Kui ülehinnatud on bioloogiline ettemääratus?

9. veebruaril avaldas Postimees meestearst Margus Punabi artikli “Homoseksuaalsust ja transseksuaalsust välja ravida pole võimalik“. Kitsa peakirjaga artikkel on laiema sisuga ja nagu Punabi puhul tavaks, on lugu sisuline. Seal on nii väiteid, millega saab nõustuda ja millest rääkimist tervitada, kui ka väiteid, millega tuleb vaielda.

Punab alustab lugu sellest, et tõdeb, kuidas sugude võrdsuse poole püüdlemisest hoolimata on mehed ja naised paljuski sama erinevad kui sajandi eest. Arvamus klapib kokku ta varasemate hinnangutega, et inimene ei ole sotsiaalne konstrukt, vaid juhtivalt bioloogiline olevus.

Üheks keskseks vaidlusteemaks Punabiga ongi kahtlemata soo bioloogiline ja sotsiaalne määratus ja nende määrangute täpsemad piirid. Punab eelistab oma argumendid esitada bioloogilise ettemääratuse vaatenurgast, mida feminism tõepoolest ulatuslikult kahtluse alla seab.

Ta kirjutab, et sugude võrdsuse ideoloogia juured on suurel määral kinni 1950.–1960. aastatel valitsema pääsenud arvamuses, et lapsed sünnivad siia ilma puhta lehena (tabula rasa), mida siis sotsiaalne ja pisut ka füüsiline keskkond hakkavad vormima.

Kas 1950ndal ikka valitses sotsiaalne konstruktsionism?

Enne, kui artikkel kasuliku teabega jätkuda saab, tuleb see Punabi vaatenurk vaidlustada. Loodusteaduste ajalugu tundes kõlab uskumatuna postuleerida, et neil kümnenditel olnuks mistahes oluline tugi “puhta lehena” sündimise ideele. Kromosoomid olid toona mikroskoobis juba näha – nende sisu mitte. Geene veel ei dekodeeritud.

Toonane tehnika tase lubas arvata, et mees ja naine erinevad terve töökorras (kuigi väikese) kromosoomi jagu. Toonased uurijad ei teadnud veel, et Y-kromosoom on valdavalt nn geenikõrb, kus 58 miljonit aluspaari on valdavalt täis endiste geenide katkiseid vrakke, ning valkusid kodeerib eri allikate hinnangul 47..63 geeni.

Punabil tasuks otsustavalt kõrvale heita oletus, et 50ndatel valitses sotsiaalne konstruktsionism. Isegi termin pärineb aastast 1966, Wikipedia andmetel Bergeri ja Luckmanni artiklist “The Social Construction of Reality”. Pigem valitses tänapäevasest palju sügavam usk, et erinevad sood on olemuslikult eripalgelised.

Piltlikult öeldes haarab Punab vöölt mõlemad revolvrid ja avab turmtule nii selle laagri pihta, kus usutakse, et inimesi saab “homopropagandaga” geiks või lesbiks pöörata, kui ka sootuks erineva seltskonna laagri pihta, kus leitakse, et poistele konstruktorite ja tüdrukutele nukkude ostmine suurendab looduse alustatud lõhet tarbetult laiaks ja sügavaks.

Siinkohal ei aita küll muu, kui manitseda, et pea nüüd hoogu veidi, ainult pool sinu postulaadist on tugeval aluspinnal. Puusalt tulistades tabab Punab vaid paari märklauda.

Kapten SRY ja kurdid madrused

Edasi läheb Punabi lugu informatiivseks. Enamik meist on koolis õppinud, et inimesel on 2 × 22 autosoomset kromosoomi ja 2 sugukromosoomi – ning jutul lõpp.

Punab jutustab lahti, et kromosoomides pesitsevad geenid võivad kas koostööd või isetegevust teha, puududa või tõrkuda. Ta jutustab, et laevukeses Y on küll kapten SRY, aga madrused ei kuule alati tormi käes, mida kapten tahab – ning siis juhtub ootamatuna tunduvaid asju.

Punab tutvustab meediku vaatenurgast sündroome, kus geenid peaks kujundama naise või mehe, aga juhtub vastupidi – tihti ebatäielikult. Samuti tõdeb ta, et reeglina on inimestel, kelle geenid sihukese vingerpussi teevad, nende välimusele vastav sooline identiteet – kes näeb välja naise moodi, tunneb end loomupäraselt naisena ja vastupidi kah.

Punab toob seetõttu mängu vähemalt kolm soomääratluse taset ja viitab, et mõeldav on neljaski: geneetiline sugu määrab enamasti anatoomilise soo, mis enamasti saab inimese juriidiliseks sooks, mis enamasti klapib tema käitumusliku sooga (enese ja teiste tajumisega).

Kirjutades: “… seega on kromosomaalse soo defineerumine viljastamismomendil inimese soolises arengus alles esimene etapp,” avardab Punab lugeja mõttemaailma olulise sammu võrra. Osa lugejaid ilmselt tõrguvad teda aktsepteerimast, aga usaldusväärne allikas aitab mõistatamisega algust teha. Jutustus annab sisuliselt edasi, miks Saksamaa otsustas lubada inimese sünnitunnistusele sooks “muu” märkida – kui vastus binaarses süsteemis pole selge, nõuab ausus ebaselguse möönmist.

Faktoreid, mis determineerivad soo, on mitu. Klõpsa pildile, et uurida lähemalt.

Aju programmeerimise ajaline aken

Tahame või mitte, kõigil keerulise eluga loomadel on aju esmatähtis kohanemise elund. Et muutuvas keskkonnas toime tulla, on aju plastiline ja võimaldab õppida.

Samas on kõigil seksuaalselt paljunevatel keerulise eluga loomadel aju vältimatult ka paljunemiseks vajalik elund. Kui geenid oleks inimese aktsionärid, siis üldkoosolekul nad trambiks jalgu ja nõuaks valjusti, et firma juhatus (aju) valiks neile kasuliku (paljunemiseks sobiva) soo ja sättumuse. Mõnikord satub, et juhatus teatab vastu: “Hiljaks jäite, närviühendused juba programmeerinud, tegevuse alustamiseks vajalik tarkvara on serverites paigas, muuta saab vaid reklaamiplakatite värvi.”

Punab kirjutab asja lahti, öeldes, et aju areng sõltub oluliselt meessuguhormoonidest ja nende tasemest emaüsas, aga ka vahetus sünnijärgses perioodis. Kui signaal “vaja on hakata meheks”, saabub ootamatult või jääb oodatud ajaks saabumata, tõuseb tõenäosus ebatüüpiliseks identiteediks või sättumuseks, ning inimene seda reeglina pöörata ei saa.

Kui inimene oleks merikilpkonn, määraks meie soo aga loote arenemise temperatuur – muutlik mõjur, aga pöördumatu tulemus, mille kinnistavad positiivse tagasiside mehhanismid. (Seda erinevalt mõnest kalaliigist, kes sugu loomupärase arengu käigus vahetavad.)

Seda võiks Punab küll sügavamalt lahti jutustada – ajakirjandus avaldaks kindlasti, seksiteemad müüvad!

Ajaloolised vead

Järgmisena aga teeb Punab olulise vea. Kuidas ta komistamiseni jõuab, on raske järeldada, aga vea aluseks näib olevat tõele vastav tähelepanek: “Tänapäevani tehakse ravimite loomkatseid isastel loomadel ja eeldatakse, et soolisi erinevusi pole.”

Punab seostab praktikat ebaõige algupäraga, ning kuigi mängus on naine, siis vale naisega. Ta kirjutab: “Ameerikas oli aju sooliste erinevuste uurimine pikalt samaväärne tabu kui eri rasside kognitiivse võimekuse teema. 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse feministliku liikumise üks liidritest Gloria Steinem ründas üht sellesuunalist teaduslikku uurimust sõnadega „anti-American, crazy thinking“).”

Paraku läks see küll sihtmärgist mööda. Loomkatseid tehakse isaste katseloomadega, kuna neil puudub menstruaaltsükkel ja seetõttu on nende ainevahetuse varieeruvus väiksem. Erinevaid bioloogilise varieeruvuse väiteid on püsti pandud ja maha võetud vähemalt 18. sajandist, mil Johann Meckel püstitas hüpoteesi, et naised on bioloogiast määratud keskpärasusele, kuna meeste seas on varieeruvus suurem (“rohkem idioote ja geeniusi”). Selle lükkas ümber Leta Hollingworth, tõestades statistiliselt, et vastsündinute seas pole meeste varieeruvus suurem, vaid pigem vastupidi.

Foto: Zoltan Tasi, Unsplash CC

Nüüdseks võib ilmselt öelda, et asi on valdkonniti keeruline: ühiskond peegeldab ikka veel Meckeli hüpoteesi, aga ühiskond on üllatavalt plastiline nagu ajugi: “1970ndate ja 1980ndate uurimused näitasid erakordse matemaatika-andega tudengite seas 13 korda rohkem poisse, aga see suhtarv on viimastel aastatel 2–4ni langenud,” kannab Diane Halperni ja David Milleri uurimus ette.

Märgiline on näiteks, et enne, kui programmeerimisest sai meeste ala, jõudis maailm näha admirali pagunitega naist, kes kirjutas esimese kompaileri, ning naist, kelle kirjutatud Apollo-projekti lähtekoodi pinu oli välja trükituna tema enda kõrgune. Võimalik, et ühiskond ei teadnud veel, et programmeerimine “peab olema” meeste ala? Lovelace’i krahvinna Augusta Ada Byron/King ilmselt muigaks.

Kuid aitab ajaloost, naaseme tänapäeva kokkuvõttega, et Punabi oletatav kognitiivsete uuringute tabu vajab tõendamist, küll on aga päris selge, et bioloogid on praktiline seltskond ja ei tahtnud endale kiviks kaela kohustust hiirte menstruaaltsüklite üle arvet pidada.

Efektid on statistilised, mitte bioloogilised

Punab võinuks statistikale rohkem rõhku panna. Varieeruvuse ilmestamiseks kulub ära hea illustratsioon kattuvate hulkade ja nende keskmiste ning mediaanide kohta. Nagu on lühikest kasvu mehi ja pikka kasvu naisi (kuigi statistiliselt on mehed pikemat kasvu), on ka sugude muud omadused kirjeldatavad kattuvate hulkadena.

Nagu sportlikud võimed määrab geneetika, epigeneetika, mikrofloora ja elukäik (õppimine, motivatsioon, toitumine ja harjutamine), nii mõjutab ka soolistena peetavaid omadusi rohkem tegureid – need peavad lihtsalt mõjule pääsema väga vara.

Punab võinuks lihtsamini öelda: elukäigud on erinevad, kuid oma varajase arengu käigus omandatud kallakuid inimesed tõenäoliselt ümber ei pööra. Seetõttu võime jutud kellegi geiks pööramisest üsna sirgjoones prügikasti visata, aga küsimus, kas konstruktorid ja nukud kujundavad inimesi erinevaks, ei kao sellest kuhugi.

Õige järeldus valede materjalide baasilt

Tabudest rääkides teeb Punab veel ühe vea, mida tuleks siluda. Ta väidab: “Euroopa kultuuriruumis täheldatud kiiret soodüsfooriaga laste ja noorukite arvu kasvu.” Asjaolu, et ta mainib ära Euroopa kultuuriruumi, annab meile vihje. Euroopa kultuuriruumis pole ebatüüpilised sooidentiteedid enam tabu, ja üha rohkemad inimesed julgevad neist rääkida. Tegemist on pigem ära kadumas oleva reporting bias’iga, mis on epidemoloogias tuntud nähtus ja kuulub mitte bioloogiliste, vaid statistiliste nähtuste hulka.

Seetõttu on ebaõigelt tuletatud ja tõenäoliselt ebaõige ka Punabi järeldus: “Suure tõenäosusega on ka siin tegemist juhtivalt bioloogilise fenomeniga”.

Siiski ei ole Punabi artikli lõppjäreldus tingimata vale, tema sooviga tagada parem nõustamine ja pädevamad spetsialistid sooidentiteedi küsimustes, võib ilma suurema kärata nõustuda. Eesti tervishoid on viimastel aastakümnetel nii süstemaatiliselt alarahastatud, et vajadus seda tugevdada on karjuv.