Valgevene lavastaja Natalia Kaliada: säilitage kriitiline mõtlemine ja ärge andke oma õigusi ära!

Vaba Lava toob peagi Eesti publikuni Valgevene revolutsiooni sündmused, mille on lavale seadnud poliitiliste lavastustega terves maailmas kuulsust kogunud Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada. Tallinnas Eesti näitlejatega proove teinud Kaliada rääkis Feministeeriumile, kuidas arenesid sündmused Valgevenes veriste protestideni, milline roll on neis naistel ja kuidas ta oma teatriga soovib lääne inimesi kiskuda välja nende turvamullidest. 

Natalia Kaliada, elate abikaasa Nikolai Haleziniga juba kümme aastat Londonis. Millal käisite viimati sünnimaal Valgevenes?

Ma pole Valgevenes käinud peale põgenemist 2010/2011 aastavahetusel. Ületasime Vene-Valgevene piiri 31. detsembril 2010, 20 minuti pärast olime juba Venemaal. Sel ajal polnud Valgevenel ja Venemaal ühist andmebaasi ja piir oli avatud. Valgevenest smugeldati meid välja väikse küla kaudu, et vähem tähelepanu äratada. Mõlemal pool piirikontrollid jõid: tähistasid aastavahetust. Tänu sellele saime kiiresti üle piiri. Meil olid siiski abinõud tarvitusel: minu abikaasa Nikolai oli autos mitme teki all peidus ja meie väike tütar teeskles, et ta magab nendel tekkidel. Piiri ületamisele järgnes suur kergendus. 

Kas on valus olla kodumaalt sunniviisiliselt eemal?

Lahkumise protsess oli piinarikas psühholoogiliselt, sest me ei plaaninud minna igaveseks. Läksime ära, sest meil oli kutse esinemiseks New Yorgis: lahkusime teatri pärast. Terve jaanuar oli meile broneeritud New Yorgi Public Theatre’is. Lepingu olime sõlminud kaks aastat varem. Pidime esinema. Valgevenes aga olid vahepeal asjad kujunenud selliseks, et meid oleks arreteeritud. Tänaseks oleksime ehk vangist juba väljas, aga … Me pidime lahkuma.

Muidugi on see valus, sest eemal tuleb olla perekonnast, ütlesin ju isale, et läheme paariks nädalaks. Meie tütred võtavad seda kergelt: nad olid lahkumisel veel väga väiksed. Noorem oli põgenemisel koos meiega, vanem tuli Valgevenest ära üheksa kuud hiljem, kui olime end Londonis sisse seadnud. Tuli koos minu emaga, kes polnud lennanud 42 aastat, sest ta kardab lendamist, kuid kes sai oma hirmust üle, et meile tütar tuua. 

Kui Valgevenes algasid protestid 2020. aasta augustis, olin väga üllatunud, et valgevenelased on poliitiliselt nii aktiivsed. Kas see oli üllatus ka teile?

Jah, oli küll. Aeg oli kummaline: pandeemia ja lockdown. Meie jätkasime on teatriga tööd: lõime uue eksperimentaalse teatritüki Zoomis ja andsime selle eetrisse Youtube’is. See oli eriline, sest kogu maailma teatrikriitikud vaatasid meie lavastust netis. Harilikult tuleb meie etendustele üks teatrikriitik New Yorgist, sest pole just väga palju neid teatriajakirjanikke, kes julgeksid meie underground’i tingimustes etenduvaid lavastusi vaatama tulla. Saime kiita, öeldi, et ainult Valgevene Vaba Teater saab hakkama sellise eksperimendiga! 

Valimistest ei oodanud me midagi. Kuid Lukašenka oli teinud saatusliku vea. Juba enne pandeemiat oli Valgevene majandus allakäigukursil ja rahva sissetulekud olid kokku kuivanud. Kui maailm pandi lukku, siis teatas ka meie teater, et saadame näitlejad koju, aga Valgevenes ametlikult Covidit ei tunnistatud. Lukašenka ütles, et selle haiguse vastu aitab saun, viin ja traktoriga töötamine. Arstidele pisteti nina alla paberid: kirjutage alla, et te ei anna infot Covid-patsientide kohta. Kes infot jagas, arreteeriti. Valgevenes on ainult riiklik meedia ja seal ilmusid üleskutsed: ärge paanitsege, Covidit pole! Meie teatril oli huvitav aeg. Meile tuli palju pakkumisi pidada netis veebiseminare, sest olime interneti vahendusel töötanud ju kõik need 11 aastat. Eri ülikoolide üliõpilased hakkasid samuti nõudma, et neile võimaldataks kaugõpet. 

Juhtuski nii, et esiteks mõjutas majanduse allakäik ja teiseks said inimesed aru, et Lukašenka ei kavatsegi neid Covidi eest kaitsta. Mais ilmusid välja ka iseseisvad kandidaadid. Valgevenes on kanditatuuri esitamiseks tarvilik koguda 150 000 allkirja. Kui harilikult ütlevad võimud, et allkirjad on võltsitud, siis nüüd nad enam nii ei saanud, sest allkirja andmiseks tuldi füüsiliselt kohale. Kilomeetrid ja kilomeetrid järjekordasid. Valimiskomisjon aga ei registreerinud kahte peamist kandidaati. See oli kolmas üle protestikatalüsaator – valitsus ei tunnista meie allkirju. Hakkas keema. Juba enne valimisi arreteeriti viis tuhat inimest, kes võimude käitumisega nõus polnud. Mis edasi sai, me juba teame. Tänaseks on Valgevenes enam kui 30 000 vahistatut, 550 poliitilist vangi, täpsustamata hulk tapetuid. Me ei oodanud, et sündmused selliselt arenevad. 2. juulil taasavasime publiku soovil oma teatri. Inimesed ütlesid, et meie lavastused annavad neile jõudu. Praegu on olukord muidugi väga halb: meie näitlejaid arreteeritakse pidevalt, neid nakatakse vanglas Covidiga, nakkust kasutatakse kui biorelva. Inimesed pannakse väikestesse kongidesse. Meie tegevjuhid topiti samuti sellesse väikesesse kongi. Nende sõnul oli seal 60 naist! Kuidas seal magada, isegi istuda on võimatu … Täielik katastroof. 

Protesti esimestest päevadest oli näha, et Valgevene võitluse eesliinil on naised: nii poliitilised tasandil nagu Svetlana Tihhanovskaja kui ka tänaval. Mis on selle põhjused?

Natalia Kaliada. Foto: Daniella Kaliada

Naiste võitlus eesrindel on traditsioon. Nii on olnud meil juba aastaid, diktatuuri esimestest aastatest on naistegrupid olnud vastupanus aktiivsed. Meie noorima tütre ristiema abikaasa rööviti ja tapeti. Kokku on neli meie sõpra röövitud ja tapetud, ühel juhul oli tegemist lavastatud enesetapuga. Töötasime koos naistegrupiga selle nimel, et taolised tapmised lõpeks. Tähtsat rolli mängivad ka poliitiliste vangide naised. Eelmisel aastal jõudis avalik vastuhakk massidesse. 

Mäletan varasemast aktsiooni, kui läksime naistegrupiga vangla juurde, kus peeti kinni poliitilisi vange. Otsustasime, et loome naiste salga, kes liigub ketina märulipolitseile vastu. Mõtlesime, et kui naised on esirinnas, siis ei tee nad midagi. Tuli välja, et eksisime. (Naerab). Kohe kui liikuma hakkasime, kärgatas mu jala juures heligranaat. Mu kõrvad said kahju, verd jooksis ja arst ütles, et veel üks selline aktsioon ja ma kaotan kuulmise täielikult. 

Kui selgus, et kolm iseseisvat kandidaati – Viktor Babariko, Valeri Tsepkalo, Sergei Tihhanovski – jäävad registreerimata, pidasid nendega seotud naised 15 minutit koosolekut ja otsustasid koos asja ette võtta. See on naistel loomuses, et kui on vaja midagi ära teha, leitakse kiiresti ühine lahendus. Oli selge, et Svetlanast saab põhiline kandidaat. Kahe ülejäänud naise kohalolu oli protestide toimumisel samuti väga oluline. Läbi aegade on olnud loomulik, et kui mehed on vangis, võtavad nende naised võitluse üle. See on olnud nii Valgevenes kui ka mujal maailmas. Valimised olid pühapäeval ja kolmapäeval läksid naised lilledega tänavatele. Selles väljendus kunstiline metafoor: valges rõivastuses naised vastandumas märulipolitsei mustale massile. Nüüd, pärast väga külma talve lõppemist, tulevad naised taas tänavatele puna-valgete vihmavarjudega, et jätkata oma vahenditega võitlust vabaduse nimel. 

Valgevene märulipolitsei on rahumeelsete protestide mahasurumisel väga vägivaldne. Kas naisi koheldakse sama julmalt kui mehi?

Kui mina olin Valgevenes vangis, siis mind ähvardati vägistada, aga nüüd nad juba teevad seda. Kohutavaid asju on Valgevenes toimunud viimase 27 diktatuuriaasta jooksul, aga praegune vägivald on uus tase. Sama on Venemaal. Oleme kogu aeg rääkinud, et Putin võtab üle kõik, mida teeb Lukašenka, ainult rafineeritumalt. Tulemus on seda õudsem, et Venemaal on rohkem raha. Varem oli võimalik siiski naiste kohaloluga vägivalda vähendada. Ka surmanuhtlus on Valgevenes ainult meestele. Mind arreteeriti 2010. aastal pärast valimisi. Kogu protsess oli jube: märulipolitseil olid kaasas verekoerad, kes haukusid metallist kettide otsas jne. Meid pandi 20 tunniks seisma näoga seina poole. 

Nüüd on Valgevene jõustruktuurid liikunud täiesti teise reaalsusesse: see on vägivald, mida Valgevene on kogenud ainult Hitleri ja Stalini okupatsioonide ajal. Inimesed, kes proovisid märulipolitseinikult eemaldada balaklavat, pandi vangi kaheks kuni viieks aastaks. Piinamised, vägistamised, peksmised. Nad ei hooli ka eakatest: 70-aastastel naistel murtakse käsi ja jalgu. 

Mul on olnud elus õnne, et mind armastavad ja toetavad mehed: isa, vend, abikaasa. Selle taustal ei suuda ma mõista nende märulipolitseinike käitumist. 

Mäletan vestlust Svetlana Aleksijevitšiga, kes on meie hea sõber. Kui ta oli võitnud Nobeli kirjanduspreemia, tuli ta Londonisse, kus tutvustasime teda Southbanki kultuurikeskuses Briti publikule. Pärast õhtustades küsis ta minult, kuidas ma suudan valu vastu võtta, sest tema enam ei suuda. Kohtume nüüd uuesti juunis ja on huvitav seda vestlust jätkata. Oleme nii valust läbi imbunud, kuid tunneme, et meil on vaja oma emotsioone blokeerida, sest kui suhelda poliitikutega, siis ei saa emotsioone näidata, sest neil on ükskõik. Kui suhelda äriliidritega, siis tunded neid huvita, nad tahavad, et papp jookseks. Kui muutud emotsionaalseks, on nendega raskem rääkida. Tunnetega saab tegeleda ainult olles üksi. 

Kui alustasime Tallinnas proove, siis üks näitleja küsis, kas see toimub teisel planeedil? See pole siin võimalik! Tegelikult on Tallinnast Minskisse vaid poolteist tundi reisi …

Teie lavastused tegelevad maailma eri valupunktidega. Kuidas leiate sellises tumedas teemaderingis inspiratsiooni?

Meie lavastused tulenevad peamiselt isiklikest kogemustest, mida kogume oma näitlejatega. Lavastust üles ehitades sukeldume reaalsetesse olukordadesse. Näiteks on meil lavastus “Red Forest”, mis räägib sellest, kuidas kliima on poliitiline teema ja kuidas inimeste eri probleemid on sellega seotud. Reisisime materjali kogudes isetekkelistesse põgenikelaagritesse Marokos. Tegime läbi teekonna kõrbes, et paremini mõista, kuidas naised põgenevad kodusõja eest, et päästa oma lapsi. Et mõista, mis nendega juhtub teekonnal. Juhtub, et neid vägistatakse ja läbi Maroko Hispaaniasse jõudes on neil juba uued, vastsündinud lapsed. Nagu meie peategelasel Aishal. Meie meetodi nimi on täielik kogemine. See võtab keha ja vaimu nii läbi, et meil on füüsiliselt valus, sest valu on meie ümber nii palju. 

Läheneme teemadele isiklike lugude kaudu. Kui kuulata näiteks nende inimeste lugusid (osutab lavameeste grupile, kes sööb teatrikohvikus lõunat – M.P.), saaks need kergesti lavale tuua, sest kõigi eludes on väga huvitavaid kompleksseid detaile, mis on võrdväärsed lavaklassikaga. Klassikat me reeglina lavale ei too. Väga harva. Londoni Globe’i teater tellis meilt “Kuningas Leari” Londoni olümpamängude avanädala tähistamiseks. Nad tahtsid, et me teeks lavastuse vene keeles, aga me ütlesime, et ei, mängime ainult valgevene keeles. Juba tõlke pärast, sest Boriss Pasternaki “Kuningas Leari” tõlge vene keelde on väga lüüriline, kuigi midagi lüürilist seal tegelikult pole. Valgevene tõlge on palju originaalitruum. 

Tegelikult huvitab tänaste inimeste elu meid klassikast palju enam. Näiteks meie lavastus “Trash Cuisine” on surmanuhtlusest eri riikides, loomulikult ka Valgevenes. Lavastuse juhtmotiiv on erinevad tekstilõigud Shakespeare’i näidenditest, sest ta kujutas kõiki tol ajal toime pandud mõrvaliike. Kohandasime neid praegusaegseteks. 

Püüdleme oma lavastustega alati väga kõrgele kunstilisele tasemele. Paljas tõde pole lava väärt. Seda lugege ajalehtedest või netist. Teater peab leidma viisi, mis lubaks publikul rakendada kriitilist mõtlemist ja otsida võimalusi midagi ette võtta. Teeme ka kampaaniaid. Näiteks “Trash Cuisine’iga” käib kaasas algatus “Anna keha tagasi”, sest Valgevenes ei anta hukatute surnukehasid omaksetele. Kutsume teatrikülastajaid lamama koos meiega linna keskväljakutel päris laibakottides. 

Ühesõnaga – inspiratsiooni saame teistelt inimestelt.

Mis on nende lavastustega kaasnevate kampaaniate eesmärk?

Tahame muuta inimesed kõrvaltvaatajatest aktiivseteks osalisteks. Muidu on publikule kõik nii turvaline, eriti anglosaksi maailmas pole võimalik publikuga etenduse ajal midagi teha, sest sa võid selle publiku kaotada. Nii aga ei saa teater publikuga rääkida ja publik on jäetud omapäi nuputama: mis see nüüd oli? Tahtsime paradigmat muuta: pole enam teatritegijaid ja pealtvaatajaid, vaid inimesed, kes elavad nüüd ja praegu. Meil on vastutus ja me ei pea ootama poliitikute luba. 

Vana demokraatiaga riikides elavatel noortel on tihti tunne, et neil pole mingit mõjujõudu. See hirmutab, sest nii demokraatia tegelikult murenebki. Meile, kes me tuleme diktatuuririigist, on selge, kuidas väga aeglaselt võetakse ära su õigusi. Muidugi mitte korraga, oh ei, vaid jupihaaval. Praegu on Suurbritannias diskussioon, kas anda pandeemia ohjamiseks politseile suuremaid õigusi, keelata proteste jne. Räägime kõigile, et ärge lubage seda! Kunagi on pandeemia minevik, aga neid seadusi kasutatakse ka edaspidi, et rahvast kontrollida. Ärge andke kontrolli ära, see on teie elu!

Seega – suure teatri kõrval on meile oluline, et ühiskond mõtleks kriitiliselt, mitte ei looks neid turvamulle, kus vaba mõte on täielikult kadunud.