fbpx

Valgevene valurevolutsioon

Foto: Yana Vorontsova. Ralli Ukraina toetuseks 26.03.2022 Tallinnas

Revolutsioon Valgevenes peaaegu võitis. Peaaegu. Aga valu ei ole kunagi järele andnud. See “peaaegu“ on kestnud alates 2020. aasta augustist.

Kui nüüd täpne olla ja võttes arvesse mu 34 eluaastat, kestab minul isiklikult see valu edasi, vähemalt alates 2006. aastast. Siis sain ma 18-aastasena õiguse valida. Läksin ja hääletasin – nagu iga tolle aja noor inimene – Aleksandr Milinkevitši ja muutuste poolt. Olin ju selle ajani oma elus näinud vaid üht presidenti ja tahtsin näha uut. Hirmus on kirjutada, et sellest ajast ei ole Valgevenes midagi muutunud. Üldse. Mitte midagi.

Muutusi me tookord ei saanud. Vastu pead saime küll. Selle eest, et julgesime unistada muutustest, vabadusest, võimuvahetusest ja üldse millestki uuest. 2006. aasta meeleavaldused Minskis Oktoobri väljakul peksti üsna ruttu laiali. Telklaager püsis ligikaudu seitse päeva. Mäletan, kuidas me sõpradega – kirjanike ja ajakirjanikega – viisime protestijatele tohutute plastkanistritega väljakule sooja vett. Ma üürisin tudengiaastatel tuba Minski kesklinnas ja niisiis toetasin revolutsiooni oma kodust vabatahtlikuna kuuma vett tassides.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Võite hinnata kogu selle olukorra jubedust, milles Lukašenka diktatuuri vastu olevad valgevenelased on sunnitud elama, kui ma ütlen, et lugesin läbi kaks lõiku sellestsamast omaenda kirjutatud tekstist ja ehmusin. Mõtle, kui Valgevene eriteenistused loevad seda teksti, kus ma selge sõnaga ise “reedan“ end, 2006. aastast peale? Äkki toob see kaasa mingeid tagajärgi? Milliseid? Hirmus on.

Kui Putin päästis valla sõja

Sel päeval, kui Putin alustas sõda Ukrainas, tähistati Eestis vabariigi aastapäeva kaitseväe paraadiga. Tunne oli apokalüptiline. Uudised Ukraina sõjast, tankid ja sõjaväelased Tallinna tänavatel surusid mind jäise õuduse seisundisse. Pidades silmas seda, et Putin tungis Ukrainale kallale Valgevene territooriumilt, näis sõda niigi väga lähedal olevana. Aga sõjaline osa sel iseseisvuspäeval osutus hüperbooliks, sõja metafooriliseks hologrammiks, justkui hallutsinatsiooniks minevikust. Või tulevikust.

Minskis oleme harjunud hirmuäratavate militaristlike paraadidega Valgevene iseseisvuspäeval, 3. juulil, mida ükski Valgevene dissident ei tähista. Sest vabaduspäeva tähistatakse 25. märtsil. Sest just sel päeval 1918. aastal kuulutati välja esimene Valgevene sõltumatu rahvusriik – Valgevene Rahvavabariik. Eesti oli muide koos Soomega esimeste riikide hulgas, kes Valgevene Rahvavabariiki tunnustas. Tallinna vanalinnas, aadressil Vene 19 on tahvel, mis ütleb, et selles hoones asus aastail 1920–1925 Valgevene Rahvavabariigi sõjalis-diplomaatiline missioon kindralleitnant Ałeh Karčak-Krõnitsa-Vasilkoŭski juhtimisel. Valgevene Rahvavabariik eksisteeris mitu kuud, enne kui Nõukogude võim selle hävitas. Vabariigi liidrid aga põgenesid USAsse ja mõned neist elavad seal siiani.

3. juuli määras iseseisvuspäevaks Lukašenka, nagu tavaliselt võlukepiga, täpsemalt referendumiga, mille tulemused talle “joonistatakse“ (nagu “joonistab” keskvalimiskomisjon valimiste tulemused), sest see oli Minski Saksa anastajatest 1944. aastal vabastamise aastapäev. Ainuüksi see žest näitab, millise suuna oli juba aegassti Valgevene “patriarh“ riigile valinud. Käsitada iseseisvuspäevana Valgevene Nõukogude Liidust lahkumise päeva, nagu seda tegid Baltimaad, ta isegi ei kavatsenud.

Praegu on Valgevene de facto Venemaa okupatsiooni all. Vene tankid sisenesid Valgevenesse vaikselt, vähimagi vastupanuta, just nagu õppustele. Ei midagi erilist. Valgevene miilitsad näitasid Vene tankidele naeratades teed. Keegi isegi ei piuksatanud. Ikkagi vennasrahvas. Vastastikune usaldus ja austus.

Aga see tee, nagu hiljem selgus, viis Ukraina piirile. Ja seda pandi tähele liiga hilja.

Foto: Nadia Buzhan. Protest Minskis 2020. aastal.

Me ei teinud piisavalt

Kõigepealt ei suutnud me üle saada 300 000-pealiste rahvahulkade eufooriast Minski 2020. aasta rahumeelsetel protestiavaldustel. Pärast ei suutnud me üle saada pettumusest, et me kaotasime Valgevene revolutsiooni. Nüüd aga on meid kistud ka Ukrainavastasesse sõtta.

Ja kuidas me nüüd ennast ka ei õigustaks Facebookis (tsiteerin väljavõtet kirjavahetusest minu kontol sõjavastase pöördumisega Valgevene sõltumatu filmiüldsuse nimel, mille algatasin ja kuhu kogusin üle 120 allkirja) puutume meie, valgevenelased, kokku veel tohutu vihalainega, mille oleme teatud määral ära teeninud.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Jah, me oleme sõja vastu. Kuid jah, me ei ole teinud piisavalt, et vabastada Valgevene ja hoida ära sõda. Ning veelkord, jah – me kõik oleme olukorra pantvangid ja teeme kõik, mis suudame. Mina, tsiteerides minu kõige armastatumaid valgevene kirjanikke Saša Filipenkot, oskan hästi küsimusi esitada, kuid ma ei tea vastuseid. Milline on väljapääs sellest kahekordsest, isegi kolmekordsest püünisest? Milline on selle loogikaülesande lahendus? Miks me üldse üritame leida toimuvast mingit loogikat, kui diktaatoritel ei ole loogikat?

Siin on tsitaat.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Kommentaar: “Palun parandage teksti kohe esimesest lausest: “… Venemaa JA Valgevene …“ Putin kasutab teie territooriumit, sest teie president lubab tal seda teha. Lõpetage oma selline koostöö, mida teie president teeb.“

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Minu vastus: “Kõigepealt – meie president on Svjatlana Tsihhanovskaja. Meie valisime ta ning ta on öelnud, et valgevenelased ei tohi toetada Putini ja Lukašenka agressiivset rünnakut. Lukašenka ei ole legitiimne president alates 2020. aasta augustist. Ta on usurpaator, kes lubab Putinil kasutada meie territooriumi. Minu enda arvamuse kohaselt on väga kurb, et inimesed hakkavad seostama kõiki valgevenelasi Lukašenka ja tema tegevusega. Meie filmiüldsus avaldab oma seisukohta just seepärast, et ukrainlased ja kogu maailm näeksid: meie ei ole Lukašenka ja me oleme sõja vastu.“

Olles kohe sõja vastu protesteerinud, kas oleme end kaitsnud võimalike nõudmiste eest tulevikus, et me peame Lukašenka peatama? Kas me peaksime rääkima kollektiivsest häbitundest sellepärast, et Valgevene on kistud sõtta? Kas me oleme tõepoolest süüdi?

Me ju ise võitleme alates 2020. aasta kevadest, me oleme vaevu üle elanud repressioonid, meil on ikka veel enam kui tuhat poliitvangi vanglates ja üle 600 000 valgevenelase on oma kodumaalt põgenenud. Tsihhanovskaja taotles sanktsioone Lukašenka vastu, mida maailm kartis rakendada, et mitte näida liiga karmina. Võib-olla ka selle pärast, et “Valgevene probleem“ ei tundunud maailmale nii mastaapsena. Aga kui Putin päästis valla sõja Ukrainas, lülitas maailm Putini välja SWIFT-ist, PayPalist, Netflixist ja muust.

Kas siin on tegemist õigluse, poliittehnoloogiate või maailma eliidi mängudega? Kas ma otsin jälle loogikat sealt, kus seda ei ole?

Ümberringi on 1939. aasta

Minu sõbranna Vera Felenko, kirjanik ja stsenarist, kirjutas hiljuti Facebookis: “Valgevenelasena tunnen ma end praegu nii: ümberringi on 1939. aasta, aga mina olen ühtaegu sakslane ja juut.“

Lõputus uudistevoos, selles agressioonis ja üldises valus püüan ma vahel end kuulata. Kus on minu enda hääl? Kas mul on häbi selle pärast, et me ei läinud lõpuni, ei võitnud oma revolutsiooni 2020. aastal? Kas mul on häbi selle pärast, et Lukašenka on kiskunud Valgevene sõtta Ukraina vastu? Valus on.

Kas ma andsin endast parima? Ei. Sest olevik läheb edasi, aeg kestab. Aga me veel tegutseme. Me kõik tegutseme.

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.