fbpx

Vene sõjavastane aktivist Lölja Nordic: inimesed, kes Venemaal sõja vastu seisavad, riskivad kõigega, mis neil on

Veebruaris, mõned päevad pärast sõja algust ühendasid Venemaa feministid jõud ja lõid sõjavastase vastupanugrupi, mis praegu paistab olevat kõige organiseeritum sõjavastane liikumine Venemaal. Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik rääkis ühe selle liikme, ökofeministliku aktivisti ja kunstniku Lölja Nordicuga feministide tööst Venemaal, arreteerimistest ja protestidest ning sellest, kuidas rühmitus oma tööd teeb. Ingliskeelset intervjuud saab kuulata ka podcast’ina, siinse artikli jaoks on see tõlgitud, seda on kohandatud ja toimetatud.

Palun tutvusta end Feministeeriumi lugejatele. Kes sa oled ja millega sa tegeled?

Ma olen kunstnik ja aktivist ning mitme feministliku grupi liige Venemaal. Üks neist on Eight Initiative Group Peterburis ja teine Feminist Anti-War Resistance, mis on liikumine, kuhu kuulub palju feministlikke aktiviste, kes kõik tulid kokku, et sõja vastu võidelda ja üheskoos välja mõelda, kuidas me koos saame sõda peatada.

Sõjavastane aktivist Lölja Nordic. Foto erakogust

Liikumine loodi sõja teisel päeval ja praegu [intervjuu toimus 27. mail] on meil palju liikmeid üle terve maailma, me ei tegutse ainult Venemaal. Proovime kaasata teisi feministlikke organisatsioone, et nad aitaksid sõja kohta infot levitada ja jagaksid meie ühist soovi sellele sõjale vastu seista ja see lõpetada.

Feministlik sõjavastane liikumine töötab nii internetis kui ka väljaspool seda. Kuidas teie töö on organiseeritud?

Mina olin sunnitud Venemaalt oma kodulinnast lahkuma, sest eelmise aasta jooksul jälitas mind pidevalt politsei ja salapolitsei, mind ähvardati pidevalt. Seda ei teinud ainult salapolitsei, vaid ka netis tegutsevad neonatsid ja muud grupid, kes on väga misogüünsed ja ksenofoobsed. Venemaal tegutsevad nad salapolitseiga külg külje kõrval, ähvardades minutaolisi aktiviste ja muutes meie elu võimalikult raskeks. Nüüd, hiljuti, kui sõda algas ja me hakkasime sõjavastase aktivismiga tegelema, tehti mu kodule haarang ja mulle öeldi, et ma olen kahtlustatav telefoniterrorismis – see väga karm süüdistus mõeldi välja selleks, et meie tegevust takistada ja meid hirmutada.

See on tõsine asi ja me riskime viieaastase vabadusekaotusega. Mind arreteeriti mitmeks päevaks ja juristid andsid mulle enne kohut nõu, et ma ajutiselt riigist lahkuks. Nii jõudsin ma Tallinnasse. Siin jätkasin ma netipõhist tööd – koordineerin, teen küberaktivismi, levitan infot. Samal ajal alustasin ma Ukraina sõjapõgenike abistamist nii netis kui ka netist väljas, sest Eesti on üks põhiline koht, kuhu jõuavad välja need Ukraina inimesed, kelle Vene armee on põhimõtteliselt röövinud ja Venemaa avarustesse viinud. Nad püüavad sealt põgeneda ja Eesti on üks põhiline transiidikoht, kust edasi liigutakse. Mina ja teised vene keelt rääkivad aktivistid suhtlevad nendega, kohtuvad nendega, otsivad transpordivõimalusi, peatuspaiku. Narvas ja Tallinnas baseeruva grupi “Mariupoli sõbrad” liikmed aitavad Eestit läbivaid pagulasi. Ja mina teen seda tööd samuti. 

Kuidas läheb nendel aktivistidel, kes on Venemaale jäänud?

Väga raske on. Osa aktiviste on nagu minagi pidanud Venemaalt lahkuma, sest nende vastu on aktivismi pärast algatatud kriminaalasjad ja neil pole olnud võimalust Venemaal kuhugi peitu minna, näiteks linna vahetada. Aga enamik aktiviste on endiselt Venemaal ja nad ei saa ühel või teisel põhjusel lahkuda. Või on Venemaale jäämine nende põhimõtteline otsus. Meie, kes me oleme pidanud lahkuma, tunneme, et meid on kodudest välja aetud, me ei lahkunud vabatahtlikult. Ma tean palju inimesi, näiteks Maria Aljohhina Pussy Riotist, kes ütles, et ta jääb Venemaale ja läheb enne vangi, kui laseb end oma kodust välja tõsta. Praegu ta ei ole Venemaal, sest ta põgenes, et minna tuurile, aga pärast tuuri pöördub ta tagasi. Ta on tõeline badass feminist, kes põgenes, olles vahi all [Maria Aljohhina põgenes toidukulleriks maskeerituna ajal, mil võimud olid ta koduaresti määranud. Toim.]. Paljude inimeste ainus võimalus on teha anonüümset aktivismi ja partisaniaktivismi. Paljud töötavad salaja, nad ei näita oma nägusid ja riskivad sellele sõjale vastu seistes põimõtteliselt kõigega, mis neil on. Austan seda väga. 
Feministliku sõjavastase grupi flaierid. Foto: Feminist Anti-War Resistance Group

Kas Venemaal toimub veel tänavaproteste? Teame ju, et tuhandeid inimesi arreteeriti lihtsalt protestile minemise pärast. Kuidas on seis praegu?

Sõja esimese kahe nädalal jooksul protestiti sõja vastu igal pool iga päev üle kogu Venemaa. Arreteeriti 50 000 inimest, mis mõjus väga rusuvalt ja hirmutavalt. Sind arreteeritakse ühe korra, teist korda, kolmandal korral algatatakse sinu vastu juba kriminaalasi ja oht vanglakaristus saada on väga suur. Protestidel hakkas vähem inimesi käima. Praegu teevad oma sõnumitega pikette pigem üksikisikud, siin ja seal. Ülioluline on mõista, et tänavaprotestid ei tööta praegu Venemaa kontekstis, sest nad kujutavad endast suuremat riski kui on nende kasutegur. Venemaal ei ole demokraatiat, meil oli autoritaarne režiim, mis nüüd liigub üha enam sõjaväelise diktatuuri poole. Nendes tingimustes võid sa tänavatele tuua tuhandeid inimesi, aga kuidas see aitab, kui süsteem ei ole demokraatlik? Politsei hakkab protesteerijaid tulistama ja arreteerib nad kõik ja kasu sellest pole. Nii et inimesed on hakanud otsima jätkusuutlikumaid vastupanuviise, anonüümseid protestimise võimalusi. Meil pole vaja vanglates olevaid aktiviste. Pole vaja kriminaalsüüdistustega aktiviste. On vaja inimesi, kes on aktiivsed ja teevad seda tööd. Ja praegu on ainus võimalus seda teha anonüümselt ja partisanina. 

Tükike partisaniaktivismi Venemaalt: rahatähtedele on kirjutatud sõjavastased ja rahusõnumid ja need ringlusse lastud. Foto: Feminist Anti-War Resistance Group

Kas võiksid selgitada, miks te peate oma tööd feministlikuks?

See on väga hea küsimus, millele hea meelega vastan. Venemaa poliitika pole just feminismisõbralik. Paljusid ärritab juba sõna feminism, küsitakse, miks sa pead kõike feminismiga seostama. Aga meie jaoks on see täiesti selge – feminism on alati olnud liikumine vägivalla vastu. Sõda on kõige ekstreemsem vägivallavorm, mida sa võid ette kujutada. Feministid on igasuguse vägivalla vastu: perevägivalla, politseivägivalla või riigi toime pandud vägivalla. Me märkame tendentse, mille poole Venemaa on 20 aasta jooksul liikunud. Me näeme koduvägivalla – mis on Venemaal ülisuur probleem – ja sõja vahel sidet.

Me tahame oma toetajatele Euroopas ja teistes riikides jagada sõnumit, et sõda ei alanud sekundiga. Kui ma oma eurooplasest sõpradega räägin vägivallast ja piinamistest Butšas ja Kramatorskis, mõrvadest ja tapmistest, mida Vene sõdurid on toime pannud, on nad šokeeritud. Nad ei saa aru, kuidas inimesed seda üksteisele teevad. Meie, insaiderid, saame sellest aru, sest Putini režiim ja Vene riik normaliseeris vägivalda naiste vastu, kvääride vastu, migrantide vastu, välismaalaste vastu, kõigi vastu, keda on võimalik teisejärguliseks pidada. Sõjaväesisene vägivald on Venemaal üüratu, isegi rahuajal ei taha noored mehed paariks aastaks sõjaväkke minna, sest see on ohtlik. Vanglavägivald on normaliseeritud – piinamised, ääretult jõhkrad ja vägivaldsed piinamised on harilik asi. Seda kõike on normaliseeritud pikka aega ja nüüd sai pusle kokku. Mina ja teised aktivistid saame aru, et see kõik on olnud ettevalmistus, mille kaudu saab nüüd Ukraina sõjas toimepandud vägivalda normaalsena näidata. Kui on normaalne, et inimene peksab oma naise surnuks ja teab kindlalt, et ta selle eest vangi ei lähe, sest riik on vägivalla normaliseerunud, siis mis peatab teda oma “vaenlast” teises riigis tapmast. Loomulikult mitte miski. See suhtumine eskaleerus aastatega. Meie proovime neid seoseid nähtavaks teha ja selle pärast me olemegi feministlik sõjavastane liikumine.

Sõjavastane vastupanugrupp levitab sõjaga seotud infot ja statistakat, pannes teabelehti inimeste postkastidesse, aga ka vahetades kauplustes hinnasilte välja sõjastatistika sõnumitega siltide vastu. Kohvi hinnasildi sõnum ütleb, et Vene sõjavägi pommitas kooli Mariupolis ja et 400 inimest pidi mürskude eest varjuma. HInnasildiaktsiooni eest on vähemalt üks grupi liige arreteeritud ja ta on kohtu all poliitilise vaenu õhutamise ja valeinfo levitamise eest ning teda ohtustab kuni kümne aastane vabadusekaotus. Foto: Feminist Anti-War Restistance Group

Mida on praegu kõige olulisem teha, et sõjale vastu seista?

See sõltub, kus sa parasjagu oled. Venemaal on ääretult oluline infot jagada, sest kogu sõltumatu meedia on suletud. Kogu riigimeedia on propagandistlik. Paljudel, eriti vanematel inimestel lihtsalt ei olegi infole ligipääsu. Miski pole Venemaal ohutu, aga oma pereringis, oma tuttavate ringis saab sõja ja sõjakuritegude teavet levitada, rääkida neist asjust. Ja aidata kõiki neid tuhandeid ja tuhandeid ukrainlasi, kes on Venemaale küüditatud. Nad kardavad, nad on täiesti tundmatutes kohtades ja segaduses. Nad vajavad kohalikke inimesi, kes neid aitaksid. Aitaksid lahkuda, liikuda Eestisse, Leetu, Ukrainasse tagasi Ukrainasse läbi Euroopa, kui nad seda soovivad. Paljud tahavad minna tagasi oma sugulaste juurde ja Lääne-Ukrainasse, kus on mõnevõrra ohutum. Venemaa riik tahab, et nad jääksid Venemaale, et neid ära kasutada ja näidata, et vaadake, me päästsime need tuhanded inimesed sõjakeerisest ja nad elavad nüüd rahulikult Venemaal. On vaja, et Venemaa inimesed aitaksid neil lahkuda. 

Euroopal on kõige olulisem suruda fossiilsete kütuste embargot – mitte osta gaasi, naftat ja kivisütt Venemaalt. Putinit ei huvita teised sanktsioonid. Tal on piisavalt ressursse, et sõda pidada, ta ei hakka seda peatama, kui Euroopa ei lõpeta sõja rahastamist. Need rahasummad, mida Euroopa maavarasid ostes Putinile annab, on kolossaalsed. Nii et peame tegema poliitikute mõjutamise tööd, et see ei jätkuks. Kõik Euroopas peaksid ühinema, et seda nõuda, sest muidu see sõda ei lõpe.

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.