Kodutus Iirimaal on naise näoga

Eesti on Iirimaaga tihedates suhetes (siin töötab või on töötanud arvestatav hulk Eestist pärit inimesi), seega tahan anda ülevaate Iirimaa majutuskriisist, et näidata, kui suure hädaolukorra võib tekitada neoliberaalne poliitika, ja just eriti naistele.

1980. aastani oli Iirimaa majutussüsteem võrdõiguslik selles mõttes, et majanduslikult nii rohkem- kui ka vähem kindlustatutel oli õigus elada riigi ehitatud majades. Vahe seisnes ainult selles, et kõrgemapalgalised maksid suuremat üüri ja seetõttu said nad kiiremini elamispinna riigilt välja osta. Ehk siis piimamehe naabrist advokaat sai naabrist kiiremini majaomanikuks. 1966. aasta majutusakt andis igale riigimaja üürnikule õiguse taotleda õigust oma elamispind välja osta.

1980. aastatel hakkas valitsus muutma riigimajade pakkumise süsteemi. Sel ajal algas ka eluasemeturu üleminek neoliberaalsele kapitalismile ja sotsiaalpindade väärtus muutus sõltuvaks kõige värskemast turuhinnast. Sotsiaalpindade üürnike ostujõud vähenes ja nendest said pikaajalised üürnikud. Kõige suurem viga oli aga see, et madalapalgalised kaotasid õiguse sotsiaalpinda üürida. Ebavõrdsus suurenes ja sotsiaalmajade piirkonnad muutusid vaesuse sfäärideks. Kui varem ehitas riik maju kõigile, siis Kelti Tiigri algusajaks oli õigus sotsiaalpindadele vaid neil, kelle sissetulek sõltus sotsiaalabist. Sellel ajajärgul ehitati küll rekordarv maju, aga need olid paljude jaoks liiga kallid. Sotsiaalkorterite järjekorrad olid juba tollal 8–10 aastat, seega oli majutuskriis juba alanud.

Sotsiaalpinnad arendaja meelevallas

Mina saabusin Iirimaale aastal 2000 ja selleks ajaks oli valitsus jätnud sotsiaalpindade ehitamise vaid kinnisvaraarendajate lahendada. Üks eesmärk oli vältida töölisklassigetosid ja seetõttu pidi iga arendusega kaasas käima ka teatud protsent sotsiaalpindu. Kuna eraettevõtjad on kasumile orienteeritud, siis sotsiaalpindu ehitati vaid odavamatele ehituskruntidele, lõpuks protsenti alandati. Paljud arendajad ostsid end sellest kohustusest vabaks ja sotsiaalpindade ehitamine jäigi unarusse. Avalik pahameel puudus, sest ka madalapalgalised ja sotsiaaltoetust saavad inimesed suutsid enamasti üüri maksta.

Elupinnad seisavad tühjana, samal ajal on kodutus suurenenud. Foto: Flickr / Creative commons

Pärast 2008. aasta turukrahhi tõstsid aga kinnisvaraomanikud kõvasti üürihindu, samal ajal kärbiti oluliselt üüriabi ja palgad ei tõusnud. Paljude inimeste palku alandati ja kärbiti töötunde. Kui buumi ajal andsid pangad eluasemelaene liiga kergekäeliselt, siis pärast masu karmistasid pangad laenutingimusi ja vaid vähesed said endale kodu ostmist lubada. Vaatamata sellele, et Euroopa Liit ja eriti Euroopa Keskpank survestasid valitsust võtma kasutusele kasinusmeetmeid ja pakkuma pankadele abipakette, oleks valitsusel siiski olnud võimalik kriisi leevendamiseks kasutada teistsuguseid meetmeid. Rakendatavad kasinusmeetmed sobisid valitsuse neoliberaalse ideoloogiaga ja seetõttu mõjutasid need meetmed eelkõige neid, kes olid juba enne krahhi kõige vaesemad.

Kuidas kriis inimesi mõjutab?

Kapitalistlik süsteem on kasumile orienteeritud ja naiste rõhumine on sellesse justkui sisse õmmeldud, sest soosib traditsioonilist kahe lapsevanemaga perekonnamudelit. Pole siis ime, et kasinusmeetmed mõjutasid eriti negatiivselt just üksikvanemaid (kellest enamik on naised), kes juba enne majanduskriisi kuulusid kõige haavatavamasse ühiskonnagruppi. Iirimaa viis ellu maailma ainukese ”töömotivatsiooni skeemi”, mis vastupidi lubatule hoopis nõrgestas üksikvanemate majanduslikku olukorda ja neist paljud olid sunnitud tööturult lahkuma. Paljudel ei jäänud muud üle, kui katkestada õpingud, sest nad avastasid end majanduslikult ebakindlast situatsioonist, kus raha ei jätku ka esmase jaoks. Oluline on ka fakt, et lapsehoid on Iirimaal üks maailma kallimaid, ja üksikvanemate jaoks on rakendatud küll hoiu hinda puudutavaid mööndusi, kuid need pole piisavad.

Alahinnata ei tohi sellise olukorra negatiivset mõju vaimsele võimekusele. Depressioon ja suur ärevus ebakindla tuleviku ees kärbib keskendumisvõimet ja raskendab õpinguid. Iirimaal on käibel väljend “majutusärevus” ehk hirm kodutuks jäämise ees. Sellist ärevusseisundit on väga raske leevendada, kuna hirm on reaalne ja vajadus peavarju järele on inimese üks baasvajadusest, majutuse ebakindlust on psühholoogiliselt raske taluda. Minagi kannatan tugeva ärevuse käes: kui minu majaomanik peaks maja maha müüma, poleks mul mitte kuhugi minna. Minu väikelinnas on viimasel ajal väga harva kinnisvara üüriks, kui vahel ka tekib üks-kaks pinda, siis soovijaid on vähemalt kümme.

Kodutus on üha enam hakanud puudutama naisi ja erivajadusega inimesi. Foto: Unsplash

Mu elukoht, Carrick-on-Shannoni linn, on tüdrukute- ja poissmeestepidude pealinn ja paljud kinnisvaraomanikud eelistavad oma kortereid või maju pidulistele vaid nädalavahetusteks välja üürida. Suuremates linnades on olukord veel hullem. Pikaajalised üürilepingud pole kohustuslikud ja paljudel on need vaid kuueks kuuks või aastaks; olen ise samas seisus. Kodutute naiste suhtarv Iirimaal on Euroopa kõige suurem. Ka nn varjatud kodutute hulgas on naisi palju enam (neid majutavad sõbrad või sugulased, paljudel ei ole oma tuba, nad liiguvad ühe tuttava diivanilt teise tuttava juurde ja pole kirjas kodutuna ametlikult kirjas). Palju üksikemadega perekondi elab talvel külmas korteris, kuna üüriabi pole vaatamata olulisele hinnatõusule piisavalt tõstetud. Suur osa on vaesemad kui ametlikult kirjas ja elavad alla ametlikku vaesuspiiri (üürilepingul on kirjas väiksem summa, tegelik üür on maksimaalsest lubatud summast suurem, kuid odavamaid kohti ei pakuta). 66% kodututest perekondadest on üksvanematega pered ja kodutute perekondade arv aina suureneb – perekondi jääb kodutuks iga päev.

Naiste enesetapud on suurenenud

Ei saa öelda, et kodutuid üldse ei aidata. Tavaliselt antakse perekondadele hotellis tuba, mille sotsiaalamet kinni maksab. Probleeme on aga selle lahendusega lõputult. Alati ei saa hotellituba või avariipinda piisavalt kiiresti; mitme kuu jooksul on umbes 30 lastega peret politseijaoskondade toolidel öid veetnud. Paljude inimeste jaoks võib tunduda mõte hotellitoast ju roosiline, kuid selline elu on põhjustanud paljudel inimestel sügavat depressiooni ja ärevust. Hotellis ei ole võimalik ega tohigi süüa teha ja pesu pesta, süüa on võimalik vaid rämpstoitu, ja mõned pered elavad sellist elu aasta või enamgi. Lastega ühes toas elades pole piisavalt privaatsust, lapsed ei saa oma sõpru külla kutsuda ja tunnevad oma olukorra pärast häbi. Esimest korda statistikas on enesetapud suurenenud naiste hulgas, kellel on lapsed, mitu naist on hotellitoas endalt elu võtnud. Majutuskriis on sõna otseses mõttes pannud ohtu tuhandete naiste turvalisuse ja elu. Mõned varjupaigad on kasinusmeetmete tõttu suletud ja vähendatud on ka nende rahastamist. Kõigil naistel pole peret, kellelt abi paluda. Sageli on ohvrid vägivaldse partneri manipuleeriva käitumise tagajärjel oma sõpradest ja peredest võõrdunud. Minul vedas meeletult, et põgenesin vägivaldsest abielust enne majanduslangust ja kasinusmeetmeid.

Peale inimeste puudutab kodutus liiga palju ka lemmikloomi, sest majutusasutustesse ju loomi ei lubata. Olukord, kus kassid ja koerad ehk täieõiguslikud pereliikmed tuleb ära anda, on väga paljudele inimestele ja lastele südamevalu valmistanud. Loomade varjupaigad olid juba enne kriisi üle koormatud.

Mis asja parandaks?

Olukorda leevendaks piisav soodsa majutuse kättesaadavus, aga kuni kinnisvaraettevõtjatel lubatakse endistviisi jätkata ilma seadusi korrigeerimata, ei ole muutust loota. Elamispindade vähesus on kunstlikult tekitatud. Majutusakt annab kinnisvaomanikele õiguse oma vara tühjana hoida, paljudes teistes riikides on tühjana seisev kinnisvara maksustatud. Nii spekulantfondid kui ka liiga paljud majaomanikud on üürihindu hüppeliselt suurendanud või müüvad kinnisvara, kasutades ära turu kõrget hinda. Pakkumine on piiratud, kuna kinnisvaraettevõtjad ja pangad ei teeni piisavalt kasumit.

Praegu on kinnisvaraomanikel kasulikum hoida maju tühjana, et hindu mõjutada. Valitsusliikmete seas on hotelliomanikke, kellele on kasulik, kui nende pinnad on kodutus olukorras olevate inimestega hõivatud, sest see tagab püsiva sissetuleku, mida rahastab sotsiaalamet. Foto: Unsplash

Sellisel passiivsusel on Iirimaal kõrge sotsiaalne hind – üle 10 000 kodutu, enesetapud ja elamispindade ülerahvastatus. Üle 245 000 maja seisavad tühjana, samal ajal elab üle 10 000 inimese elab kodutuna hotellides. Valitsus tegutseb aeglaselt, et parandada läbi kukkumist, mille on tekitanud erasektorile üle antud kohustus tegeleda sotsiaalpindade ehitusega. Riigi omanduses on 114 000 krunti (üle 3000 hektari), kuhu võiks ehitada, kuid puudub poliitiline tahe.

Varaomanikud seisavad enda huvide eest

Oluliselt on suurenenud ka tänavatel ja hostelites elavate inimeste arv. Spekulantfondid on kokku ostnud suures ulatuses kinnisvara, mille oleks võinud osta riik. 30% valitsuse liikmetest on kinnisvaraomanikud ja loomulikult seisavad nad oma huvide eest. Kui mitte arvestada neid üksikisikutest kinnisvaraomanikke, kellel on välja üürimiseks vaid üks maja või korter, siis spekulantfondidel ja suurematel kinnisvaraettevõtjatel on praegu kasulikum hoida ostetud kinnisvara tühjana, et nõudlust suurendada ja tõsta nii üüride kui ka maa hinda. Kümnete tuhandete inimeste jaoks on majutuskriis tragöödia, kuid fondide jaoks on see kuldne võimalus kasumipotentsiaali suurendada.

Selle asemel, et süüdistada röövellikke laenufonde, riiki valede otsuste tegemises ja ressursi neoliberaalse ideoloogia kohaselt kasutamises, on paljud oma pahameele immigrantide ja sotsiaalabi saavate inimeste vastu suunanud, pannes justkui neid vastutama.

Kahjuks on sageli nii, et inimest lohutab, kui saab kedagi konkreetset oma hädades materdada ning seetõttu on ka üsna tavaline, et töötud või madalapalgalised põliselanikud näpuga immigrantide suunas näitavad, samal ajal kui mõned teised jälle neid vastu süüdistavad. Vastastikune süüdistuste pildumine on aga poliitikutele väga mugav, sest nad ei pea sellises õhustikus tõelise probleemiga tegelema ja saavad väljamõeldud tondilt poliitilist profiiti lõigata.

Kasinusmeetmed on ebavõrdsust suurendanud

Mida võrdõiguslikum on ühiskond, seda parem kõikidele liikmetele, aga pärast turukrahhi rakendatud kasinusmeetmed on ühiskondlikku ebavõrdsust suurendanud. Levinud ideoloogia kohaselt tähendaks võrdõiguslikkus justkui laiskadele inimestele hea elu võimaldamist, märkamata esmapilgul nähtamatuid takistusi, mis tingitud struktuursest ebavõrdsusest.

Liiga palju on privileegipimedust või lihtsalt hoolimatust, seal hulgas valitsusliikmete seas. Väga lihtne on kedagi laisaks kutsuda, aga inimesed ei taha tunda end saamatu, apaatse või vähevõimekana. Barjäärid on päriselt olemas, olgu need siis struktuursed või isiklikud, nagu näiteks vaimse tervise probleemid või diagnoosimata seisundid. Võrdõiguslikkus tähendab minu jaoks eelkõige nähtamatute takistuste eemaldamist.

Artikli autor Ly Caul (paremalt kolmas) võttis osa “Take back the city” protestist oma kodulinnas. Arvukad ja rohkete osavõtjatega protestid on toimunud üle kogu Iirimaa. Foto erakogust

Elamispind on baasvajadus

Õnneks leidub siiski inimesi, kes on suutelised mõistma kriisi tegelikke põhjuseid. Tänu kriisiolukorrale on tekkinud kampaaniad nagu #TakeBackTheCity , #RaiseTheRoof, #MyNameIs, #HomesForAll ja veel teisigi. Minagi võtsin osa kampaaniast “Together For Yes”, millega võitlesime abordi legaliseerimise eest, nüüd oleme organiseerunud kodutuse vastu. Enamik endisi abordi legaliseerimise eest seisjaid on nüüd majutusaktivistid, ning ma tunnen paljusid neist isiklikult. Minu lapse sugulane on laste kodutuse vastu võitleva #MyNameIs kampaania üks kaasasutajatest ja tema oli ka üks väga aktiivseid veearvete (vesi on Iirimaal olnud erakasutajatele tasuta, kuid kasinusmeetmete osana sooviti seda muuta. Toim) vastu võitlemise kampaania liikmeid.

Paljud inimesed ei usu protestide efektiivsusesse, kuid nii veekampaania aastal 2015 kui ka selle aasta abordi legaliseerimise kampaania tõestas, et protestid ja kampaaniad pole mõttetud – veearved likvideeriti ja 8. põhiseadusemuudatus (1983. aastal kehtestatud põhiseadusemuudatus, mille järgi naisel ja tema sündimata lapsel on võrdsed õigused. Toim) visati ajaloo prügikasti. #RaiseTheRoof protest tõi 3. oktoobril tänavale 12 000 inimest ja ma loodan, et 1. detsembri demonstratsioon tuleb veelgi suurem. Me läheme tänavatele, et näidata valitsusele, et meid ei saa ignoreerida. Proovin jääda positiivseks ja loota, et veelgi enam inimesi ühineb kampaaniatega ja üheskoos me võitleme välja õiglasema ühiskonna. Paljud inimesed tunnevad end oma kannatustes üksi, kuid võin kinnitada et kampaaniaga ühinemine võimestab ja annab lootust.