Kas ökoloogiline maskuliinsus päästaks planeedi?

Kuidas on kliimamuutus ja mehelikkus seotud? Kas leidub sellist mehelikkust, mis oleks loodushoidlik? Kas meeste lugupidav suhtumine loodusesse toob kaasa ka soolise võrdõiguslikkuse? Kas COVID-19 võib mõjutada meeste pilti iseendast ja oma kohast Maal? Nende küsimuste üle arutleti Tallinnas 5. rahvusvahelisel konverentsil meestest ja soolisest võrdõiguslikkusest, mis kandis sel korral pealkirja “Mehed, kes hoolivad”. 

Minul oli huvitav võimalus juhtida arutelu selles võrdlemisi uues valdkonnas. Mõtteid vahetasid dotsent Kadri Aavik Tallinna Ülikoolist, dotsent Martin Hultman Chalmersi Tehnikaülikoolist, Rootsist; adjunktprofessor Bob Pease, kes töötab Deakini Ülikoolis ja Tasmaania Ülikoolis, Austraalias ning Marina García Alonso Euroopa Komisjoni kliimameetmete peadirektoraadist. 

Meestekkelised kliimamuutused

Alustati tõdemusest, et Maa on palavikus: metsad Amazonases põlevad, jää Gröönimaal sulab, ookeanivesi läheb hapuks. Antropotseen – inimese ajastu Maal – toob kaasa liikide massilise väljasuremise ning tõenäoliselt tõmbab see keeris kaasa ka Homo sapiens’i. 

Teadlaskond nõustub, et viimaste aastakümnete kiired kliimamuutused on inimtekkelised. Täpsem oleks öelda, et meestekkelised, rõhutasid arutlejad. Mehed juhivad hiiglaslikke tööstusharusid, mis ekspluateerivad looduskeskkonda kõige enam – näiteks fossiilkütuste tootmine, massipõllumajandus ja metsandus, autotööstus, lennundus ja sõjatööstus. Nendes töötavad valdavalt mehed ning kasumgi jõuab meeste pangaarvele, kuigi seda ei jaotata meeste vahel võrdselt. Kui vaadata looduskeskkonda laastavat tarbimist, paistavad siingi silma mehed. Mehed söövad rohkem liha, sõidavad rohkem autode ja lennukitega, ostavad rohkem tehnikat. Erandiks on vast moe- ja ilutööstus, mille tarbijate, kuigi ehk mitte tootjate seas, domineerivad naised. 

Keskkonnaajaloolane Carolyn Merchant nimetas juba 1980. aastal looduskeskkonda laastavat mehelikkust keskkonnaprobleemide peamiseks põhjustajaks. Teoses „Looduse surm: naised, ökoloogia ja teaduslik revolutsioon“ näitas ta, kuidas tööstusmodernne mõtteviis ei näe inimest looduse osana, vaid ratsionaalse insenerina, kes ammutab elutust ning piiramatult ressursse peitvast Maast majanduslikku jõukust inimkonna hüvanguks. Selle mõtteviisi kohaselt tuleb korsten lihtsalt kõrgemaks ehitada, kui tööstussuits linnu saastab. 

Meessoost on ka suur osa kliimamuutuste eitajad, tõdesid arutlejad. Need on sageli needsamad valged, jõukad, keskealised lääneriikide mehed, kes lõikavad kasu suurtööstustele põhinevast majandussüsteemist – nägemata veidi pikemat perspektiivi –, mis viib enesehävitamiseni.

Helerohelised tehnofiksid

Aga kas sellise sõgedalt laastava suurtööstusajastu mehelikkuse asemele võiks tõusta teistsugune, loodushoidlikum viis olla mees, kelle üle uhkust tunda, küsiti arutelus järgmisena.

90ndatel ei saanud rikkad lääneriigid enam eirata keskkonna kiire mandumise märke. Nii tõusiski tööstusmodernse maailmavaate kõrvale ökomodernne maailmavaade. Kuigi läheneva ökoloogilise katastroofi pärast muretsev, pakkus uus maailmavaade sujuvat üleminekut. Ökomodernistid näevad ökoloogilisi probleeme, aga loodavad need lahendada majanduskasvu ja tööstuslike meetoditega. Fookus on emissioone vähendavatel tehnoloogilistel lahendustel. 

Nn helerohelised tehnofiksid on näiteks vesinikmootoriga ja elektriautod, geotehnoloogilised lahendused kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja süsinikdioksiidiga kauplemine. Helerohelisteks nimetatakse neid lahendusi selle tõttu, et need pole suunatud globaalse majandussüsteemi radikaalsele muutmisele. 

Ökokangelased Arnold Schwarzenegger ja Elon Musk

Ka hegemooniline ehk normatiivne maskuliinsus teisenes 90ndatel, meenutas Martin Hultman. Ökomodernses mehelikkuses on kõvadus, lai joon ja otsusekindlus põimitud sobivate hoolitsemis- ja kaastundehetkedega. Heaks näiteks oli California poliitikuks pürgiv action-filmide kangelane Arnold Schwarzenegger, kelle näoga müüdi tankilaadseid Hummereid. Püüdes vastata valijaskonna ökomodernsete väärtustele, hakkas ta promoma vesinikomootoriga Hummerit. Endist action-staari bränditi ühtaegu agressiivselt meheliku ning samas loodust hoidvana. Ja tõepoolest, väljutas ta Hummer kõigest veeauru. Kuid valijatele jäid mainimata elektrijaamade süsinikdioksiidi heitkogused, mis olid vajalikud Hummeri mootori tootmiseks. Schwarzenegger esitles ennast mehena, kes pingutab keskkonna nimel tõsiselt, loobumata samas tööstusühiskonna sümbolist – suurest autost.

Arutlejad tõid ökomodernse mehelikkuse näiteks ka ärimagnaat Elon Muski. Ta ütleb, et üks tema suuri eesmärke on globaalse soojenemise peatamine, juurutades rohelise energia kasutuselevõttu. Sellest ei räägita palju, et jõukatele ja keskkonnateadlikele tarbijatele suunatud sportauto Tesla tootmiseks kaevandatakse arengumaade maapõuest hulka haruldasi muldmetalle. Ja et sama käib päikesepaneelide tootmise kohta. Arutlejad ei imestanud sugugi, et Muski teine suur siht on koloniseerida planeet Marss, hüljates inimeste rüüstatud ja eluks kõlbmatuks muudetud Maa. Karta on, et kosmosetranspordiettevõte SpaceX nõuab kujuteldamatuid ressursse.

Ravi, mida ökoloogilisele probleemile pakutakse, ei tohi arutlejate sõnul tekitada teist otsa pidi haigust, mida ta ravima peab. Ökomodernistidel pole plaanis loobuda kapitalismist, majanduskasvust ja suurtööstuslikust tootmisest. Tehnofiksid pole tõeline hool Maa ja inimikonna eest. Aruteluringis osalejad küsisid koguni, kas peaks ökomodernset mõttelaadi käsitlema kliimamuutuste eitamise ühe vormina.

Vaja on hoopis põhjalikumaid muudatusi. 

Uus bränd „ökoloogiline maskuliinsus“?

Lääneriikide valitsuste praegused poliitilised otsused, sealhulgas suurfarmides liha- ja piima tootmise subsideerimine ja maapõue kaevandamine, tuleks üle vaadata. Paraku leitakse põhjendusi nende jätkamiseks isegi siis, kui see majanduslikult mõistlik pole. Kui majandus toetub ikka suuresti esmase toorme ammutamisele maapõuest ja -pinnalt, tootmise jäätmed ja heitmed lähevad aga õhku, vette ja pinnasesse, ei muutu suurt midagi.

Vaja oleks paradigmaatiline nihe keskkonnasõbralikule mõtte- ja majandamisviisile, mis näeks inimest looduse osana ja mitte selle valitsejana. Vastav tegutsemisviis hõlmaks majanduse detsentraliseerimist, väikeste tehnoloogiaharude ning valitud taastuvenergialahenduste kasutamist ning ringmajandamist, leidsid panelistid. 

Rõhutati, et institutsionaalset muutust peab toetama individuaalne muutus. Aga selles küsimuses, kas meeste loodushoidlikke suhtumisi ja käitumisi kõigepealt „ökoloogliseks maskuliinsuseks“ nimetada ja seejärel sellist maskuliinsust praegusaegse ja eesrindliku mehelikkuse vormina populariseerima hakata, arutlejad ühele meelele ei jõudnud. 

Bob Pease leidis, et iga uue maskuliinsusetüübi esiletõus loob paratamatult uusi vastasseise ja hierarhiaid soorühmade vahel. Teoreetiliselt võiks kujuneda olukord, et näiteks liha vältimist ja lihtsat eluviisi hakatakse seostama „tõelise mehelikkusega“ ning vastukaaluks hakatakse omnivooridest linliku eluviisiga mehi „pehmodeks“ või koguni „plikadeks“ narrima. Ka veganismis võidakse näha järskust ja radikaalsust, mis sobib konservatiivse mehelikkusega, tõdes Kadri Aavik, kes on uurinud veganmeeste soolisuse loomist. 

Ja elu üllatab ikka ja jälle oma leidlikkusega, osutas Martin Hultman. Ilmnenud on huvitavad kombinatsioonid looduse poole pöördumisest ja toksilistest maskuliinsustest. Näiteks viib mütopoeetiline meesliikumine mehed küll metsa, kuid loodus jääb vaid taustaks, millelt upitada oma konservatiivset maskuliinsust, mida ühiskondlikud muutused on vintsutanud. Näiteks sellise uusfašistide liikumise nagu Nordic Resistance Movementi manifestis sisalduvad looduskeskkonna, sealhulgas loomakaitse väärtused. Need nn hübriidsed maskuliinsused, mille puhul priviligeeritud mehed hõlmavad oma muidu konservatiivsesse mehelikkusesse midagi uut ja ootamatut, näitavad, et hoolivus võib jääda valikuliseks. Loodussõbralikkus ei tõlgendu automaatselt võrdõiguslikumateks suheteks teiste inimestega nagu omal ajal lootsid ökofeministid. 

Kõik on seotud

Kuigi loodushoidlikkus peab meeste ridades jõuliselt levima, tuleks uut tüüpi maskuliinsuse brändimise asemel levitada meeste seas feministlikku hoolitsemise eetikat, leidsid mitu arutlejat. Meestes peaks tugevdama ontoloogilist haavatavust, tervikust sõltumise tunnet ja kaastunnet, rõhutas Bob Pease. Seni, kui mehed ei tunneta enda haavatavust, pole me tundlikud teiste elusolendite valu suhtes ega Maa kannatuste suhtes, selgitas ta. 

Michael Hultman, kellelt pärineb ökoloogilise maskuliinsuse termin, leidis siiski, et sooline identiteet on meeste jaoks peamisi võtmeid enda mõtestamisel ning et ökoloogiline maskuliinsus võib osutuda sillaks, mis ühendab mehi feministliku hoolitsemise eetikaga.

Üksmeelselt rõhutasid arutlejad vajadust uurida, kuidas Maa ökosüsteem on seotud ühiskondade sotsiaalse struktuuriga: kapitalismi, kolonialismi ja patriarhaadiga, ning kuidas kõik need kolm käsikäes kahjustavad looduskeskkonda. Vaata, kuidas tahad, kõigi kolme süsteemi ideoloogid, koordineerijad ja neist kasusaajad on valged, keskklassi kuuluvad lääne mehed, tõdesid arutlejad. Üks pisike meeste seltskond kogub enda kätte üha suurema osa ressurssidest ajal, kui kõik ülejäänud mehed, naised, muud liigid ja Maa ise vaesuvad. Ja ülejäänud mehed töötavad kriitikameeleta kaasa. 

Lõpetuseks leiti, et nagu omal ajal katk, nii ei tee koroonaviirus vahet kuninga ja kerjuse vahel. Viirus annab (maailma juhtivatele) meestele võimaluse mõista, et nad on looduse osa. Ehk saame nüüd aru, et kui me võtame metsi maha, tungime loomade elupaikadesse, puutume me seal loomadega kokku ja saame neilt nakkuseid. Viirus on õppetund, leidsid arutelus osalejad: kui hoolime inimeludest, peame hoolima ka mitte-inim-liikidest planeedil ja Maa tervisest. 

Meestel on aeg teadvustada oma rolli Maal täna ja homme.