Kohtinguportaalides feministina

Foto: Rami al Zaya. Unsplash

Esmapilgul tundub ehk, et feministina pole üldse mõtetki endale Tinderit telefoni tõmmata, sest niikuinii on see ainult üks välimusele orienteeritud lihalett. Tõsi, pikka juttu pole seal profiilis enda kohta võimalik kirjutada, aga kannatlik inimene leiab hea õnne korral pärleid ka pealiskaudsest kohtinguportaalist.

Mul on vähe vaba aega, seega ma ei raatsi seda kulutada inimeste peale, kellega ma eriti ei haaku. Siiani on mu kogemused näidanud, et kohalike mehepoegadega on mul miskipärast võrdlemisi väike ühisosa. Mujalt tulnud inimestega on jälle märgatavalt kergem jutule saada. Tõsi, kultuurilised erinevused on teinekord päris suured (ulmefännina sain kord šoki, kui tuli välja, et teiselt mandrilt pärit kaaslane õieti ei teagi, mis asi on Star Wars!), kuid avastamisrõõmu on ka sellevõrra rohkem.

Natuke pingutamist, kulla kohtajad

Siis mõtlesin, et eksperimendi korraks võiks ju anda mõnele eestlasele rohkem kui ühe võimaluse, isegi kui vestlus esialgu hirmus igav tundub. Sedasi areneski järgmine dialoog:

Tema: „Tere“ 

Mina: „Tere“

Tema: „Kuidas läheb?“

Mina (mõistes, et siin tuleb vestluses ohjad enda kätte haarata): „Hästi läheb. Räägi, millega sa oma päevi sisustad?“ (Ma olen kuulnud, et avatud küsimused olla head jäämurdjad. Ilmselt oli siinkohal tegu igikeltsaga.)

Tema: „Päeval teen tööd. Õhtud on iseenda ja hobide jaoks.“

Kõik, kogu muusika! Kahtlemata meeldivad talle ka head filmid ja maitsev toit … Pingutasin sellegipoolest vapralt edasi, kuid tahtejõust üksi ikkagi ei piisanud. Kui mu vestluspartner kutsus mind aprillikuus Anne kanalisse ujuma ja ma viisakalt keeldusin, viidates, et isiklikult eelistan soojemat vett, sain ma pikema jututa teada, et ma olen pussy. Ahah. Aitäh, kuid mul on oma vähese vaba ajaga targematki teha, kui lasta ennast mingitel jorssidel väljamaakeeles sõimata, kuna ma juhtumisi ei jumalda jääaugus suplemist.

Aitab välistamismeetod

Tõsi ta on, et kohtinguäpis (või ka väljaspool seda) toreda inimese leidmine ei ole lihtne, aga kvaliteet on siinkohal märksa olulisem kui kvantiteet. Vägagi abiks on välistamise põhimõte – kui end presenteerida ebaatraktiivsena nende jaoks, kes sind ei huvita, on märksa suurem šanss kokku juhtuda kellegagi, kes on päriselt äge!

Mina näiteks vastan Eesti ühiskonna ilunormidele 200% ulatuses (loe: ma kaalun keskmisest märksa rohkem) ning see on täiesti okei, et ma ei ole igaühe jaoks just tema tassike teed, kuni ta oma negatiivse arvamuse enda teada hoiab, muidugi. Küll aga on olemas täiesti arvestatav kontingent kütkestavaid, intelligentseid ja vaimukaid inimesi, kelle jaoks keskmisest suurem puusaümbermõõt ei ole sugugi miinuseks, vaid hoopis vastupidi. Seepärast ongi mu profiilis rohkem kui üks täispikkuses foto – huvilised saavad olukorraga tutvuda ja ülejäänutega poleks mul niikuinii midagi peale hakata.

Siinkohal pean muidugi mainima, et olen saanud omajagu kontaktisoove meestelt, kelle jaoks ma polegi just nagu päris inimene oma unistuste ja mõtetega, vaid mingisugune abstraktne kurvikas fetišiobjekt … Need vestlused on jäänud soiku niipea, kui ma olen selle võnke ära tabanud. Teine huvitav seaduspära, mida ma olen täheldanud – sageli on pehmemaid vorme armastavad mehed ise fanaatilised jõusaalihundid. Vastandid pidada tõmbuma, räägitakse.

“Ma tahan” on parem kui “Ma vajan”

„Feminist“ on mu Tinderi-profiilis kõige esimene sõna. Jah, korra olen seetõttu saanud kirja ka trollilt (eestlane), aga see toimib üsna hästi lakmuspaberina ning aitab teri sõkaldest eraldada. Võimalik muidugi, et kõik ei loegi mu profiili ja lõksutavad ainult pildi kohta, aga igatahes olen ma ka sealt „lihaletist“ suutnud leida inimesi, kellega mul on sarnane mõttemaailm. Ma olen kord juba selline, et ka hetkeks-vaid-kaaslasega peab mul olema mingil emotsionaalsel või intelligentsel tasandil side, muidu pole lihtsalt huvitav. Ja kindlasti aitab kaasa ka see, et ma ei otsi endale iga hinna eest partnerit või üheöösuhet, vaid mu eesmärgiks on tutvuda uute ja huvitavate inimestega. Kui midagi veel juhtub, on väga tore, aga see ei ole kohustuslik. Selline suhtumine aitab hoida ootused mõistlikul tasemel ning seega on märksa keerulisem ka pettuda. Olen oma jalgade ümber halbade suhete ämbreid kolistanud omajagu ja võin omast kogemusest kinnitada, et märksa tervem on suhtumine „me tahame teineteist“ kui „me vajame teineteist“. Inimesed võivad ju paarisuhtes teineteist täiendada, aga sõprade omamine kaaslasest sõltumatult on eluliselt oluline!

Kas “ei” tekitab probleeme?

Enne kui ma annan uuele inimesele ligipääsu mõnesse privaatsemasse suhtluskanalisse (WhatsApp, Skype, Facebook), püüan ma tavaliselt veidi piire kompida, mis on tema reaktsioon sellele, kui ma ütlen millegi peale „ei“. Kui ma teatan, et mul on kiire päev ja ei saa suhelda, siis kas inimene soovib mulle edu ja jääb ootama, kuni mul vabam hetk tekib või hakkab ta mind iga poole tunni tagant pommitama ja uurima, kas mul nüüd juba on mahti ka tema jaoks? Kui ma mistahes ettepaneku peale ütlen “pigem mitte”, siis kas ta austab seda või võtab mu vastust kutsena mind aktiivselt veenma hakata? Kui juba väike “ei” probleeme tekitab, siis ma parem ei hakka mõne olulisemaga riskima.

Aga kui siis kogu selle kadalipu peale selgub, et kõik klapib nii tekstivestluses kui ka päriselt kokku saades, jutt jookseb ja naljad lendavad, on rõõm suur! Jällegi saan rääkida ainult isiklikust kogemusest, aga kõigi nendega, kellega mul on vaimselt hea klapp, on ka füüsiliselt väga vahva olnud. Kui partner oskab austada seda, kui sa ütled „ei“, on talle entusiastliku „oo jaa!“ andmine midagi, mis ainult vunki juurde lisab, kuigi mõned üritavad väita, et voodisseminekul nõusolekust rääkimine jätvat kaubatehingu mulje ja seega fui. Aga õnneks on mu profiil sääraste jaoks piisavalt ebameeldiv, et see konkreetne keskustelu nõusoleku teemal enam ei kerkigi.

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka