Kõrvakiil

Pärast seda, kui lõpetasin oma naise peksmise, on mul unega probleeme olnud.

Kogemusest rääkides poleks ma iial arvanud, et minuga midagi sellist juhtuda võiks. Lapsena jäin nii kiiresti magama, et emal ei õnnestunud mulle “Meie isa palvest” selgeks õpetada rohkem kui esimesed paar rida. See tegi talle hiljemgi veel nalja ja ta rääkis ikka, et magasin nii sügavalt, et mind võis ühest majast teise kanda, ilma et norsatanudki oleksin. Vahel, kui isa jälle pudelisse kukkus, läks ta, mina magavana süles, üle õue tädi poole. Noorukieas võisin terve päeva maha magada. Nii on see alati olnud, mulle meeldib magada, kiiresti uinuda ja sügavalt magada.  

Kuni viimase ajani.

Kõik algas sellest, et ma ei saanud kuidagi sõba silmale ja kui ma ka jäin magama, ärkasin iga väikese hääle peale üles. Naisel oli keelatud väherda ja lastel vetsu minna. Vahel kargasin ehmatusega üles. Ma ei ole seda sorti inimene, kes iga väikese jama pärast arsti juurde läheb, nii et alguses proovisin ise seda asja joonde ajada. Lugesin ajalehest intervjuud psühhiaatriga, kes ütles, et hea une toob see, kui juua vähem kohvi ja käia paar korda nädalas reipalt jalutamas, ning nii ma ka tegin. Aga sellest polnud mingit kasu. Olin lisaks lugenud, et südamele võib olla ohtlik, kui normaalselt välja ei maga, nii et lõpuks läksin ikkagi perearsti juurde, kes kirjutas mulle välja roosad unerohutabletid ja käskis võtta ühe enne magamaminekut, aga see ei aidanud ning ma pidin võtma kaks kuni kolm tükki. Sellepärast olin aga tööl unine ja uimane ning liikluses väga ohtlik. Ma olin juba üsna viletsas seisus ja mainisin seda töökaaslasele, kes soovitas mul psühholoogi juurde pöörduda, et ta probleemi põhjuse üles otsiks. Muidu ei saagi kuidagi selle pagana unetusega hakkama. Ma võtsin tema nõu kuulda, sest tühja juttu ta ei aja.

Ta mainis ka seda, et peaksin probleemi eelloo ära rääkima, mis pole ehk teab kui märkimisväärt, või kui siis ehk sellepärast, et kõik algas siis, nagu ma juba ütlesin, kui lõpetasin oma naise peksmise. Mitte et ma teda pidevalt peksnud oleksin, ainult mõned korrad. Tihti läks mitu nädalat, ilma et ta mulle ette oleks jäänud. Üldiselt olid need välised asjaolud, mille tõttu ma ta vastu kätt tõstsin. Pikk tööpäev oli ära väsitanud või oli veidi keelt kastetud ja ma ei eita, et sellistel hetkedel võib ta mulle närvidele käia.

Muidu on tegemist suurepärase naisega, hoiab kodu puhta ja on alati olnud kokkuhoidlik ning töökas. Need kaksteist aastat, kui me oleme abielus olnud, on ta töötanud ühes ja samas pagariäris ja seal hästi hakkama saanud. Ta on ka meie poisse hästi hoidnud, neile kõik valmis õmmelnud ja kudunud, eriti arvestades seda, et meil pole olnud nii palju raha, et kõike osta, millest aga puudust on. Meil on pärast korteriostu ikka olnud parajaid rahajamasid, iga sent on arvel olnud. Pole midagi teha, elame samamoodi nagu paljud teisedki, kes on kodu soetanud.

Aga ma ei saa eitada, et vahel käib mulle närvidele, kui kuradi kooner ta olla võib. Ta lööb silmnähtavalt särama, kui leiab mingit odavat pahna või allahinnatud kaupa, ja liha ei raatsi ta ka lauale panna rohkem kui kolm korda nädalas. Alatasa on söögiks mingi hiina riisilörr või pastajama, selle asemel et korraliku islandi toitu süüa. Ma olen sellest surmani tüdinenud, aga mis veel hullem, minu arust alandab ta meid selle väiklase suhtumisega. Me ei jõua kunagi järgmisele tasemele, sest ta tahab, et kõik jääkski nii. Kraapida raha kokku ja säästa, maksta võlgasid.

Foto: Jonathan. Flickr CC

Ma arvan, et tal polegi tahtmist jõukaks saada. Ta ei saa aru, et kui tahad sissetulekut suurendada, tuleb tihti rohkem välja käia. Ta ei lausunud sõnakestki, kui autole uuenduskuuri tegin, mis oli hädavajalik, sest see on mu töövahend, aga muidugi sain ma mitut teist pidi ta pahameelt tunda.

Tal pole samas mingi probleem olnud seda pagarit, kelle juures ta töötab, taevani kiita, ükskõik kui palju raha see ka tuulde loobiks.

Ma lihtsalt pole tema jaoks piisavalt hea: selles ongi asi, et pole saanud endale lubada selliseid asju nagu teised. Muidugi teeb see ikka haiget ka ja tavaliselt just siis, kui ta on mul kuidagi hinge kallal käinud, on juhtunud, et asi on käest ära läinud. Tüli on parajasti majja tulnud ja siis on see lõppenud peksuga. Aga ta on siis ise mind ikka ässitanud.

Pärast arveteklaarimist on jälle rahu majas olnud ja vahel on mulle jäänud isegi selline mulje, et ta ongi tahtnud kerepeale saada.

Viimane kord, kui karvupidi kokku läksime, oli mõne nädala eest, aga selleks ajaks oli juba mõnusalt vinti ka üles kruvitud. Ta oli korralikult näägutanud mu kallal, et ma ei oska rahaga ümber käia, kui siis ühel päeval võttis kätte ja ostis omale roppkalli mantli.

Olime poistega maal veidi keelt kastmas käinud, kui ma pühapäeva õhtul koju tulin ja ta tusasena eest leidsin, süüdistas mind, et raiskan raha ja olen igavene hädavares. Ma oleksin lihtsalt magama läinud, väsinud ja omadega läbi, aga siis nägin mantlit. Uut, roppkallist mantlit. Küsisin, kelle oma see on, ja ta vastas, et tema, oli selleks raha kõrvale pannud. Ütles lihtsalt otse nii välja.

See läks üle igasuguse piiri, ma ütlen. Andsin talle täie rauaga ja peksin nii kaua, kuni enam ei jaksanud. Võtsin selle kuradi mantli ja rebisin varrukad küljest ja siis läksin magamistuppa ning lõin ukse pauguga kinni.

Neist polnud kuulda ei kippu ega kõppu, poisid olid peitu pugenud nagu tavaliselt ja ta ise ilmselt võttis omale aega toibuda. Enamasti pärast seesugust kiskumist magas ta poiste juures, nii et ma ei osanud teda magamistuppa oodata.

Foto: Ariel Martini. Flickr CC

Aga siis see juhtus.

Mitte kohe. Ma olin ilmselt nii tund aega magada jõudnud, kui see juhtus.

Ärkasin selle peale, et sain laksu vastu nägu.

Ta lõi mind, kui ma magasin! Ta ründas ja lõi mind, magavat meest!

Seda tunnet suudab mõista ainult see, keda on magades löödud. See on kohutav.

Ma lendasin talle peale. Andsin talle lõuga, vedasin mööda korterit ringi ja tagusin peaga vastu põrandat.

Mul läks peaaegu kaks tundi, et uuesti magama jääda.

Aga sellega polnud veel kõik läbi. Mingil ajal hommikupoole, kui ma sügavalt magasin, lõi ta mind uuesti. Ma ei olnud siis sama kiire reageerima ja ei saanud teda kätte. Välja joostes hüüdis ta täpselt nii: iga kord, kui sa mu vastu kätt tõstad, saad magades kõrvakiilu.

Ma ei tea, mis tal hakkas.

Tulin järgmisel päeval varakult töölt koju, sest kavatsesin teda vääriliselt vastu võtta. Aga ta jõudis minust ette. Askeldas köögis pottide-pannidega, kui koju tulin. Poisse polnud kuskil näha, aga selle va kuradi mantli, tükkideks rebitud ja räbalates, oli ta diivanile laiali laotanud.

Ma ei eita, et need tema koerustükid mind üllatasid, aga ma ei näidanud midagi välja, küsisin talt nagu vana rahu ise, kus poisid on. Ta vastas, et nad läksid ööseks ta ema juurde, ja rohkem sellest juttu polnud. Aga ma nägin teda läbi. Ta oli rünnakuks valmistunud. Oli poisid ära saatnud ja kappidelt asjad eest ära pannud, et need katki ei läheks.

Ma olin nii keeletu, et ei saanud sõnagi suust. Ta lihtsalt kavatses mulle vastu hakata, ise nii väike ja jõuetu nagu ta on. Hakka või naerma.

Mul polnud viitsimist tal teist silma ka siniseks lüüa, ülejäänud õhtu tegin nagu ei paneks teda tähelegi ja läksin siis magamistuppa magama. Aga ukse panin enda järel lukku. Mul polnud mingit isu kõrvakiilu peale ärgata.

Foto: Jonathan. Flickr CC

Ta tegi omale aseme lastetuppa.

Järgmised paar päeva me peaaegu ei rääkinudki omavahel. Poisid tulid koju tagasi ja ta magas öösiti nende juures. Pinge meie vahel kasvas. Kogu aeg sättis ta selle kuradi mantli kuhugi silmaulatusse, et kõik seda ikka näeksid, aga õnneks meil külalisi ei käi ja see vigur läks tal lörri. Aga et ta ka viitsis jännata selle räbalates mantliga.

Siis muutus ta iga päevaga jultunumaks, ässitas mind, kuidas aga oskas. Üldiselt on kodu alati korras olnud, kui ma õhtuti koju jõuan, toit valmis ja poisid oma toas, kõik korralikult puhas, aga järsku oli kõik vastupidi. Saapad ja asjad esikus laiali, tema ripub telefoni otsas, potid tühjad ja poisid elutoas hullamas. Mul hakkas juba sees keema, aga ma ei öelnud midagi.

Ühel õhtul läks ta aga liiga kaugele, nii et see sai lõppeda ainult kaklusega.

Ta oli poisid jälle oma ema juurde saatnud ja mantliriismed minu voodile laotanud.

Kui ma talt küsisin, mida see kuradi räbal seal teeb, ütles ta, et mõtles, et ma võiksin selle ära parandada, sest olen nii osavate kätega.

Ma võtsin ta ette ja peksin vaeseomaks. Tagusin talle rindu, andsin lõuga, nii et hambad välja kukkusid, tirisin juukseidpidi elutuppa, tõukasin vastu kappi, ta kukkus maha ja ma tagusin teda jalaga, tirisin uuesti püsti ja peksin, kuni tal ninast verd purskas. Ta kuses püksi, kui vannituppa roomas.

Ma olin pärast seda nii endast väljas, et mul ei tulnud mõttessegi magama minna. Viskasin diivanile, õlu käes, ja vaatasin telekat.

Ausalt öelda olin kindel, et nüüd on asjaga ühel pool. Et nüüd talle piisas. Aga tuli välja, et mul polnud õigus.

Jäin sealsamas teleka ees magama ja ärkasin keset ööd selle peale, et sain täie rauaga vastu vahtimist.

Mul oleks nagu süda rinnus seisma jäänud. Ma ei suutnud end üldse liigutada.

Ta seisis minu ees, näost moondunud, verine ja hambutu, marraskil ja paistes ning silmis selline vihahelk, et minust käis külmavärin läbi.

Mulle tundus, et targem on minekut teha. Sain tast mööda, koperdasin magamistuppa ja tahtsin ukse enda järel lukku keerata, aga võti oli kadunud. Ta oli kuradima võtme ära võtnud. Ma viskasin voodisse pikali, aga magama ei jäänud sellest hoolimata, et teadsin, et ta ei lööks mind, kui ma ise enne kätt ta vastu ei tõsta.

See toimus mõne nädala eest.

Tal oli suu pärast mingit operatsiooni vaja, mis läks meile kohutavalt palju maksma. Ma ei kobisenud selle kohta sõnakestki. Ma pole teda hiljem puudutanud ka ning ta pole mind magades löönud.

Aga ma ei saa magada. Ehmatan iga väikese hääle peale üles. Jään võib-olla uuesti magama, aga magan linnuund. Kui kuulen teda poistetoas köhimas, olen pärani ärkvel. Leban unetult hommikuni. Ükski tablett ei aita. Olen juba kõike proovinud, aga mitte miski ei tööta. Ma ei saa magada. Ma ei tea, mida ma tegema peaksin. Ma ostsin talle ükspäev isegi uue mantli.

Ta pole seda veel selga pannud.

Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk

Kristín Marja Baldursdóttir on Islandi kirjanik.