Kui me enda eest ei hoolitse, ei saa me ka teiste eest seista

Anete Biteniece and Annija Sprīvule

Annija Sprīvule ja Anete Biteniece on Lätist pärit koolitajad, kes tahavad aktivistidele südamele panna, et nad ei unustaks iseenda eest hoolt kanda. Tallinna feministlikul foorumil avaneb võimalus tulla nende töötuppa “Ole lahke!”. Töötoas pakuvad Annija ja Anete ruumi ja aega, et oma vajadusi peegeldada ning tutvustavad kolme enese eest hoolitsemise vahendit, mis aitavad nii töös kui ka igapäevaelus. Enne foorumit rääkis Feministeeriumi praktikant Sara Arumetsa nendega, miks ja kuidas aktivism läbipõlemiseni võib viia, kuidas seda ennetada ja kuidas sellest taastuda. Samuti jagavad nad paari praktilist enese eest hoolitsemise soovitust.

Mis pani teid aktivismi ja enese eest hoolitsemise teemaga tegelema?

Annija: Ma olen aktivismiga tegelenud nüüdseks juba peaaegu kümme aastat. Selle aja jooksul olen seotud olnud hulga teemadega, nt LGBTQ+ inimeste õigused, naiste õigused, inimõigused üldisemalt ja ka loomade õigused. Ma olen töötanud mitmes organisatsioonis ja päris mitu korda kogenud läbipõlemist. Põhjusteks on olnud organisatsioonide töökorraldus ja asjaolu, et igasugused muutused võtavad väga kaua aega.. Ma tahtsin mõista protsessi, millest ma ise läbi läksin ja see äratas minus ka huvi läbipõlemise vastu üldisemalt. Lisaks sellele panid vestlused teiste aktivistidega nii siin Lätis kui ka mujal mind mõistma, et meie töö üheks suurimaks takistuseks on asjaolu, et me ei hoolitse enda eest piisavalt. Selle asemel kipume hoopis teiste vajadusi esiplaanile seadma (loomad, LGBTQ+ noored, vähekindlustatud naised). Tõsiasi on aga see, et me ei ole võimelised teiste eest hoolitsema, kui me ei hoolitse enda eest.

Anete: Ma töötasin varem õpetajana ja selle kaudu kohtusin ka Annijaga. Meil on sarnane kogemus. Me mõlemad töötasime süsteemis, kus oli palju vigu ja meil mõlemal oli suur tahe asju parandada. Ma õppisin isikliku raske kogemuse kaudu, et enese esikohale seadmine on teiste aitamise eeldus. Nimelt põlesin ma pärast oma esimest õpetajaaastat läbi. Tahan teistele meelde tuletada, et nad hoolitseksid enda eest.

Teie sõnum “Ole lahke!” on väga aktuaalne arvestades, et Ida-Euroopas kanda kinnitanud paremäärmuslikud ja autoritaarsed suundumused nõuavad aktiivset ja tihti ennastohverdavat vastupanu. Te juba natuke rääkisite oma isiklikest läbipõlemise kogemustest. Mis te arvate, miks aktivism võib ikkagi nii tihti läbipõlemise ja depressioonini viia? Kas me läheneme aktivismile viisidel, mis võivad olla ebatervislikud?  

Anete: Nagu ma ka enne mainisin, kui sa oled entusiastlik süsteemis, kus on palju vigu, siis tulemuseks on läbipõlemine. Aktivistid kipuvad ennast unustama, sest nad peavad kogu aeg mõtlema teiste peale. Kõrgendatud vastutustunne ja täiuslikkuse taotlus kahjuks ei sobi kokku ettearvamatu ja pidevalt muutuva maailmaga, sest töö hulk pidevalt kasvab.

Annija: Tõepoolest, võttes arvesse uusi suundumusi on meil väga vaja luua liikumisi, mida iseloomustaks vastupidavus ja jätkusuutlikkus. Jätkates Anete öeldut, siis ma arvan, et aktivistide läbipõlemisel on kolm levinud põhjust. Esimeseks on asjaolu, et organisatsioonid tahavad aktivistide tööd pidevalt tõhusamaks muuta: kuidas teha paremaid kampaaniaid, kuidas koguda paremini raha jne. Sealjuures ei mõelda tihti, kas ja kuidas aktivistid selle koorma all emotsionaalselt ja vaimselt vastu peavad. Kui me selle peale aga ei mõtle, siis ei ole aktivism jätkusuutlik. Sellised liikumised pole vastupidavad. Me ei suuda oma töös olla tõhusad, kui oleme pidevalt stressis, võitlusrežiimis, kurnatud, depressioonis ja motivatsioonikriisis, küsides endalt “Mis selle kõige mõte on? Mitte miski ei muutu ju!”. Üks võimalus, kuidas organisatsioonid saavad sellega toime tulla, on luua üksteist toetav kogukond ja veenduda, et neil on paigas süsteemid, mis aitaksid aktiviste toetada ja nende vaimset tervist tugevdada. Näiteks tugigrupi loomine ei nõua ka rahalist ressurssi, kui organisatsioonidel puuduvad võimalused nõustaja palkamiseks väljastpoolt. Kuid sellised lahendused nõuavad kindlasti aega, korrapärast pühendumist ning oskust ennast avada ja teisi kuulata. Aga sellised sekkumised võivad olla väga tõhusad ja osalejatele rahuldust pakkuvad, sest kes teine mõistaks meie muresid paremini kui meie kamraadid, teised aktivistid?

Teine põhjus on asjaolu, et ühiskondlikud muutused võtavad kaua aega. Näiteks Lätis lootsime samast soost partnerite kooselu reguleeriva seaduse kehtestamist juba enne, kui mina olin aktivist. Mina olen oodanud nüüd kaheksa aastat ja siiani pole mingit arengut toiminud. Üsna masendav, kas pole? Seega ei saa imestada, et aktivistid võivad end rõhumise ees tunda võimetuna. See võib mõjuda väga-väga kurnavalt. See tähendab aga seda, et me peame üheskoos tähistama igat väikest võitu. Ühiste saavutuste märkamine ja äratundmine aitab luua kogukonnatunnet. Samas peaksid aktivistid ka individuaalselt harjutama saavutuste tähistamist – märkige oma saavutused üles ja teadvustage neid endale. Üksteise tänamine on samuti väga oluline. Kuna paljud aktivistid on vabatahtlikud, kes ei saa oma töö eest palka, siis “Aitäh!” on tihti ainus viis, kuidas nende panus tunnustust saab. Üksteise positiivne tunnustamine aitab meil säilitada motivatsiooni olukorras, kus me ei näe kohe oma töö tulemusi.

Kolmandaks tooksin ma välja, et aktivism tähendab teiste kannatuste nägemist ja neile tunnistajaks olemist. Me võime olla kannatuste tunnistajateks nii isiklikult kui ka kaudselt, lugude, piltide ja videote kaudu. Ma olen märganud, et aktivistid tunnevad, et nad peavad enda motiveerimiseks endale teiste kannatusi pidevalt meelde tuletama. Kas me kardame, et me hoolime vähem, kui me ei vaata kohutavaid videoid kannatustest üha uuesti ja uuesti? Kas see video on tõesti see, mis hoiab meid tegutsemas? Aktivistid peavad leidma aja ja ruumi, kus nad saaksid taastuda traumast, mida põhjustab nii teiste kannatuste pidev tunnistamine kui ka ise kannatajaks olemine. Juba mainitud viisid aitavad ka sellega toime tulla.

Anete: Ma siiski arvan, et olukord on keerulisem. Raev, entusiasm ja tugev tahe asju paremini teha võivad tõesti viia ennastsalgava tegutsemiseni, kuid need omadused on tegelikult aktivismiga tegelemiseks ka vajalikud. Aktivistid vajavad lihtsalt meeldetuletust, et tühja paagiga ei ole võimalik sõita. Ma olen muidugi väga nõus Annijaga, et nii organisatsioonid kui ka aktivistid ise saavad luua oma töös tugisüsteeme, mis aitavad läbipõlemise vastu võidelda.

Õpituba “Ole lahke” toimub sel laupäeval Eesti Kunstiakadeemias kell 16-17.30. Sellele ja teistele foorumi tegevustele saab osalejaks registreeruda foorumipäeva hommikul alates kell 10.00 Eesti Kunstiakadeemia 5. korrusel asuvas infolauas

Teie töötoa teema on läbipõlemise ennetamine. Mida te soovitaksite neile, kes tunnevad, et nad on läbi põlenud ja otsivad vahendeid, et sellest välja tulla?

Anete: Ma ütleksin neile, et mul on kahju seda kuulda, aga samas tahaksin ma neid ka õnnitleda, sest nad on juba astunud selle kõige raskema sammu – nad tunnistavad oma olukorda ja on valmis abi otsima. Abi võib eri inimeste jaoks tähendada eri asju. Mõned vajavad, et nende graafik lubaks neile rohkem aega iseenda või lähedaste inimestega. Mõned vajad abi aga vaimse tervise spetsialistilt. Kõik võidaksid aga kindlasti, kui nad istuksid oma emotsioonide ja mõtetega korraks maha ning küsiksid endalt: “Miks ma niimoodi tunnen?” Sa tõenäoliselt juba tead, mida teha ja kui mitte, siis sa tead, kellelt abi küsida. Ole endaga aus, isegi jõhkralt aus, aga samal ajal kohtle ennast nii nagu sa kohtleksid sõpra – armastavalt ja kaastundlikult. Ja võib-olla võta endale hetk, et lihtsalt olla.

Annija: Iroonilisel kombel olen ma ise praegu läbipõlenud. Minu soovitus neile, kes seda samuti kogevad oleks: sa ei ole üksi ja see ei kesta igavesti. Küsi abi inimestelt, kes on su ümber. Kui sa seda vajad, siis otsi abi vaimse terve spetsialistidelt. Loo endale tugivõrgustik ja veendu, et see koosneks rohkem kui ühest inimesest. Abi küsimine võib olla hirmutav ja kui me tunneme end halvasti, siis me kipume ennast isoleerima. Abi küsimine teeb meid aga tegelikult tugevamaks ja enesekindlamaks, sest nii õpime, et me saame enda peale loota ja et me oleme suutelised küsima seda, mida me vajame.

Kas te saaksite lõpetuseks anda mõne enese eest hoolitsemise soovituse neile, kes ei saa teie töötoas osaleda?

Annija: Jaa! Väga hea ja lihtne vahend on nn “halva päeva paan”. Me laenasime selle idee kehapositiivsuse aktivistilt Jes Bakerilt. Kui meil on halb päev, siis me kipume endasse tõmbuma ja unustame ära, et maailmas on asju, mida meile tegelikult meeldib teha ja mis tekitavad meis hea enesetunde. Minu soovitus: tee sellistest asjadest nimekiri. Näiteks sa võid päevikut pidada, minna jalutama või jooksma, oma kassi kaisutada, helistada sõbrale, laulda või tantsida jne. Hoia see nimekiri endaga kaasas ja kui sul on halb päev, siis võta see nimekiri ette ja tee mõnda nendest tegevustest. Need tegevused muidugi ei ravi läbipõlemist, aga need annavad su ajule ja kehale vaimse võimekuse ülesehitamiseks vajalikku toitu ja kütust. Samuti võib abiks olla oma saavutuste üles märkimine ja aeg-ajalt nende lugemine, et sa hindaksid kõike seda, mis sa oled teinud. Me peame õppima hindama oma arengut. Samuti on oluline endale teadvustada oma emotsioone, mida sa hetkel läbi elad ja miks. Lisaks soovitaksin ma ühte väga head ja põhjalikku uurimust: “Trauma, depression, and burnout in the human rights field: Identifying barriers and pathways to resilient advocacy“, mille autorid on Sarah Knuckey, Margarett Satterthwaite ja Adam Brown.

Anete: Ma olen Annijaga nõus. Kui sa ei saa meie töötoaga liituda, siis sa saad muul ajal võtta hetkeks aja maha, et mõelda kogu sellele tööle, mis sa teed ja küsida endalt, kuidas sa ennast sealjuures tunned. Määra selleks kindel aeg ja pane see endale kalendrisse kirja! Läbipõlemine juhtub siis, kui me ei sea ennast ja enda vajadusi esiplaanile. Seega – tee midagi oma “halva päeva plaanist”, mis rahuldaks vähemalt ühte su vajadustest. Aga samas pea meeles, et üksik spaapäev ei ravi läbipõlemist. Selleks pead sa regulaarselt enda jaoks aega võtma ja lahti harutama põhjuseid, miks sa teatud ebamugavaid emotsioone tunned – põhjuseks võib olla mõni rahuldamata jäetud vajadus. 

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka