Kas sõdadel on seksuaalne orientatsioon? Venemaa sissetungist, LGBTQ õigustest ja kodanikuühiskonna vastupanust Ukrainas
Feministlikud teadlased on juba ammu märkinud, et ühiskonna militariseerimine sõja tingimustes tavaliselt „tsementeerib“ traditsioonilisi soorolle. Meestelt eeldatakse vaprust ja oma riigi kaitsmist ning naisi esitletakse emade ja naistena, kaitset vajavate ohvritena, laste ja eakate eest hoolitsemise eest vastutavatena. Venemaa täiemahulise sissetungi kolmas kuu Ukrainasse näitab, et mõned soolised stereotüübid on murenemas, näiteks seisavad lahinguväljal Venemaaga silmitsi ka Ukraina naistest sõdurid, kes moodustavad umbes 15% Ukraina armeest. Siiski on see sõda, nagu paljud teisedki, sügavalt sooline: kui naisi julgustatakse ennast ja oma lapsi kaitsma ning oma linnadest lahkuma, siis peavad kõik 18–60-aastased mehed riiki jääma juhuks, kui neid on vaja mobiliseerida.
Milline on aga olukord neil, kes ei sobitu heteronormatiivsesse ja binaarsesse ühiskonda ning kelle seksuaalset ja soolist identiteeti ei pea suur osa Ukraina ühiskonnast normaalseks ega traditsiooniliseks? Teadlasi ja aktiviste, kes püüdsid sõja invasiooni ajal LGBT inimeste muredele tähelepanu juhtida, kritiseeriti selle eest, et nad nõudsid neile inimestele justkui „erilisi“ õigusi. Kuid kas see on nii? Selle kirjutise eesmärk on põhjendada nende murede õigustatust ning pakkuda lühike ülevaade sellest, kuidas see sõda on mõjutanud Ukraina LGBT kogukonda.
LGBT õigused Ukrainas enne 24. veebruari 2022
Ukraina ei ole kunagi olnud LGBT inimeste jaoks paradiis, kus nad võiksid mugavalt elada, nautides võrdseid õigusi oma cis-sooliste heteroseksuaalsete kaasmaalastega. Ukraina dekriminaliseeris homoseksuaalsuse 1991. aastal pärast iseseisvumist, kuid peaaegu kahe aastakümne jooksul pärast seda ei ole tehtud olulisi edusamme. Siiski, pärast nn väärikuse revolutsiooni 2013–2014. aastal, kui venemeelne valitsus oli rahva protesti tõttu sunnitud riigist lahkuma ja see asendati Euroopa-meelsete poliitiliste jõududega, astuti mõned märgatavad positiivsed sammud LGBT õiguste parandamise suunas.
2015. aastal võeti Euroopa Liidu survel ja tänu kodanikuühiskonna aktivistide tohutule tööle vastu esimene riiklik dokument, milles mainiti selge sõnaga seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti. Ukraina tööseadustikku muudeti ja see kaitseb nüüd LGBT inimesi diskrimineerimise eest töökohal. See on ainus dokument, mis kaitseb LGBT inimesi riiklikul tasandil. Ukrainas ei tunnustata samast soost inimeste vahelist abielu ega registreeritud kooselu, samas kui konversiooniteraapiat peetakse õiguspäraseks.
Aastatel 2015–2022 muutus LGBT tegevus Ukrainas tänu aktivistide tööle ja rahvusvahelisele toetusele palju nähtavamaks. 2021. aastal korraldati marsid LGBT inimeste õiguste eest politsei kaitse all ja kohalike võimude heakskiidul sellistes suuremates Ukraina linnades nagu Kiiev, Odessa, Harkivi ja Zaporižžja. Samal aastal kiitis Ukraina teadus- ja haridusministeerium heaks Ukraina koolide õpetajate kursuse, mille eesmärk oli vältida LGBT teismeliste kiusamist. Palju edusamme on tehtud transsooliste inimeste tervishoiu valdkonnas.
Samal ajal ei ole LGBT inimeste õiguste kaitsmine kunagi olnud Ukraina ühegi suurema erakonna prioriteet. Enamiku Ukraina poliitikute jaoks on olnud mõeldamatu, et nad väljendaksid avalikku toetust LGBT õigustele. Õigeusu kirik ja mõned konservatiivsed natsionalistlikud organisatsioonid survestasid valitsust pidevalt, et nad võtaksid uusi meetmeid LGBT ja feministlike organisatsioonide töö nurjamiseks ning väiksemad radikaalsed paremäärmuslikud rühmitused ründasid regulaarselt LGBT ja naiste õiguste kaitse üritusi. Pole üllatav, et kui 2022. aasta veebruaris algas Venemaa sissetung, ei lootnud LGBT organisatsioonid ja aktivistid avaliku sektori asutuste tundlikkusele ega sellele, et nad vähemusgrupile tähelepanu osutaksid.
Kiievi Pride 2018. Foto: Arrideo Photography / Creative Commons
Me olime [ka] siin: LGBT sõdurid Ukraina armees
Ukrainas kehtib kohustuslik sõjaväeteenistus ja homoseksuaalsus ei ole põhjus sellest vabastuse saamiseks. Paljud noored geimehed on püüdnud vältida sõjaväeteenistusse minekut või varjanud teenistuses oleku ajal oma seksuaalset sättumust, kartuses kokku puutuda seksuaalvägivalla ja väärkohtlemisega. Pärast seda, kui Venemaa Krimmi annekteeris Donbassis sõda algas, sai üheks populaarseimaks Ukraina LGBT õiguste vastaste aktivistide väiteks see, et kuna riigis käib sõda, ei ole praegu LGBT marssideks ja õiguste edendamiseks hea aeg. Veelgi enam, nagu mõned paremäärmuslikud aktivistid tavatsesid öelda „tuleks need geid saata sõtta ja neil ei tohiks lasta marssida Kiievi kesklinnas mingeid eriõigusi nõudes“.
Peamiselt vastuseks nendele väidetele avati 2018. aasta augustis Kiievis fotonäitus „Me olime siin“, kus LGBT inimesed, veteranid ja sõdurid, kelle näod olid fotodega kaetud, rääkisid oma lugusid. Varsti pärast seda käivitati LGBT sõjaväe algatus. Pärast seda, kui algatuse juht ja kaasasutaja Viktor Pylypenko, Donbassi vabatahtlike pataljoni geiveteran, oli meedias oma suhtumise avalikuks teinud, jätkas algatus aina kasvamist. Alates 2018. aasta suvest on neil KyivPride’i korraldatud marsi ajal alati olnud eraldi sektsioon. Seda juhtisid Viktor Pylypenko ja avalikult lesbist vabatahtlik Nastja Konfederat.
Nüüdse sissetungi alguses ühines enamik veterane aktiivsete sõjaliste jõududega või territoriaalkaitse rühmitustega. Oma Facebooki grupis koguvad nad raha sõjavarustuse jaoks ja avaldavad oma tegevuse kohta aruandeid. Vähemalt kord nädalas saab selles grupis lugeda sõdurite postitusi, kus nad kapist välja tulevad. Nende postituste peamine sõnum on väga sarnane: me [LGBT inimesed] oleme ka siin, me oleme Ukraina kodanikud, me oleme valmis andma oma elu seda riiki kaitstes, me soovime, et meid nähtaks, tunnistaks meie olemasolu, ja me eeldame, et sõjajärgses Ukrainas on meil õigus olla nähtav, olla kaasatud Ukraina ühiskonda ja luua perekondi inimestega, keda me armastame.
Püsiv homofoobia
Kuigi sõda riigis paneb inimesed sageli unustama oma ideoloogilised vaidlused ja ühinema ühise vaenlase vastu, oleks vale öelda, et Ukraina ühiskond vabanes homo- ja transfoobiast üleöö. 7. aprillil ründas Lääne-Ukraina linnas Lvivis tundmatu mees pipragaasiga LGBT õiguste rühmituse Insight juhti Olena Ševtšenkot, kui Olena oli koos kolleegidega laadinud bussile humanitaarabi naistele ja lastele. Ründaja oli ukrainlane, tõenäoliselt ühe paremäärmusliku organisatsiooni liige, kes on tuntud oma vägivaldsete rünnakute poolest LGBT ja feministlike ürituste vastu ka rahuaegadel.
Märtsis ründas Kiievis Ukraina vanima LGBT õiguste organisatsiooni Naš Mir kontorit rühm bandiite, kes lõhkusid kontori ukse, kus elasid ka neli aktivisti, ning peksid jõhkralt korteris olevaid inimesi ja röövisid nende vara. Ründajad ei ole teada. Kuna rünnak toimus ajal, mil Vene väed liikusid Kiievi suunas, võib süüdistada mõlemat poolt. Lisaks juhtisid aastatel 2014–2022 Ukrainas paremäärmuslikke rühmitusi uurinud eksperdid korduvalt tähelepanu sellele, et paljud neist rühmitustest said rahastuse Venemaalt või Ukraina venemeelsetelt jõududelt ja õhutasid pidevalt homofoobseid vihakuritegusid ja ühiskondlikku homofoobiat.
Kuigi politsei registreerib selliseid kuritegusid, on selge, et see ei ole nende jaoks sõja ajal prioriteet – see ei olnud nii ka enne 24. veebruari 2022. Ühiskonna kasvava militariseerimise ja vägivalla juures, mis on sõjaliste konfliktide ajal loomulik, on tõrjutud seisus ühiskonnagrupid, näiteks LGBT inimesed, veelgi haavatavamad.
Kiievi Pride 2018. Foto: Arrideo Photography / Creative Commons
Hädaolukorra režiim: professionaalne LGBT aktivism sõja ajal
Enne 24. veebruari 2022 töötas Ukrainas üle neljakümne ametlikult registreeritud LGBT organisatsiooni. Nende tegevus hõlmas meestega seksivate meeste grupis tehtavat HIV ennetamise alast koostööd, psühholoogilist toe pakkumist paljudele sihtrühmadele, teadlikkuse parandamist, hariduse, õigusabi, homo- ja transfoobsete vihakuritegude dokumenteerimise ja ennetamise tööd ning tegevust LGBT õiguste edendamise alal. Sissetungi alguses sai selgeks, et paljud neist tegevustest ei ole enam võimalikud, samal ajal tekkis terav vajadus humanitaarabi, varjupaikade loomise ja põgenike abistamise järele.
Selle vajaduse katmiseks loodi Kiievis, Lääne-Ukrainas ja Ida-Euroopa riikidega piirnevates paikades mitu varjupaika LGBT inimestele ning nende peredele ja lemmikloomadele, kellel ei ole kuskil elada või kes läbivad selle koha transiidi korras ja peavad kuskil mõne öö peatuma. Lisaks sellele, et LGBT organisatsioonid varustavad varjupaiku esmatarbekaupadega, koguvad ning jagavad nad ka toitu ja ravimeid seal peatuvatele inimestele. Nad ostavad sõidupileteid või maksavad arved nende LGBT inimeste eest, kes vajavad abi, kes erinevatel põhjustel ei saa oma kodudest lahkuda või kellel ei ole vahendeid, et ellu jääda. Transkogukonna jaoks on regulaarne hormoonpreparaatide varu küsimus kõige põletavam. Sellised organisatsioonid nagu Cohort või Insight teevad välispartnerite abiga kõvasti tööd, et Ukrainas oleksid hormoonpreparaadid tsentraliseeritud viisil kättesaadavad, ja saadavad need seejärel eri linnadesse, et inimestel oleks olemas vähemalt ühe kuu varu.
Oluline on märkida, et kuigi LGBT organisatsioonide jaoks on LGBT inimeste kaitsmine ja abistamine esmatähtis, on enamik neist teinud suuri jõupingutusi, et koguda raha ja anda humanitaarabi kõigile, kogu elanikkonnale. Samuti koguvad nad meditsiinitarbeid Ukraina haiglates olevatele sõduritele ja laskemoona eesliinil olijatele.
Enamik rahastajaid nõustus vähemalt osa rahastusest suunama ümber humanitaarvajaduste katmiseks. Mõned Ukrainas tegutsevad rahastajad käivitasid uusi algatusi, et anda erakorralist abi. Sellest hoolimata ei piisa sellest ümberasustatud LGBT inimeste kõigi põhivajaduste katmiseks, nii et kõik organisatsioonid püüavad nii palju kui võimalik koguda vahendeid ühisrahastuse kaudu.
Õigus turvalisusele: kellel on lubatud riigist põgeneda?
Nagu ma eespool mainisin, olid kõik 18–60-aastased mehed sunnitud valitsuse dekreediga Ukrainasse jääma. Rühm, kes seisis silmitsi selle dekreedi ootamatute tagajärgedega, on Ukraina transnaised, kellest paljud ei ole veel alustanud või ei ole juriidilist soolist üleminekut lõpetanud. Seetõttu on nende dokumentides endiselt soo kohta märge „M“.
Viimase kümne aasta jooksul on Ukrainas tehtud märgatavaid edusamme transsoolise elanikkonna õiguste parandamisel; praegu on Ukrainas postsovetlikus ruumis väljaspool Euroopa Liitu trans-inimeste jaoks kõige soodsamad tingimused seoses dokumentide muutmise ning üleminekuga seotud juriidiliste ja meditsiiniliste küsimustega. Alates 2017. aastast on tühistatud trans-inimeste jaoks varem kohustuslikud ravimeetodid, nagu steriliseerimine ja pikaajaline viibimine psühhiaatriahaiglas. Seni pole paljud trans-naised teabe puudumise ja keeruliste bürokraatlike menetluste tõttu dokumendi muutmise protsessi lõpetanud ega saanud seega Ukrainast lahkuda.
Teoreetiliselt võib minna arsti juurde, et saada vajalik tõend ja taotleda seejärel sõjaväeametilt vabastust. Enamiku jaoks pole see aga pommitamise ja sõjaseisukorra tingimustes teostatav. Mõned trans-inimesed satuvad sellisse meeleheitesse, et püüavad lavastada dokumentide kaotust ja ületada piiri ilma nendeta, kuid see on äärmiselt riskantne ja võib kergesti lõppeda nende tabamise ja vangistamisega.
Tuleb öelda, et mitte kõik transsoolised inimesed ei ole väljendanud soovi Ukrainast lahkuda ja mõned on väga kindlalt otsustanud jääda oma kodulinnadesse ning vajaduse korral ka võidelda. Ukraina valitsusvälise organisatsiooni Cohort juht, eeskätt trans-õigustega tegelev Anastasia Ieva Domani, kes töötab praegu Kiievis, ütles intervjuus ÜRO HIV/AIDSi ühisprogrammile (UNAIDS), et ta jätkab oma tööd trans-inimeste abistamisel Ukrainas. Nagu ta märkis, ei ole sellegipoolest üllatav, et mõned inimesed soovivad põgeneda; juba aastaid on riik transsoolised inimesed Ukrainas tähelepanuta jätnud. Neid diskrimineeriti, neil ei olnud tööd ega korralikku kodu ning miski ei hoidnud neid Ukrainas.
Kiievi Pride 2018. Foto: Arrideo Photography / Creative Commons
Järelduse asemel
Ukraina ei ole kunagi olnud LGBT inimeste jaoks paradiis. Täiemahulise sissetungi olukorras halvenesid kõigi haavatavate ja tõrjutud gruppide elutingimused oluliselt ning LGBT inimesed ei olnud erand. Paljude igapäevaelu on muutunud pelgalt ellujäämiseks. Paljud LGBT inimesed on olnud sunnitud riigist lahkuma, põgenedes sõja eest, ja nüüd on neil oht langeda rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise ohvriks kohtades, kus nad ei ole teretulnud selle tõttu, kes nad on.
Siiski on veel ruumi lootuseks. Ajal, mil kõik Euroopa riigid teevad ühist tööd, et Ukrainast ümberasustatud inimesi abistada, teevad sama LGBT organisatsioonid kogu maailmas. Alates Venemaa sissetungi esimesest päevast on sellised organisatsioonid nagu RFSL Sweden, PFLAG USA, KPH Poola, München Kyiv Queer Germany ja paljud teised tegelenud ööd ja päevad raha kogumisega, humanitaarabi saatmisega, ümberpaigutamise korraldamisega, peavarju pakkumisega, osalemisega rahumeelsetel meeleavaldustel oma riikides ja ukrainlaste LGBT õiguste eest seismisega. Samamoodi teevad paljud LGBTQ õigustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid ja aktivistid Ukrainas koostööd teiste LGBT inimeste õigustega tegelevate organisatsioonidega ning teiste tsiviilisikuid ja sõjaväge abistavate rühmituste ja organisatsioonidega. Ma usun, et selle koostöö kaudu paraneb üksteise aktsepteerimine ja üleüldine sallivus.
Sõda kinnistab sageli tavapäraseid norme ja stereotüüpe. Kuid kaheksa aastat kestnud sõda Ida-Ukrainas ja täiemahulise sõja esimesed kuud Venemaaga näitasid, et mõnda neist normidest saab kahtluse alla seada ja edukalt lammutada. See, kas sama kehtib homo- ja transfoobia kohta Ukraina ühiskonnas, ei ole kellegi muu kui meie otsustada.
