Karmid naised ja nutvad mehed
Mu sõbranna kukub esimese korraga ARKi sõidueksamil läbi. „Ja mis teie arust valesti läks?”, küsib instruktor. „Närvid vedasid eksamisituatsioonis alt,” vastab sõbranna ausalt. „Närvid? Ja endal on teil nii karm imidž!” osatab instruktor sõbranna poisipead. Üksikisast sõbra eksnaine vihastab mehe peale. Võtab lapse ja kaob. Paar kuud hiljem ütlevad mehel lastekaitseosakonnas närvid üles ja ta hakkab nutma. „Kuidas te last kasvatate, kui teil nii nõrgad närvid on?”, küsib ametnik halvustavalt-umbusklikult. Eks ole, isad on ju need pahad.
Ainuüksi soolised tunnused ei muuda veel naisi loomupärasteks hoolitsejateks ja mehi mölakatest rongaisadeks. Naised võivad kanda ka musta ja ajada soengu siiliks ning mehed võivad igatsusest kas või silmad peast nutta. Sest mida muud sooline võrdõiguslikkus siis tähendab – suutmist vaadata inimesi väljaspool nende sugu ja ootuspäraseid soorolle. Neist stereotüüpidest võiksid olla vabad ka meie institutsioonid, mis inimesi paika panevad või, veel hullem, nende elude üle otsustavad.
