Kuidas enese eest hoolitseda?
Enesehoolitsust turundatakse väsinud naistele kui midagi, mida peab tegema lumivalges puhevil hommikumantlis. Selle juurde võiks käia lõhnaküünal, šokolaadi-näomask ja klaas veini ning see kõik võiks leida aset kuskil spaas (hashtag #selfcare ja #metime). Ja nii jääbki see enamasti kättesaamatuks kodus ja tööl ja vabakonnas rügavatele inimestele.
Eriti nendele, kelle jala ümber ripuvad igitatised ihuviljad, kes kõrvulukustava kisa abil suruvad igasugused isiklikud vajadused tahaplaanile. Nii võib lõõgastumisenõue põhjustada veel rohkem stressi, sest tundub kohustuslik, aga ei mahu lihtsalt ellu ära. Ja kõigile ei sobigi lootoseasendis istumine (näiteks Vice on kirjutanud, kuidas ärevuse all kannatavatele inimestele põhjustab lõõgastumine ärevust).
Enesehoolitsus tähendabki esmajärjekorras enda põhilistele vajadustele tähelepanu pööramist. Kui on vaja vetsu minna, siis tuleks seda teha ja mitte oodata, kuni põis lõhkemas. Kui on kõht tühi, tuleb seda täita, ja soovitavalt mitte rämpsuga. Kui on väsimus, tuleb puhata. Lõhnaküünla võid muidugi ka süüdata – kes meie siin oleme hinnanguid andma –, kuid see pole ilmselt primaarne. Oluline on enda vajadustest aru saada. Lihtne, kas pole?
Muidugi ei ole. Kui oled aastate jooksul harjunud, et teiste vajadused on olulisemad, ei oska võibolla enda vajadusi märgatagi. Kui elu pöörleb nii kiiresti, et õhtul avastad, et pole jälle päeva jooksul söönud (kui see õnnetu Snickers kõrvale jätta), ei ole selles midagi lihtsat. Enda vajadustest aru saamine ja nendele tähelepanu pööramine võib olla kosmoseteadus ka inimesele, kellel muidu pole mingeid probleeme riigihangete infosüsteemis purjetamise ja tollideklaratsioonide täitmisega.
Stressisümptomid võivad olla ebamäärased ja otseselt mitte seostuda stressiga. Näiteks seljavalu, peavalu, seedimisprobleemid või nahaprobleemid ei pruugi viia järelduseni, et probleem on just stressis. Peavalu võib ju tekkida ka vedelikupuudusest (aga miks ma ei joo piisavalt vett, ei tule pähegi) ja nahaprobleemid kuivast siseõhust (aga miks ma väljas looduses enam ei käi, kes seda täpselt teab). Mäluprobleemid, kadunud rõõm või tunne, et oma elu üle puudub kontroll, osutavad juba otsesemalt stressile. Kuigi oleme ka kokku puutunud inimesega – võime teda kutsuda Viigiks – kes kahtlustas mäluprobleemides kasvajat, mitte stressi.
Uuringud näitavad, et naised kogevad rohkem stressisümptomeid kui mehed. Ja naised, kes kannatavad stressi all, kogevad meestega võrreldes rohkem depressiooni ja ärevust, eriti kui nad kannatavad pikaajalise stressi all. Uuringud on ka näidanud, et abielunaised kogevad rohkem stressi kui vallalised naised. Head ja tugevad lähisuhted võiksid justkui stressi ennetada, aga kooselu toob sageli kaasa ka rohkem tööd, vastutust ja väsimust. Pereelu võib paljudele olla üks lõputu projektijuhtimine, ja lahkumisavaldust esitada pole võimalik.
Meie võime uhkustada rikkaliku kogemusega, mis stressi ja läbipõlemist puudutab. Oleme nii mõnedki õppetunnid sellest saanud. Teisi õpetama ei kipu, kuid lähtuda võib ikka sellest, et enda vajadusi üldse märgata. Seda võib, aga kindlasti ei pea tegema valges hommikumantlis.
