Kas oled kunagi kuulnud Geiroopast?

Eestis teadurina töötanud USAst pärit uurija Kevin Snow analüüsib Ida-Euroopa geograafilist identiteeti, täpsemalt seda, milline on geograafilisele identiteedile toetuva retoorika roll LGBT+ inimeste õiguste aruteludes. Arvestades, et Eesti asub Euroopa piiril ja et Euroopa piiril käib sõda, on see küsimus siin eriti päevakajaline.

Geiroopa. Võimalik, et sa pole seda sõna varem kuulnud, vaid pigem kohanud mõnes veebikommentaaris. Tõenäoliselt eeldasid, et tegemist on mõne väiklase inimese ebaküpse huumoriga, kelle jaoks on sõnade „gei“ ja „Euroopa“ ühendamine vaimukuse tipptase. Sa ei eksi. Ilmselt ei suudaks ükski mõistlik inimene rääkida geiroopast (ingl Gayropa) sealjuures piinlikkusest punastamata. 

Paraku mängib see sõnamoodustis olulist rolli Venemaa valitsuse maailmavaates. See väljendab Putini ja tema kaaslaste põlgust selle suhtes, et Euroopas, USAs ja teistes lääne mõttemaailmast juhinduvates riikides suhtutakse LGBT+ inimestesse üldiselt sallivalt ja heakskiitvalt. Tegemist on sõnaga, mis jõudis laiemasse kasutusse Ukraina Euroopa Liitu lõimumise arutelude varases järgus. Geiroopa sai osaks Venemaa riigimeedia retoorikast, mille eesmärk oli õhutada hirmu LGBT+ inimeste suhtes ja mille hulka kuulusid näiteks ka väited, et Brüsseli laadal on geimeestel võimalik lapsi osta ning et praidimarss on ELi pürgivates riikides (nagu Ukraina ja Gruusia) valitsuse korraldatud, eesmärgiga paista läänelik. Venemaa ajakirjanduses ning poliitilises narratiivis käsitletakse lääne langust tihedalt seotuna meheliku autoriteedi nõrgenemise ning „hälbivate eluviiside“ heakskiiduga. Selline retoorika ei ole kuhugi kadunud ning seda on kasutatud ka Venemaa sõjalise sissetungi ajal Ukrainasse.

Seoses Venemaa praeguse sõjategevuse ja ingliskeelses meedias ilmunud artiklitega, milles käsitletakse selle sõja tagajärgi LGBT+ inimestele, on oluline mõtiskleda, milline täpsemalt on geograafilisele identiteedile toetuva retoorika roll LGBT+ inimeste õiguste aruteludes. Arvestades, et Eesti asub Euroopa piiril, on see küsimus siin eriti päevakajaline.

Mida tähendab rahvus LGBT+ inimesele?

Rahvus on oma olemuselt inimrühm, mis on organiseerunud mingite jagatud omaduste ümber, milleks võib olla keel, etniline kuuluvus, usk, asukoht, traditsioonid, väärtused jms. Milliste ühisomadustega täpselt on tegu, pole eriti oluline. Pigem on määrav see, kuidas need omadused kokku põimununa mingis inimrühmas ühtse identiteedi moodustavad (Anderson 2006). Rahvuslik identiteediloome on protsess, milles tegutsetakse ühise ajaloo ja eesmärgi nimel, ning mille tulemust on politoloog ja ajaloolane Benedict Anderson nimetanud „kujutletud kogukonnaks“. Selle protsessi siht on ühine rühmaidentiteet. Nagu iga rühma enesemääratluses, saavutatakse ka rahvuslik identiteet teatud sise- („meie“) ja välisrühma („nemad“) konstrueerimise kaudu. Kui kõik inimesed kuuluks ühte rühma, ei oleks ka „väliseid“, „võõraid“, kellest erinemise kaudu „sisemisi“, „omasid“ määratleda.

Mingit püsivat näitajat, mille põhjal keegi täpsemalt mõnda rahvusse liigitub aga ei eksisteeri. See, mida tähendab olla osa „meist“ ja mitte „neist“, on pidevas muutumises, see on protsess, mis ei saa kunagi valmis (Lamont ja Molnár 2002).

Siin tuleb mängu piiri mõiste ehk see konkreetne tegur, mis siserühma välisest eraldab. Piir võib olla kaasav või väljajättev. Demokraatia väärtustamine on näide kaasavast, mõne konkreetse keele oskamine aga väljajätvast piirist. Geograafiline asukoht on harilikult rahvusele olemuslik ning samas enamjaolt välistava piiri hea näide, sest mõnes konkreetses paigas sündinud inimesel paistab olevat rohkem õigust seal valdavale rahvuslikule identiteedile. Asukoht ei ole küll ainus, mille kaudu kuuluvust õigustatakse, kuid seda kasutatakse tihti. Näiteks siis, kui keegi väidab, et Eestist mujale elama läinud inimene on äramineku tõttu vähem eestlane.

Illustratsiooni autor on Rodion Furs

Võõrana märgistamine on olnud tulemuslik

Kuid mis on sel kõigel pistmist LGBT+ inimeste õigustega? LGBT+ inimesi on eksisteerinud igal ajal, igas kohas ja ühiskonnas. LGBT+ inimeste vastases retoorikas aga käsitletakse LGBT+ identiteete nähtusena, mis on ühiskonda sisse toodud väljastpoolt. See on põhjus, miks soolise ja seksuaalse mitmekesisuse vastased on eri ühiskondades hakanud LGBT+ identiteetidega inimesi märgistama „võõraste“ või „teistena“ (Underwood 2011).

Universaalseid identiteedikategooriaid, mis ületavad selliseid piire nagu keel, usk, etniline kuuluvus ja rass, ei lase hõlpsasti „meie“ ja „nende“ vahelisi eristusi luua. Nii moodustavad universaalsed kategooriad olulise osa väärtusi, traditsioone ja rahvuste püsimajäämist puudutavatest diskussioonidest. LGBT+ inimeste õiguste omaksvõtt tähendab rahvuslaste jaoks erinevuse talumist, mis on vastuvõetamatu. Seetõttu seovad needsamad poliitilised jõud LGBT+ identiteete oma retoorikas välismõjutusega. Näiteid LGBT+ inimeste vastasest retoorikast leiab peale Venemaa ka kodule lähemalt. Mäletame kõik, kuidas Mart Helme, EKRE endine juht ja endine Eesti siseminister, on öelnud, et geid peaksid lihtsalt „Rootsi jooksma“. 

Geograafilisele identiteedile toetumine on LGBT+ inimeste võõrana märgistamisel olnud tulemuslik. See on peale Venemaa töötanud hästi ka Hiinas, kuid ka Ugandas ja Iraagis. Kas see aga tähendab, et geograafilisele identiteedile toetuv retoorika mõjub LGBT+ õiguste edendamisele alati sandistavalt? See oleneb ühest olulisest tegurist: ühiskonnas, kus seda retoorikat kasutatakse, peab juba eksisteerima teatud vaenulikkust või tülpimust selle konkreetse „sissetungija“ suhtes. Venemaal rakendatakse LGBT+ kogukonna vastaste hoiakute kultiveerimisel juba varem väljakujunenud üleüldist läänesuunalist põlgust. Praegusaegne LGBT+ aktivism hakkas Venemaal vaikselt võrsuma hilisnõukogude perioodil. Varajane aktivistlik tegevus sai osaliselt inspiratsiooni läänes 1960. ja 1970. aastatel hoogustunud geiõiguste aktivismist. Praid, „kapist välja tulemine“, LGBT+ inimeste organiseerumine – heal juhul nähakse Venemaal selliseid asju läänelikena, halvemal juhul aga teadliku katsena õõnestada „geipropaganda“ kaudu Vene kultuuri (Verpoest, 2017). 

Illustratsiooni autor on Rodion Furs

Kas igasugune geograafilise identiteedi retoorika on LGBT+ inimeste suhtes vaenulik?

Kuigi kirjeldatud retoorika on LGBT+-vastastes kampaaniates olnud tulemuslik, on seda võimalik edukalt ka LGBT+ inimeste õiguste edendamise vankri ette rakendada. Eesti on väga hea näide, kuidas sama raamistust ümber pöörata. Kahel esimesel iseseisvumisjärgsel aastakümnel oli eestlaste prioriteet integratsioon läände. Eesti ei püüdnud mitte ainult ELi ja NATO liikmesriigiks saada, vaid olla ka kultuuriliselt läänega seotud. Eesti seotusest Põhjamaade ja Lääne-Euroopaga on palju räägitud, nagu näiteks jagatud keeleline ja etniline pärand soomlastega või rootslaste ja baltisakslaste roll Eesti ajaloos (Lagerspetz, 2003). Samastumist läänega on aga toetanud ka soov mitte enam Venemaaga seotud olla (Drechsler, 1995). 

Kui vaadata, kuidas geograafilise identiteedi retoorikat kasutati 2014. aastal kooseluseaduse ümber käinud debattides, on see ka hästi näha – vaidlustes võtsid selle appi LGBT+ aktivistid ja nende liitlased. LGBT+-vastast positsiooni raamistati nõukogudeaegse igandina või märgina Venemaa mõjusfääri kuulumisest. ERRis ilmunud Sirje Kiini arvamuslugu „Kooselu ja/või abielu?“ ilmestab seda hästi. Artiklis viitab Kiin 2012. aastal tehtud uuringule, mis näitas, et kui eestlastest toetas kooseluseadust isegi kerge enamus, siis Eestis elavatest venelastest ainult kolmandik. Kiin usub, et see erinevus „viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.“

Kiin ei ole oma vaatevinkliga üksi. Keskendumine sellele, kuidas rahvusvaheline üldsus võiks samast soost inimeste partnerlussuhete seadustamist näha, oli tõenäoliselt üks olulisemaid tegureid, mis tol hetkel aitas niivõrd polariseeriva seaduse vastuvõtmiseni viia. Hulk välismaa väljaanded käsitles seaduse vastuvõtmist tõendina asjaolust, et Eesti on liberaalne ja läänelik riik, ja teised tunnustasid seda sammuna, mis viis Eesti Venemaa/Nõukogude mõju alt välja.

Kooseluseaduse rahvusvahelises meediakajastuses nähti Eestit teiste postsovetlike riikidega kõrvutades eelkõige trendiloojana. Seadust toodi näiteks sellest, millises suunas Ida-Euroopa võiks pärast ELi liikmesriikidele omase liberalismi ja multikultuurilisuse omaksvõttu liikuda. Kajastustes aga ei mainitud, et kooseluseaduse rakendusakte ei ole ikka veel vastu võetud ning et see tekitab samast soost paaridele praeguseni probleeme. Pessimistlikuma tõlgenduse järgi võeti kooseluseadus vastu ainult selleks, et näida arenenud demokraatlike riikide klubi liikmena, demokraatlike väärtusi sealjuures tegelikult omaks võtmata. Kui siiras oli LGBT+ inimeste õiguste aktsepteerimine „lääneliku“ väärtusena? Kas see aktsepteerimine, kõiki puuduseid arvestades, midagi ka LGBT+ inimestele tähendas?

Miks on see kõik just praegu oluline?

2021. aastal tulin ma uurimisstipendiumiga Eestisse, et kohalike LGBT+ aktivistidega kõigest rääkida. Tahtsin teada, mida tähendab nende jaoks eestlase, põhjamaalase, eurooplase, ida-eurooplase identiteet? Minu jaoks oli üllatav, kui vähe inimesed hoolisid põhjamaalase identiteedist. Üldjoontes peeti end eurooplaseks, „põhjamaiste nüanssidega ida-eurooplaseks“ või keelduti üleüldse mistahes rahvusidentiteeti omaks võtmast. Euroopa ja Põhjamaa identiteedile rõhumist peeti inimõiguste edendamise kontekstis küll kasulikuks tööriistaks, kuid ei paistnud, et see oleks inimese enda identiteedis mingit olulist rolli mänginud. Kui Venemaa 24. veebruaril Ukrainat ründas, olin ma enamiku intervjueeritavaid ära kuulanud ja ei oska öelda, kas praeguste vestluste käigus aktivistid neid küsimusi kuidagi teisiti mõtestaks. Politoloogias ja rahvusvahelistes suhetes on mõiste „lipu ümber koondumise efekt“ (ingl rally ‘round the flag’ effect). Väliskriiside ajal ei pruugi inimesed suurema tõenäosusega hakata toetama mitte ainult oma valitsust ja poliitilisi juhte, vaid koonduvad ka üldisemas mõttes oma riigi ümber. Vestlused kohalikega ning sotsiaalmeedias toimuv paistab tõepoolest viitavat teatud vene kultuuri ja ühiskonna suhtes vaenulike hoiakute tugevnemisele.

Ukraina sõda ei kujuta tsivilisatsioonide heitlusena mitte ainult Venemaa, vaid ka lääne meedia. Kas selline retoorika pakub võimaluse edendada LGBT+ inimeste õigusi Eestis ja Ida-Euroopas laiemalt? Praegu paistab tõepoolest olevat märke, mis viitavad sellise võimaluse ärakasutamisele. Näiteks Rumeenias on üks juhtiv LGBT+ õiguste organisatsioon nimetanud uut LGBT+-vastast eelnõud Vene propaganda ja Moskva desinformatsiooni kampaaniate „õhutamiseks“. 

Eesti aktivistidega rääkides selgus, et nende meelest on Eesti riik LGBT+ inimesi puudutavates küsimustes teinud aeglaseid edusamme. Ehk on just praegu õige hetk kaaluda, kas geograafilisele identiteedile toetuv retoorika tuleks uuesti kasutusele võtta? See on minevikus tulemuslik olnud ning annab võimaluse luua solidaarseid suhteid teiste Euroopa LGBT+ organisatsioonidega. Samuti annab see aktivistidele võimaluse rääkida keeles, mis Eesti laiemat üldsust kõnetab – vaatamata EKRE populaarsusele on Eesti avalikkus euroopameelsem kui enamik teisi ELi riike.

Mina isiklikult suhtun rahvusi ja geograafiat puudutavasse retoorikasse aga ettevaatlikult. Kui võtame omaks idee, et LGBT+ õigused on läänelikud, siis riskime sellega, et hülgame nende identiteetide universaalsuse. Kui käsitleme LGBT+ õigusi lääne kultuuri osana, võib see õigustada katseid siduda LGBT+ inimesi välise õõnestustegevusega. See muudab geograafilise identiteedi retoorika omaksvõtmise riskantseks. Mis aga ei tähenda, et sellel head küljed puuduks. Mu eesmärk ei ole hinnata aktivistide või laiemalt eestlaste otsuseid. Minevikutraumad ning Venemaaga seotud julgeolekuoht muudavad sellist tüüpi retoorika eestlasele palju tähendusrikkamaks kui minu – ameeriklase – jaoks. Samas on tarvilik küsida, kas geograafilise identiteedi retoorika on ka Eesti LGBT+ inimeste tegelik huvi? Kui otsustame rääkida LGBT+ õiguste austamisest kui „läänelikust väärtusest“, siis ehk võtame sellega ise õigustava seisukohta nende suhtes, kes ütlevad LGBT+ inimestele üle maailma, et nende koht ongi ainult Geiroopas ja mitte kuskil mujal? 

Tõlkinud Sara Arumetsa

Viited

Anderson, B. (2020). Kujutletud kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust (Kalle Hein, tlk). Tartu Ülikooli Kirjastus. 

Drechsler, W. (1995). Estonia in Transition. World Affairs, 157(3), 111–117. 

Khor, Diana, et al. (2020). Global Norms, State Regulations, and Local Activism: Marriage Equality and Same-Sex Partnership, Sexual Orientation, and Gender Identity Rights in Japan and Hong Kong. Oxford Handbook of LGBT and Sexual Diversity Activism. 

Lagerspetz, M. (2003). How Many Nordic Countries? Possibilities and Limits of Geopolitical Identity Construction. Cooperation and Conflict, 38(1), 49–61. 

Lamont, M., & Molnár, V. (2002). The Study of Boundaries in the Social Sciences. Annual Review of Sociology, 28, 167–195. 

Underwood, A. E. M. (2011). The Politics of Pride: The LGBT Movement and Post-Soviet Democracy. Harvard International Review, 33(1), 42–46. 

Verpoest, L. (2017). The End of Rhetorics: LGBT policies in Russia and the European Union. Studia Diplomatica, 68(4), 3–20.