Katkendid Mira Aurelia Eskelineni raamatust „Sisetunne“
Kuigi transsoolistest inimestest ja soolisest mitmekesisusest räägitakse avalikkuses üha enam, kõlab trans-inimeste hääl neis vestlustes siiski haruharva. Mira Aurelia Eskelineni raamat „Sisetunne“ („Aavistus“, kirjastus S&S 2023) on üks esimesi autobiograafilisi raamatuid soolisest üleminekust Soomes ja seeläbi Eesti lähiregioonis. Noor kunstnik ja kirjanik kirjutab julgelt ja põnevalt oma mõtetest ja tunnetest soolise ülemineku teel. Feministeeriumisse valis katkendid ja tõlkis Mona Tärk, kelle tõlkes ilmub valik katkendeid ka Värskes Rõhus 2024. aastal.
Kaks aastat varem, 2015. aasta novembri esimesel päeval.1 Maantee servad upuvad lumevaese talve pimedusse, lörts joonistab bussi aknale siksakke. Vaadet läbistab kauge väikesel teel sõitva auto valgusvihk. Auto kaob metsa taha jättes mu enda peegeldusega kahekesi. Piilun teda silmanurgast, lörtsipiisad sätendavad ta pinnal venivate rihmastikena.
Mina ja Rosa oleme teel Tamperesse mu sõbra Hertta ja ta mehe halloween’i-peole. Hertta teab kui kirglikult me teemapidudesse suhtume, nii et ta on oma plaani meiega jaganud juba mitu kuud tagasi. Miski mu sees tärkab kui kuulen mis on peo teema. Miski väike ja peaaegu märkamatu, nagu maailma kõige õrnem pigistus ümber südame.
*
Peo teemaks on gender-bend (sooväänamine). Sirvin netipoode, võimaluste meri uhub minust üle. Kas tahan olla tuhkatriinu või Cruella, nunn või närukael või kuum medõde? Ühel saidil peatub mu pilk mustal pitsiga kaunistatud kleidil. Kleidisaba on osaliselt läbipaistev, nagu mustast piimklaasist. Kleit ei ole eriliselt silmapaistev aga kui kujutan ette seda endale selga langemas ja selle siledat pinda mu reite vastu looklemas muutub haare mu südame ümber tugevamaks.
*
Halloween’i-peo hommikul tuleb külla mu jumestajast sõber. Kui ta veel tudeng oli kutsus ta mind ükskord endale dräägi-meigi modelliks. Tollal korraldasin sageli kodus pidusid ja järgmisel peol näitasin kõigile fotot endast jumestatuna. Tüdrukud imetlesid kui ilus ma olen, poisid ässitasid mind hiljem saabuvatele külalistele sama fotot näitama, ilma et ütleksin kes on pildil. Pandav, ütles üks hiljem kohale tulnud poistest ja kõik naersid.
Kui sõber on mu meigi valmis teinud, panen selga polsterdatud rinnahoidja, teibin oma peenise peitu, vooderdan sukkpüksid vatiga, et reisi, puusi ja tuharaid ümaramaks vormida ning tõmban kleidi selga. Rosa on seadnud mu paruka elegantsesse soengusse mis jätab kaela katmata. Vaatan endale koridoripeeglist otsa, mõni juuksesalk langeb mu uut nägu raamistama. Pigistab – seda on nüüd südames selgelt tunda. Rosa tõmbab mu kleidi tõmbluku kinni, vaatab mind peeglist. Täitsa nagu sa oleksid täpselt seda hetke oodanud.
*
Millal sa aru said? Tavaliselt räägin loo halloween’i-peost. See on klassikaline trans-naise narratiiv peol ennast veidi vabamalt tundes naiseks riietumisest ja sedakaudu iseenda äratundmisest. Olen korranud seda lugu mitu korda, teinud sellest ühe fookuspunkti oma teekonnal. Siit, siit sain ma alguse.
Lool on selge arenguliin, toimub pea märkamatu hüpe peegli kaudu ühelt poolelt teisele. Varem olin üks, nüüd teine. Tuttav, hõlpsalt hoomatav ja ilusas pakendis trans-narratiiv, ilma ähmasuseta. Kui inimeste ees kapist välja tulema hakkasin, põimisin oma jutu alati halloween’i ümber. Aga sama hästi võiksin alustada mujalt.
*
Sanni kirjutas ja julgustas mindki kirjutama. Ühes Sanni kirjutatud loos seikleb üks väga minu moodi nooruk – Hallsilm. Hallsilm on haruldaselt õnneliku olemisega tegelane, kes paneb jutustaja peegelpildi jutustaja moodi paistma rohkem kui ükski tema varasematest peegelpiltidest. Hallsilm elab nagu filmis. Kui ta rongilt maha perroonile astub, kostab kusagilt tänavamuusiku saksofonimäng, heliriba. Loo lõpus arutab jutustaja, kuidas saab Hallsilm küll nii muretu olla. Äkki Hallsilmal oli mõni saladus, mille olemasolu ta isegi ei teadnud.
*
Millal sa aru said? Ma ei saanudki. Ei saanud aru halloween’i-peol, ei saanud aru viiendas klassis ja ausalt öeldes ei saanud aru ka siis kui kapist välja tulin. Kuidas võinuksingi aru saada? Selle ülestunnistamine ajab hirmu nahka, sest kui transsooline inimene peab milleski kindel olema siis on see tema sugu. Sa oled pidanud alati aru saama, juba lapsest saati. Pead oskama oma mina ära tunda ja sõnastada, pead oskama iseenda kohta lünkadeta selgitusi anda iga hetk ja igal pool ja igale paiksoolisele inimesele ja vahetevahel ka teistele trans-inimestele. Tõestama kes ja mis sa oled. Pinge kohaneda kergesti mõistetavate ja seletatavate narratiividega on tohutu. Hägususe jaoks kohta pole sest see tekitab ruumi ebakindlusele, teadmatusele ja kõhklusele. Pead ütlema: see läks nii, nii sai minust mina, vaadake, olen ju alati olnud mina.
*
Isegi kui inimene mõistaks seda lihtsat tõsiasja et trans-naine on naine, ei usu ma et eriti paljud mõistavad, miks keegi päriselt, nagu täitsa päriselt, üldse naine olla tahab, saati veel naiselik naine. See on ju kahtlane, piinlik, veidi liiga tradwife’i-maiguline. Võib-olla mu keskealine feministist tuttav on pidanud naiselikkusest eemalduma, või tahtnud seda teha, võib-olla on naiselikkust talle lapsest saati peale sunnitud ja see on muutunud ebameeldivaks, miskiks, millest oleks parem eemalduda. Ühel õhtul baarileti ääres räägib ta mulle et on alati parema meelega veetnud aega koos meestega, olnud alati nagu üks nendest, see äge tšikk.
Nii et mispärast mina, maailma silmades valge paiksooline mees – kuigi kahtlaselt feminiinne – peaksin tahtma, peaksin valima loobuda oma positsiooniga kaasas käivatest eelistest? (Kuigi valgel naisesusel on täiesti omaette privileegid.) See ei ole kõigest kahtlane, see on vale. Nagu kunstnik Illusia Juvani teoses „Abdication“ (ingl „Võimust loobumine“) tõdeb: I have committed the biggest crime there is against the holy Patriarchy. I gave it up, willingly. (Olen korda saatnud suurima võimaliku kuriteo püha Patriarhaadi vastu. Loobusin sellest, tahtlikult.) Aga mis teha: ma pole elusees tahtnud midagi nii palju kui tahan olla naine.
*
Tere tulemast naisesusse, soovib mu sõbranna. Jalutame Tokoinrannas, loojuv päike helgib viimaste jäälaidude peal. Olen just pihtinud et keegi ahistas mind eelmisel nädalavahetusel. Tere tulemast naisesusse. Kuulen seda lauset ikka ja uuesti, eranditult paiksooliste heteronaiste käest, eranditult pärast seda kui olen jaganud mõnd ebamugavat lugu. Naisesus kõlab nende sõnades kehvana, millenagi mille peamine omadus on jääda ilma, jääda kõrvale. Millenagi mille all kannatatakse.
Asja mõte on vist mind pühendada naisesuse jagatud kannatusse ja mõistmisse, kaasata mind sõsarkonda. Aga samas tundub et need sõnad kannavad ka teadvustatud või teadvustamata tähendust et alles nüüd olen ma Tõeline Naine™. Nüüd, kui mind on halvasti koheldud viisil mis on tuttav ja tüüpiline paiksoolistele naistele või sünnihetkel ebaõigelt naiseks määratud inimestele. Ahistamine, vägivald, seksuaalne objektistamine, halb seks. Justkui a) naisena üles kasvamise kogemus oleks mingil moel universaalne ja b) trans-naisi ei karistataks nende naisesuse ja transsoolisuse tõttu enne ja pärast kapist välja tulemist.
Sellest kõigest ei oska ma oma sõbrannale mitte midagi edasi anda. Ei sellest kui õnnelik olen selle üle et mind arvatakse naiste hulka, ja samas kui tihti tunnen end sellest väljaspool olevana, teisena. Ei sellest et mu naisesuse algust nähakse alles hetkes mil seda kõigiga jagasin. Ei sellest et mu lapsepõlv ja noorus, kõik see aeg enne kapist välja tulemist, pole naise kogemus kuigi see just nimelt seda ongi – minu kui trans-naise kogemus. Ma ei tea siiamaani kas oskan seda väljendada.
*
Katse, ei tea kui mitmes? Võta sall kaelast. Istu maha. Räägi oma lugu. Omaenda sõnadega, aitäh. Psühholoog on peaaegu sinuvanune mees. Mõtle korraks kas näed tema silmis ilus välja. Looda et näed. Täida ankeete. Anna vastus sadadele väidetele. Kas alustad meeleldi vestlust võõrastega? Kas ilus kuuvalgus avaldab sulle alati (alati!) muljet? Kas sinu meelest peaks kunsti rahastamisel olema selgemini nähtav kasutegur? Arva et lugesid valesti.
Üldseisund hea. Feminiinne habitus, žestid ja riietumine, naise sotsiaalses rollis.
Toidujäänused hallitavad külmkapis nii et nende algupärane koostis pole enam äratuntav. Nad meenutavad taevakehasid, keeriseid suurtel gaasiplaneetidel, kraatreid kuudel. Kogun hallitanud toidunõud ja kohvitassid kraanikaussi ja pildistan neid – pealtpoolt nii et näha jäävad ainult nõude ääred ja nende piiritletud alal okra, suitsu ja sambla värvides helkivad hallitusseened.
*
Pärast diagnoosi kättesaamist murdun. Kohe peale ravikonsultatsiooni kliinikumi vetsus tehtud pildil on mu suunurgad kergitatud, aga naeratus ei jaksa silmadeni välja jõuda. Ma peaksin rõõmustama, aga tunnen end pigem heitununa. Siiski tõstan enda terviseks toosti ja koju jõudes varisen voodisse. Küsin sama protsessi läbinud sõbra käest, kui paljul tal aega kulus, et diagnoosijärgne tühjus ületada. Sõber kehitab õlgu.
*
Veidi enne selle raamatu trükki saatmist märkan Kansallisteatteri2 reklaami 2023. aasta kevadel esietenduvast lavastusest, mis räägib kurdina sündinud inimeste sundsteriliseerimisest Soomes. Tutvustavas tekstis kirjutatakse et kurtide sundsteriliseerimine lõpetati Soomes aastal 1969. Vahest saab aastal 2077 näha Kansallisteatteris lavastust transsooliste inimeste sundsteriliseerimisest. Jään ootama.
*
Aeglased hormoonimuutused mu kehas kinnitavad et see, naisesus, lihtsalt on minu jaoks õige suund. Nutt voogab hiigellainetena justkui jätkuks otse sealt kus see lapsepõlves pooleli jäi. Nutan kui sõbra kass nurrub mu süles. Nutan kui vaatan sarja „Skam”. Nutan kui mõtlen väiksele Mirale, kes ei teadnud et kõik võib hoopis nii minna.
Jalutuskäikudel püüan tabada oma peegeldust autode küljepeeglitel, kontorihoonete akendel ja klaasustel. Iga kord seesama tunne: olen see tõesti mina? Ja kohe otsa uskumatu ja imeline – niivõrd kui imeks nimetatakse midagi mida sa ei osanud kunagi ette kujutada – õnnetunne; jah, mina olengi see, huuled värvitud ja juuksed tuules lailamas.
*
Esimesel detsembril 2020. Neli ja pool aastat pärast saatekirja. Ärkan kell kuus, teen oma unisele partnerile Kuule musi, pakin oma viimased asjad ja jalutan trammipeatusse. Taevas on pehme vilt. Sõidan hommiku esimese trammiga Töölösse, sõidu ajal hakkavad liuglema esimesed lumehelbed. Toolid haigla ootesaalis on oranžid ja uputavad. Varsti laman opisaali laual, narkoosi all kaotan teadvuse.
Uni kaob varahommikul vaikses ärkamispalatis. Tunnen alakõhus survet. Jalad on mähitud kompressioonsidemesse, mis tasakesi masseerib mu reisi, et takistada veresoonte ummistumist perioodil mil olen sunnitud voodis lamama. Sidemed aitavad kaasa hoides mind paigal. Valu hakkab endast tunda andma aga kõhklen kas kutsuda medõde. Ma ei tahaks tüli teha, pole ju nii hädasti vaja. Lõpuks vajutan siiski nupule ja õde toob valuvaigistid.
*
Pärast sidemete eemaldamist lubatakse mind pesema. Laman dušialusel, mu jalad ei jõua mind veel kanda. Õde nõustab mind pesemisel, kinnitab et mu tussu ei lähe katki. Puudutan seda ettevaatlikult, kardan et ta purskab lahti või rebeneb. Mu sõrmed liiguvad pehmetel küngastel, ümbervormitud maastikul, võõra planeedi pinnal. Terraforming. Mu tussu on tundlik ja tuim korraga, natuke nagu mu jalgevahesse oleks paigaldatud rõhuandur.
Kui järgmisel korral pesemas käin, võin viia keskmise sõrme (terve sõrme!) enda sisse. Ja sinna ta lihtsalt kaobki. Tunnen kuidas mu sõrm puudutab mu tussu volte ja aegamööda sulavaid õmblusi, joonistan selle oma sõrme ümber. Korraga saab mu tussu tõeliseks. Kujutan ette ta närvikimpe sõnajalgadena lahti rullumas. Kraken judiseb, tuksleb, saadab mulle esimesi õrnu sõnumeid.
Duširuumis on täispikkuses peegel. Seisatan selle ees, vaatan Krakenit, meid. Ma ei tunne tohutut rõõmu ega nuta õnnest. Mu keha niisama on. Tunnen rammestust, nagu oleksin viimaks valust lahti saanud.
*
Mis meist, meie lugudest, meie inimlikkusest saab, kui mõõdame oma elusid üksnes kannatuste kaudu? Kuidas meid mõjutab see, kui keskendume kannatuslugudele, püüdes endale ja teistele tõestada et oleme olemas, et oleme olemasolu väärt sellepärast et oleme haiget saanud, et meile on haiget tehtud? Kannatusele keskendumine hoiab meid tänulikena nende inimõiguskillukeste eest mida riik meile mõnikord pakkuda söandab. Aga mis saab õnnest? Ja rõõmust? Kus on need lood, kes neid meile räägib kui me seda ise ei tee? Kuidas trans-rõõm üldse välja näeb?
*
Mu sõbral A-l on komme öelda: kväär on salv. Usun – ja tean – et meie, trans-inimesed ja kväärid ning teised kõrvale- ja väljajäetud saame olla üksteise kodud ja ehitada turvalisi paiku, armastuse ja hoole täidetud utoopiaid. Kohti kus puhata ja armastada, tantsida ja naerda, kurvastada ja lohutada, üle elada, elada. Kohti kus meid nähakse aga kus meid ei sunnita kategooriatesse. Kohti kus koguda jõudu võitluseks valge ülemvõimu, patriarhaadi ja kapitalismi loomuvastase kolmainsuse vastu. Kohti mis ongi võitlus selle vastu.
*
Sõidan rattaga soojas suveõhtus. Olen teel koju sõbra soolaleivapeolt, vaim on veel peo hetkedes: puud vana jaamahoone hoovil üleni kaunistatud trans- ja vikerkaarelippudega, võrkkiiges pikutavate inimeste õnnelik jutuvada, mu kallima naer kui lamasime murul teineteise kaisus, värske kohv ja värske mustikapirukas.
Päikeseloojang maalib puulehtedele kuldsed ääred. Pedaalid liiguvad vaevata, tunnen et võiksin lõpmatult edasi liikuda. Keeran Pikku-Huopalahti küpsisepakimajade poole, sõidan üle väikese lilla silla, märkan et olen jõudnud lapsepõlvekodu hoovi. Telliskivipunaseks krohvitud korruselamu kerkib mu ette, sissekäigu käepidemed ja ukseraamid on jäetud tumeroheliseks.
Näen kuidas väike Mira kõnnib koos oma emaga B-trepikäigu uksest välja. Ema tõstab pisi-Mira õlgadele, väikesed käed pigistavad halli kaisukassi ja kõik kolm naeravad. Mu süda lööb suuri, rahulikke laineid. Panen käed tagasi jahedaks muutunud lenksule, vasak jalg lükkab hoogu juurde ja ratas liigub edasi. Kui see oleks paiksoolise autori kirjutatud lugu, jääksin järgmisel hetkel auto alla. Otsustan sõita aeglasemalt, niisama, igaks juhuks.
Katkendid on tõlkinud Mona Tärk. Autoriõigused kuuluvad Mira Aurelia Eskelinenile ja kirjastusele S&S.
