Kas mehed on ühiskonnale liiga kallid?
Londoni Ülikooli Kolledži ja TalTechi professor Rainer Kattel kutsub uut valitsust üles arutlema meeste rolli üle ühiskonnas. Kui koalitsiooni peretoetuste arutelu keskendub palju laste heaolule ja naiste kodutööle, siis meeste rolli peres pole arutama hakatud ning meeste laialt levinud riskikäitumise maksab ülejäänud ühiskond kinni, riskikäitujatelt meestelt midagi küsimata.
Peretoetuste teema ajas eelmise valitsuse lõhki ning tundub olevat Eesti poliitikute jaoks üks põletavamaid küsimusi. Samas näitavad teadusuuringud kui märkimisväärne on nn emaduslõiv Eestis — laste saamine tähendab naistele tulevikus sissetuleku kadu. Kõigis nendes debattides on märkimisväärne, et ei räägita meeste rollist lastekasvatamisel ega perekonnas laiemalt. Näiteks Postimehe 19. juuni juhtkiri emaduslõivust räägib naistest ja lastest, kordagi mainimata mehi. Kui keskendume meeste käitumisele, siis avaneb meile aga hoopiski teistsugune pilt. Ühiskonnana kulutame väga palju raha, et lahendada meeste käitumisega tekkinud probleeme. Kui meeste käitumine muutuks, jääks meil oluliselt rohkem raha selleks, et toetada peresid.
Võime alustada kõige lihtsamatest kuludest, mida mehed ühiskonnale tekitavad. Näiteks riskikäitumine (nt kuritegevus) ja destruktiivne tervisekäitumine (nt alkoholism) on suuresti meeste nägu. Selline käitumine tekitab ühiskonnale otsest kahju meeste madalama eluea näol aga ka suuremaid meestega seotud tervishoiukulutusi. Sel suvel on Saksamaal palju kõneainet pakkunud uuring, mis arvutas välja, et saksa ühiskonnale tekitavad meeste sellised käitumismustrid 65 miljardit eurot lisakulu aastas.
Lisaks on terve rida kaudsemaid kulusid, mille leiame enamasti sotsiaalkulutuste alt. Kui vaatame näiteks Eesti riigi 2022.–2025. aasta eelarvestrateegiat, siis leiame sealt laste ja perede programmi alt — koalitsiooni suur tuliõun — järgmised tegevused: traumakogemustega laste toetamine, asendushooldus, laste seksuaalse väärkohtlemisega võitlemine, erivajadustega laste eest hoolitsemine, üksikvanemate vajadused ja vanemapuhkus. Kõik on äärmiselt vajalikud teemad, aga sisuliselt on paljud nendest meeste väärkäitumise tagajärjed. Vanemapuhkust kasutavad enam kui 65% naised, ülejäänud riigi kulutused on aga otseselt seotud meeste käitumisega. Me ei leia aga riigi peamistest strateegiast tegelikult mitte midagi selle kohta, kuidas meeste käitumist muuta. Pigem maksame selle lihtsalt kinni.
Muidugi võib vastu vaielda ja küsida, et kes on peamised maksumaksjad Eestis. Jah, jõukate edetabelitest leiame peaaegu ainult mehed. Nemad on ettevõtete omanikud ja juhid. Mehed on otsekui kurjad geeniused, kellele on palju lubatud, sest nad maksavad oma teod kinni. Peame endalt küsima, kas tahame ikka sellist meestelõivu ehk otseselt maksta maksudena kinni meeste väärkäitumise suuremad kulud ning teha seda kaudselt naiste ja nende eneseteostuse arvelt. Praeguse seisuga on mehed meie ühiskonnale liiga kallis luksus, nende käitumine peab muutuma.
Seda enam, et üha rohkem teadusuuringuid näitab, et naised kipuvad olema paremad juhid ja et ettevõtetel, kus naised on juhtivatel kohtadel, läheb paremini. Aga pool ühiskonda ei taha sellest midagi kuulda. Naiste rolli suurendamine nii majanduses kui ka ühiskonnas laiemalt on ilmselt üks suuremaid innovatsioone, mida saame ühiskonnana toetada. See aga tähendab ka olulisi muutusi nii kodustes soorollides, töö ja pereelu tasakaalustamise mudelites kui ka meeste tervisekäitumises. Uuel valitsusel on suurepärane võimalus peretoetuste teematika valguses algatada laiem debatt, millist meest me ühiskonnana soovime näha.
