Kuidas ajakirjanik ja režissöör terroriste otsisid
Ajakirjanik Aleksei Ivanov kirjeldab, kuidas eri rahvusgruppe kohalikus meedias üksteise vastu välja mängitakse, ilma et ühele poolele sõnagi antaks.
Tunnistan ausalt, et hakkasin muretsema, kui nägin hiljutise Eesti Ekspressi põhiloo reklaami, et salastatud (!) dokumendi järgi kaotab Eesti kontrolli meie suure tööstus- ja transiidirajooni Ida-Virumaa üle. Kas tõesti, mõtlesin ma, on lõpuks avastatud vastuvaidlematud tõendid Vene Föderatsiooni salateenistuste tööst ning fakti ennast kinnitavad sõjaväelise tegevuse ettevalmistused meie piiril? Hakkasin muretsema lausa nii palju, et jooksin hommikul esimese asjana ajalehe järele.
Kuuel leheküljel oli Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler visandanud viimsepäevapildi. Selle pildi alus on memo, mis pärineb esmajoones režissöörina tuntud Ilmar Raagilt, kes ise teenib parajasti oma maad Aafrika avarustes ning konsulteeris talvel meie valitsust riikliku infoohutuse küsimuses. Inspiratsioonituhinas on ta maalinud valitsusele kaks võimalikku sündmuste kulgemise varianti konflikti korral „karude riigiga” ja aatomirelva kasutamise korral paneb Eesti venekeelse regiooni elanikkond välja poolteist tuhat motiveeritud võitlejat. Lisaks pakkuvat 50 000 passiivsemat Venemaa pooldajat neile usaldusväärset tagalat. See oli esimene draama. Teine stsenaarium oli märksa mõõdukam ning seal kõneldi sügavalt konspiratiivsest võrgust, mis koosneb 200 IRA laadsest terroristist.
Siit edasi peaks iga ajakirjanik hakkama tegema oma tööd. Rääkima laiemale publikule, kuidas jõudsid need märkmed temani – sest nende näol ei ole tegemist riigisaladusega. Seda enam, et kas need loodi kitsale lugejaskonnale? Olnuks tore näha ka märkmete täisteksti – seal, kus toimetus leidis kuus veergu, leiduks ka seitsmes. Mulle tundub aga hädavajalikuna pöörduda nende märkmete põhikangelaste – regiooni venekeelsete elanike poolde, kellest on nii kergelt loodud separatistide ja putinlaste kuvand.
Aga nii pole ju põnev.
Sellest, et märkmetes vaadeldi andeka kinomehe musta stsenaariumi, sai publik loo lõpuks enam-vähem aru, ent siis oli juba pisut hilja. Vedler ise asub justkui neutraalsel positsioonil, andes sõna lihtsatele, regiooniga kuidagigi seotud inimestele. Ometi pole kolmel pöördel mitte ühtegi vene perekorranimega tsitaati ja statistika on ilmselgelt meelevaldselt kokku sobitatud. Aga nii muuseas pillatud märkustesse nagu Ida-Virumaa on ainus regioon, kus riik investeerib tööstusparkidesse, ei oskagi nagu kuidagi suhtuda – et valitsus ei istu käed rüpes? Või et vaadake, meie poeme siin niigi nahast välja, aga nemad, tänamatud, on valmis partisanideks minema?
Vedleri oopus näitab järjekordselt 25 aasta jooksul keskvõimu ja Eesti laiema üldsuse ning “migrantide järeltulijate” vaheliste suhete loogikat, mille kohaselt on järeltulijad kohustatud päevast-päeva tõestama oma truudust ja lojaalsust. Neilt võetakse ära vene gümnaasiumid, nad peavad end aina tõestama, investeerijad põgenevad riigist ja regioonist – ning ainult lojaalsus trikoloorile päästab meid. Transiit aurustub meie hirmsate partnerite geopoliitiliste intriigide pärast – lahenduseks tuleb kõvemini hümni laulda.
On hädavajalik vaadata asju märksa laiemalt, kui vaid küsides “aga äkki tuleb varsti sõda” ja “kui palju me võime neid usaldada” – mis tegelikult iseloomustab meie üldsuse suhtumist. Võimudel oleks juba ammu vaja leida tõelised moodused, kuidas sotsiaalselt ja majanduslikult lõimida seda regiooni, mis hirmutab neid edukalt ka Ilmar Raagi kaasabita. Ja seda ei tee sümboolsete väljasõitude ja kohtumistega, seda ei tee katsetega “tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit”, ega ka mitte armuandidega, pakkudes võimalusi luua uusi töökohti ning alandada maavarade makse, mille meie ministrite kabinet kuulutas uhkelt “Ida-Virumaa päästmise toimivaks plaaniks”. Ning mida võiks teha ajakirjanik? Mitte ajada taga sensatsiooni, vaid peatuda ja mõelda.
Tänud Polina Volkovale. Tõlkinud Brigitta Davidjants
