“Kaunid hetked perega” ehk pühadestressi maandamisest

Milline on kõige harjumuspärasem jõulumeeleolu? Kirjeldaksin seda kui ärevat alarmpasunahüüdu, mis moondub advendiverstapostide möödudes ja punase kalendrinädala saabudes põgenemistungiks etnorahvuslikult pakendatud „pühaderahu“ eest (loe: olgu see Vahemeri põgenike surnukehadest jõuluõhtuks puhtaks küüritud!).

Postitades pühadekaarte ja lisades elektroonsete kirjade lõppu hooajakohaseid soove, eeldame automaatselt, et kõik meie ümber saavad ja tahavad tähistada paganlik-kristlikke jõulupühi ja aastavahetust, kuigi näiteks venekeelsete eestimaalaste kodudes võidakse neid tähistada veidi teisel ajal (rääkimata inimestest, kes sel perioodil töötavad, või on osa rahvusvahelisest skeenest). “Kaunid hetked kogu perega” on normatiivne ja sunduslik heteroideaal, mis ignoreerib reaalsust, milles paljudel inimestel pole kedagi, kelle seltsis pühi veeta, või pole väljavaade kontakteeruda otseste vereliinijärgsete lähedastega just meeldivate killast. Paljusid inimesi vaevab just sel perioodil äralõigatustunne, depressioon ja suitsiidsed mõtted.

Ei mäleta, et 1990.–2010. aastatel oleks ilmunud terviklikku eestikeelset sotsiaalkriitikat jõulude ja aastavahetuse tähistamise suhtes. Ilmselt on postsovetlikus kultuuriruumis nende rituaalide sisu küsimuse alla seadmine endiselt tabu. Mõelgem LGBTQI+ kogukonnale, kes ei sobitu heteronormatiivse tuumperemudeli ainuvõimu, mida pühadehooajal taaskehtestatakse koos seda saatva naispere nähtamatu ja tasustamata kodutööga. Kas tõesti on tarvis igal aastal valusaid üleelamisi meelde tuletada inimestele, kelle pere neid ei aktsepteeri?

Mõelgem ka loomade õigustele, keda imalpläriseval tarbimishooajal ebaeetiliselt (serveeritult koos rahusõnumiga) ohvriks tuuakse. Jõulud kapitalistliku tarbimisühiskonna ikkes pole isetu almusehooaeg ega paganlik riitus, pigem normeeritakse ja taaskehtestatakse ignorantsust. Mida peakski arvama iga-aastasest Jeesuse sünniaastapäeva puhul atmosfääri reostavast “naabrist-parem” võidujooksust, märkimaks kristliku ajaarvamise koloniaalset ülemvõimu?

ASMR – lõõgastus vaid hiirekliki kaugusel

Õigupoolest kasutasin pühi siin üksnes ärevusallikate päevakajalise näitena. Piisab mõttest, millise töötambi ikkes on kontorid ja haridusasutused pühade-eelsel perioodil, ning saab selgeks, et jõulumeeleolu nr 1 on stress. Stressi maandamisest ASMRi kogukonna näitel lähemalt räägingi. ASMR on nüüdisaja inimese meeleoluravim, kättesaadav eeskätt Youtube’i ja Redditi vahendusel või Facebooki gruppides. See on virtuaalselt teleporteeritud intiimsus, amatöörkunstniku juhitav audiovisuaalne heliteraapia. ASMR-kunstnik žongleerib oma hääletämbri ja füüsisega ning – mis kõige tähtsam – osutab tasuta luksusteenust personaalse tähelepanu näol. Paljud meist tajuvad helisid mitte üksnes auditiivselt, vaid kehalise tundmusena (mõelgem meeldivatele värinatele musikaalse elamusena või, vastupidi, ebameeldivale tundmusele kehas, kui keegi küüsi vastu tahvlit kiristab). ASMR keskendubki just sellele väheuuritud valdkonnale, kusjuures kogukond tagasisidestab elamusi ja kommunikeerib oma soove.

ASMR on kahtlemata toode, samuti on see tasuta emotsionaalne töö. Lõviosa ASMR-kunstnikest on noored, inglise keelt vabalt valdavad soonormatiivselt atraktiivse välimusega valged keskklassi naised, kellest tuntumad on GentleWhispering, TheWaterwhispers ja UnnamedFeeling13. Klassikuuluvus määratleb ühtlasi teenusele omistatava kõrgeima vääringu (“pehme valge intiimsus“) ja tõstab ASMRi sümboolselt eliitteenuste kategooriasse.

ASMR-kunstnike seas on vähe mehi, üleüldse ei kohta aga ilunormidesse sobimatuid (nt kehakaalu, vanuse, erivajaduse poolest) ega marginaliseeritud etnilisse gruppi kuuluvaid (nt roma või sinti, kagu- või lõuna-aasia päritolu) artiste, sest see segaks Lääne vaataja unelmat luksuskauba tarbimisest. Naisartistide puhul pole näha muid kehakarvu peale juuste, ripsmete ja kulmude. Artistid, nagu ennist mainitud, on äärmiselt hoolitsetud välimusega, soobinaariat ei vaidlustata, vaid taaskehtestatakse. Samuti ei kasuta artistid oma harilikku hääletämbrit ega ava end isiksustena. Nad on kättesaadavad üksnes teenuse osutajatena. Teeseldud hea tuju, valmisolek meelehead valmistada ja pehmekujuline naudinguteenus (pleasure labour) on ehitatud heteronormatiivsele Madonna-fantaasiale, mille “emalikku” figuuri iseloomustab kõrgtehnoloogiline hüperkohalolu ja kättesaadavus (“ühe hiirekliki kaugusel!”) ning kes kannab kuulaja eest ennastohverdava hellusega hoolt. Aktsendid (vene-, araabia- jne) panustavad heteronormatiivsele “eksootilise” allutamise fantaasiale (Andersen 2014: 11).

Teisalt on ASMRi kättesaadavus (“klassiülene”, “sobib kõigile”) näiline. Ka kunstnikud reedavad tekstis, et kujutavad tarbijana eeskätt valget angloameerika keskklassi inimest, kes on töö või õpingute tõttu stressis. Iga video on sündinud kunstniku ajamahuka ettevalmistuse ja teostuse tulemusena ning stsenaariumite menüüs on soonormatiivselt jäigad rollimängud, konsultatsioonid, iluteenused, valitud optomeetrilised matkimised, isiklik assisteerimine, teraapiad, esoteerilised rituaalid ja eritellimusel otsekontakt kunstnikuga. Stsenaariumid viitavad privaatsfäärile või naiste domineeritud ametitele (samas: 10). Selektsioon normeerib kuulajaskonna ja vastupidi; kelle maitsele vastavad teenused on pakkumisel.

Veebiporno vanem õde

Teisisõnu, kuigi ASMR on tasuta kättesaadav, peaks kuulajal (konstrueeritud Teine) olema mitte üksnes isiklik ettekujutus, vaid ka nostalgiatunne (kogemus, harjumus, kokkupuude) esimese maailma personaalteeninduse sektori kliendikuuluvuse suhtes (samas: 4) ehk siis ta peaks olema eeskätt Euroopa või Põhja-Ameerika valgest keskklassist. Ilmselgelt seab selline eeldus piirid, keda publikuks oodatakse ja kes end teretulnuna tunnevad.

ASMR teenib tööstuse huve, sest ei vaidlusta tarbimisühiskonda. Näiteks ilutööstus, mille teenuseid ja tooteid paljud ASMR-artistid kasutavad, lõikab teenuse pealt kasu. See toob mõistagi Youtube’ile reklaamipunkte ja artistile soodustusi. Tuntuimatele artistidele saadavad iluhiiud tasuta näidiseksemplare, mida kogukonnale esitada. ASMR pole seega mitte üksnes reklaam, vaid spetsiifiline esitlusmetoodika, mis mängib stimulatsioonile. Selline tehnika on hakanud kasutust leidma ka väljaspool kogukonda, eesmärgiga efektiivsemalt müüa. Lõõgastunud klient on pakkumistele avatum ja varmam meeldiva teenuse eest kukrut kergendama. ASMR-artist esitab ilutoodet alati toote brändi ja vahel hinnaklassigi mainides. Ometi ei leia kunagi mainimist toote koostisosade töötlemis- ega toote valmimissriik, samuti ei panda küsimärgi alla toote eetilisus ega lapstööjõu kasutamine.

ASMR-artistid teevad retoorilisi jõupingutusi, et neid ei peetaks sekstöötajateks ega pornonäitlejateks, rõhutades, et ASMR ei paku seksuaalset naudingut. Vaatajalt ei eeldata masturbeerimist, kuigi lõviosa artiste apelleerib soonormatiivsele objektiseerimisele, näiteks seksualiseeritud kõnemaneeri ja välimuse kaudu, ning fetišile, näiteks sosin. Ka patriarhaal-kristlik Madonna-fantaasia, millele ASMRi sooline esitus põhineb, on kõigest hoorafantaasia binaarne teisend, seega ei asu kogukond patriarhaalse naudingutööstuse raamistikust väljas, vaid asetub selle subkultuuriks. Sellele viitab ka normatiivne teenindamise ja perfektsionismi püüd, milles (nais)artist kujundab ja “parandab” veebikommentaaridele toetudes oma esitust ja pakub seda, mida auditoorium temalt nõuab.

Viimaks, tarbimise plaanis pole netiporno ja ASMRi vastastikust suhestumist siinkirjutaja teada uuritud, samuti ei saa väita, et ASMR kogukonna liige videost naudingut ei saaks (viitab kogukondki ju nn ajugasmidele – braingasms). Sedapidi vaadeldes kujutab ASMR endast veebiporno ontlikku “vanemat õde”. Teisalt tõdeb Jocelyn Andersen (2014: 15), kes on ASMR kogukonda uurinud, et soonormatiivsest esitusest olenemata on ASMR kväärnähtus, kuna baseerub heteronormatiivses kultuuris alavääristatud, tehnoloogiliselt vahendatud “kaugintiimsusel”. Feministina on ASMR kogukonda kuulumine ühtviisi rahuldustpakkuv kui ka väljakutset esitav kogemus. Soovitan!

Allikad: Andersen, J. (2014). Now You’ve Got the Shiveries: Affect, Intimacy, and the ASMR Whisper Community. Television & New Media, 1–18.