Kas õigus olla sildistatud on inimõigus?
Hiljuti ilmus Feministeeriumi veebilehel mõtteavaldus prostitutsiooni seadustamise teemal. Valdkonna eksperdina tunnen, et ei saa nõustuda kõikide sealsete seisukohtadega ja teema vajab veel selgitusi. Amnesty resolutsiooni soovituste kohta võib öelda, et riigi käitumine prostitutsiooni kaasatud naiste suhtes ongi suuresti selline, nagu seal soovitatud on.
Eestis pole seksi müümine ega täisealiselt isikult ostmine kuritegu. Kuritegu on kupeldamine ja prostitutsioonile kaasaaitamine, alaealiselt seksi ost ning inimkaubandus. Prostitutsioonile sundimine on karistatav. Seega ei saaks öelda, et valdkond pole reguleeritud.
Uueks arenguks Eestis oleks seksiostjate karistamine, olenemata sellest, kas ärakasutatav on täis- või alaealine. See on tee, mille on valinud mitmed Euroopa riigid. Ka Eesti plaanib paari aasta jooksul kriminaliseerida seksiostu, vähemalt inimkaubanduse ohvritelt. Eesmärk on nõudluse kui naistega kaubitsemise liikumapaneva jõu piiramine ja ka hoiakute muutmine. Prostitutsiooni tarbija peab hakkama vastutama oma käitumise eest.
Prostitutsiooni tööks nimetades põlistame me ühte sotsiaalprobleemi ja toidame kuritegevuse haaret. Kui nimetame prostitutsiooni kaasatud haavatavas olukorras naise „seksitöötajaks“ ja paneme ta kuskile andmebaasi kirja ning allutame regulaarsele sundkontrollile, ei paranda see kuidagi tema olukorda. See ei vähenda igapäevast seksuaalset ärakasutamist, seksiostjate vägivalda tema suhtes ega paranda tema majanduslikku toimetulekut ja ei aita tal oma vaimse ja füüsilise tervise probleemidega paremini toime tulla.
Prostututsiooni seadustamine ei vähenda kuidagi prostitutsiooni kaasatud naiste vastu suunatud vägivalda. Foto: Creative Commons / Julia
Viimased kümme aastat on Eestis eksisteerinud vägagi ulatuslikud riigi poolt rahastatud teenused prostitutsiooni kaasatute abistamiseks. Seda tehakse nii kahjude vähendamise kui ka selle naistevastase vägivalla liigi ohvrite humaanse kohtlemise eesmärgil. Kättesaadav on psühholoogiline, sotsiaalne ja juriidiline nõustamine, rehabilitatsioon ja postrehabilitatsioon, terviseteenused, lubrikandid ja kondoomid. See kõik on prostitutsiooni kaasatutele olemas ja teenuseid pakutakse konfidentsiaalselt.
Inimkaubanduse ennetamiseks, tõkestamiseks ja ohvrite abistamiseks on Vabariigi Valitsusel vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020, millele eelnesid mitmed inimkaubandust ja naistevastast vägivalda, sh prostitutsiooni puudutavad tegevuskavad, esimene aastast 2006. Need ei olnud ega ole ka tulevikus paberitäiteks – tegemist on konkreetsete tegevustega, mille taga on reaalsed rahasummad. Ühe laua taga kohtuvad probleemide arutamiseks ja lahenduste leidmiseks nii praktikud kodanikuühiskonnast kui ka ametiasutuste, sh politsei ja prokuratuuri esindajad. Tähtis on teada, et probleemiga tegeletakse kogu aeg.
Eestis prostitutsiooni kaasatutega igapäevaselt töötavad inimesed (psühholoogid, sotsiaaltöötajad jt) on ühel meelel, et prostitutsiooni seadustamine ja naiste seksitöötajateks sildistamine ei aita olukorda parandada, pigem vastupidi. Rääkida prostitueerimise seadustamise võimalikest kasudest on naiivne, sest teiste riikide kogemus häid eeskujusid meile ei näita. Sildistamine ei ole inimõiguse realiseerimine.
