Kavandatav ELi direktiiv näeb ette, et nõusoleku puudumine tähendab vägistamist
Märtsis tuli Euroopa Komisjon välja ettepanekuga kehtestada uus direktiiv naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks. Selle järgi peaksid vägistamise määratlused lähtuma nõusoleku puudumisest, samuti kriminaliseeritaks kübervägivald.
Kuigi kõik ELi liikmesriigid käsitlevad oma õigusaktides naistevastast vägivalda ja perevägivalda, teevad nad seda erinevalt. Ka ei ole kõik liikmesriigid ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni, mis on siiamaani naistevastase vägivalla valdkonnas kõige ulatuslikum rahvusvaheline raamistik. Näiteks ei ole ratifitseerimiseni jõudnud Läti ja Leedu, aga ka Ungari. Poola valitsus teatas 2020. aasta juulis oma kavatsusest Istanbuli konventsioonist lahkuda, aga pole seni seda teinud. Uue direktiivi näol oleks tegemist tervikliku ja siduva õigusaktiga, mis ühtlustaks ELi liikmesriikide lähenemist vägivalla tõkestamisel ja kaotaks riigisiseste seaduste lüngad.
Direktiivis on ettepanek, et vägistamist tuleb defineerida üksnes nõusoleku puudumise kaudu, mitte lisakriteeriumeid seades. Praegu ei vasta sellisele määratlusele 18 liikmesriiki, nende hulgas Eesti. Eestis eeldab vägistamine lisaks nõusoleku puudumisele vägivalda või ohvri abitusseisundi ärakasutamist ja kui üks neist kriteeriumitest ei ole täidetud, ei ole karistusseadustiku mõttes tegemist vägistamisega. Ühtlasi teeb komisjon ettepaneku, et vägistamise puhul oleks maksimumkaristus vähemalt kaheksa aastat. Eestis on maksimumkaristus praegu kuus aastat ja raskendavate asjaolude puhul 15 aastat.
Uus teema on kübervägivald
Samuti on vähestes liikmesriikides kriminaliseeritud kübervägivald. Küberjälitamist reguleerivad seadused harva ja seda käsitletakse praegu seaduste tasandil ainult neljas liikmesriigis. Intiimpiltide loata jagamine on selge sõnaga kriminaliseeritud kümnes liikmesriigis. Komisjoni ettepanek kriminaliseerida kübervägivald hõlmab intiimpiltide jagamist ilma teise osapoole nõusolekuta; küberjälitamist; küberahistamist; ning küberruumis vaenu ja vägivalla õhutamist. Samuti määratletaks kübervägivallaga seotud ebaseaduslik veebisisu ja direktiiv võimaldaks ka kiireid kohtumenetlusi, et taoline veebisisu kiiresti eemaldada. Eesti karistusseadustikus kübervägivallaga seonduvaid sätteid ei ole ning kübervägivalla juhtumeid menetletakse muude vägivallaparagrahvide alusel.
Foto: Mika Baumeister / Unsplash
Ohvrite kaitse on puudulik
Direktiivi ettepanek käsitleb lisaks kahte probleemi, mis on tõsised ka Eestis. Üks on naistevastase vägivalla alaraporteerimine ja teine ohvrite eraelu puutumatuse austamine kohtumenetluses. Esimesega seoses soovitakse direktiiviga sisse viia vägivallaaktidest raporteerimise viise, mis on sootundlikud, turvalised, lihtsad, juurdepääsetavad (sh veebis ja ka lastele). Ametivõimud peaksid juba esimesel kontaktil ohvriga tegema individuaalse riskianalüüsi, et hinnata kurjategijast tulenevat ohtu ja näiteks rakendama lähenemiskeeldu. Samuti tugevdaks uus direktiiv ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele ning toetaks selliseid lahendusi, kus ohvrid saaksid tugi- ja kaitseteenuseid ühest kohast.
Ohvrite eraelu kaitsmiseks teeb komisjon ettepaneku, et tõendeid või küsimusi, mis on seotud ohvrite eraeluga, ja eriti nende seksuaalse ajalooga, saab kasutada ainult siis, kui see on hädavajalik. Samuti oleks ohvritel õigus nõuda õigusrikkujatelt täielikku hüvitist kahju eest, sealhulgas tervishoiu-, tugiteenuste, saamata jäänud tulu, füüsilise ja psühholoogilise kahju kulude hüvitamist. Ohvritel peaks olema võimalik saada hüvitist ka kriminaalmenetluse käigus.
Kas kavandatav direktiiv toob kaasa muudatused Eesti seadustes?
Justiitsministeerium peab aprillis eri osapooltega, nii kohtute, ministeeriumite kui ka vabaühendustega direktiivi asjus nõu, ja hakkab seejärel ette valmistama valitsuse seisukohti. Küsimusele, kas direktiiv tooks kaasa riigisiseseid muudatusi, on Justiitsministeeriumi avalike suhete nõuniku Maria-Elisa Tuuliku sõnul veel vara vastata. “Seda, kas vajadust muutmiseks on või ei ole, ei oska me veel öelda. Seda vajadust ei saa me kinnitada enne, kui direktiivi tekst on paigas, kuna see võib praegusega võrreldes oluliselt muutuda. Eestil on võimalus direktiivi teksti muudatuste osas kaasa rääkida. Esialgne teadmine selle kohta, kas Eesti toetab direktiivi ja kas on mingid teemad, mida me soovime muuta või millega üldse nõus ei ole, saame anda mais, kui valmivad Vabariigi Valitsuse seisukohad,” selgitab Tuulik.
Direktiivi vastuvõtmise ja jõustumiseni võib minna veel aastaid. Maria-Elisa Tuulik selgitab edasist protsessi: “Esimese asjana hindavad kõik liikmesriigid seda, kas selline regulatsioon peaks liikmesriikide arvates üldse EL-is olemas olema. Seejärel hakatakse praegu avaldatud eelnõu teksti iga artikli haaval läbi arutama. Selleks võib kuluda aasta või paar ning kui direktiiv vastu võetakse, siis antakse liikmesriikidele mõistlik aeg oma õiguse vastavusse viimiseks.”
