle võimalus alustada karjääri puhtalt lehelt. „Olen alati tahtnud oma asja ajada. 2015. aastal tuli Betty’l idee teha lastele riideid. Mu tütar Klaara oli siis pooleteiseaastane. Jalutasime Betty’ ja meie magavate lastega Kalamajas ning langetasime äriotsuseid,“ räägib Maarja naeratades. „Aga 8. juunil 2016 rajasime brändi Lulukids.“

Selline teguviis on hingelähedane ka Irinale Venemaalt. „Praegu mõtlen tihti ja palun mehel aidata oma äri korraldada, et olla rohkem koos lastega ning samas omada sissetulekut, sõltumata tööandjast.“

Maarja sõnul abistab väljaspool kontorit töötavaid naisi tehnoloogia: „Võid olla kus iganes ja teha samal ajal tööd. Kui mu tütar oli noorem, jõudsin vankriga jalutades töötada. Kasuks tulevad värske õhk ja ilus ilm.“

Isikliku äri alustamisel on ka oma keerulised küljed. Isegi kui jätta kõrvale see, et on vaja head äriideed ja mingitki stardikapitali, võib normeerimata töögraafik segada kvaliteetset suhtlemist lapsega. „Üldiselt olen ma karjääri ja pere tasakaaluga rahul,“ jätkab Betty. „Aga kui äris tuleb ette palju asjaajamisi, tekib mul tunne, et pühendan lapsele liiga vähe aega. Tunnen end halvasti, kui vahele tuleb järsku midagi tähtsat ja ainsaks lahenduseks on anda lapsele teleka pult.“

Betty pole ainus, kes elab sellise tundega. See on iseloomulik emadele, kes ei soovi mitte ainult last kasvatada, vaid teevad edusamme ka karjääris. Sealjuures on see ebameeldiv tunne kahetine. Tundub, et vähem töötades väheneb ka süütunne (see võib muidugi asenduda rahulolematusega karjääris), kuid siis ilmub süü välja teisest nurgast, nüüd juba ühiskondlikus plaanis, seoses sellega, et naine töötab liiga vähe. Kui kõik seisukohad kokku panna, siis tuleb välja, et naine peab palju tööd tegema ja veetma ka palju aega lapsega. See meenutab pigem supernaise kirjeldust ega vasta tegelikkusele.

Paar aastat emapuhkusel ei loe. Või…?

Tihti seavad pikal emaduspuhkusel olnud naised kahtluse alla oma ametialase väärtuse tööturul. Ühtainsat kindlat stsenaariumi ei ole, kuid tundub, et tööandjate seas kehtivad kirjutamata reeglid, millest nad kinni peavad. Küsimusele, kas võimalus tööd leida oleneb emapuhkuse kestusest, vastab Irina Petrova.

Millal siis ikkagi naasta tööle, küsib Irina Petrova

„Kuigi ma isiklikult ei näe otsest seost, kaaluvad mu kolleegid teistest üksustest meelsamini kandidaati, kes pole olnud emapuhkusel üle aasta, kui kandidaati, kes on viibinud eemal üle kahe aasta,“ räägib Irina Petrova. „Miks? Lühike emapuhkus tähendab seda, et naine soovib naasta korporatiivsesse äriellu ning et emadus pole tema soovide ja püüdluste kese. Selline naine hindab tööd ja peab seda hädavajalikuks. Aga kui naine on olnud 2–3 aastat dekreedis, tekib tööandjal küsimus, kas ta on üldse motiveeritud töötama.“

Orkla Eesti AS-i personalijuht Krista Laever on selles osas eriarvamusel. Tema kui tööandja jaoks „on kõige olulisem see, milline on naise pädevus ja tema soov õppida uut“.

Mida peaksid siis tegema naised, kes on rahul oma ettevõtte ja ametikohaga ning soovivad naasta pärast emapuhkust varasemale töökohale? Kas neil tasub katkestada emapuhkus enneaegselt? Nagu selgus, pole isegi sellises „võrdõiguslikus“ riigis nagu Saksamaa tööhõivelistel emadel sajaprotsendilist garantiid vanale töökohale naasmiseks. Selles veendus omal nahal raamatupidaja Olesja (32) Frankfurdist.

„Kolmeaastase vanemapuhkuse võtavad Saksamaal peamiselt riigiteenistujad (näiteks õpetajad ja politseitöötajad), sest nemad võivad oma kohas kindlad olla. Kuid naised minu lähikonnast lähevad tööle 10–11 kuu pärast, sest aastaga muutub firmas palju ja inimesed jõuavad su ära unustada. See oli esimene põhjus, miks ma otsustasin jääda emapuhkusele mitte kauemaks kui aasta ja kolm kuud,“ räägib Olesja. Tema seisukohta kinnitab Krista Laever, kelle sõnul muutuvad aasta-paariga lisaks ettevõtte vajadustele ka töötajate ametikohustused. Seega, mida kauem on naine emapuhkusel, seda vähem on tal võimalusi naasta endisele töökohale.

Sel ajal kui Olesja tegeles lapsega, likvideeriti tema ametikoht. „Personaliosakonna juhataja veenis mind, et nad näevad mind tiimiliikmena ja leiavad mulle palju muid huvitavaid projekte. Minu soovi vähendada koormust 30 tunnilt nädalas 20 tunnile (et jõuda lapsele järele lasteaeda, mis suletakse kell 15) suhtus ta samuti mõistvalt.“ Kuid mõne päeva pärast paluti naisel tulla lepingut arutama. „Meie firma juht, noor lasteta inimene, kes ei kujuta isegi ette, millega tegu, teatas juba kontori uksel, et me peame oma töösuhte lõpetama, sest tema sõnul mõjutab koormuse vähendamine negatiivselt kogu firmat ja neil on „täistööaja poliitika“. Minu küsimustele poole kohaga töötamise kohta teistes osakondades vastas ta kategooriliselt, et ei arva, et leiaksin endale mõnes muus osakonnas rakendust.“

Oluline on soov töötada, usub Kristi Laever

Juristi käest sai Olesja teada, et sellised juhtumid on Saksamaal levinud. Tööandjal on õigus lõpetada leping naisega, kes pole valmis töötama varasematel tingimustel (näiteks täiskoormusega). Seejuures maksab ta ametliku koondamistasu (omal äranägemisel summa 1–3 kuupalga ulatuses, nagu ette nähtud). Ametlikult ei riku tööandja ühtegi reeglit, kuid toimib väga ebainimlikult, kasutades ära väikelastega ema väljapääsmatut olukorda. Olesja leidis endale uue töökoha talle sobiva koormusega ning uus juhtkond mõistab tema situatsiooni.

Seda olukorda seoses tööandjatega kommenteeris Saksamaa föderaalse diskrimineerimisvastase ameti töötaja Ann Kathrin Sost: „Kahjuks puudub ammendav statistika selle kohta, kui suur hulk naisi satub sellisesse olukorda ehk kui paljudele naistele saab osaks diskrimineerimine seoses emapuhkusega. Kõik naised ei teata sellistest vahejuhtumitest ja isegi kui teatavad, siis erinevatele organisatsioonidele.“

Habras tasakaal

Eesti, Vene ja Saksa ühiskonnas on tavaks saanud, et kaasaegne naine ühildab tööd lapse eest hoolitsemisega. Kuid vähesed peale tema enda küsivad, millist hinda ta selle eest maksab. Tutvudes päris naiste reaalsete lugudega, tuleb välja, et leida elutervet tasakaalu „kahe jõu“ vahel pole sugugi lihtne.

Eesti soolise võrdõiguslikkuse raporti kohaselt ei ole tööhõiveliste naiste osakaalu suurenemine viinud märkimisväärse tasakaaluni kohustuste jaotuses laste eest hoolitsemisel ega ka majapidamistööde tegemises, seega on naistel veelgi rohkem probleeme töö ja pereelu ühitamises.

Lasteaed, kuhu võetakse alla kolmeaastaseid lapsi, toetav partner, sugulased, kes on valmis kas või paar tundi last hoidma, säästud ning mõistev tööandja – isegi mõne sellise teguri olemasolu muudaks töötava ema elu märksa õnnelikumaks. Ja see pole ainult moodus naiste elu hõlbustamiseks, vaid win-win strateegia, mis töötab kõigi kasuks: nii naiste, töötajaid hoidvate tööandjate kui meeste, kes vabanevad neile omistatud rahateenimisfunktsioonist ja saavad võimaluse oma lapsega lähedasemaks saada. Ma arvan, et kui ühiskond mõtleks rohkem sellele vastastikusele seosele, dikteeriks ta vähem, mida naine peab tegema ja kus olema.