Kuidas ma suhtekoolitusel seksismi õppisin

Niisiis, eksole, mulle on suhtenõu vaja. Ma ei tule ise toime selle värgiga. Esimene nõustaja, kelle juurde ma satun, on kohutavalt soe ja mõistev. Puistan talle kogu oma südame, nagu vanatädi turuväravas haigetele tuvidele Kirde saia puistab. Heldelt hoolega ja endale midagi hoidmata. Nõustaja tõstab aeg-ajalt oma mõistvaid kulmusid, kuuldes elust ja kommetest, mis ma endale ses suhtes hankinud olen. Sujuvalt ulbib meie vestlusest pinnale mu diagnoos – kaassõltuvus. Olen seda sõna mingis paarisuhte nõus kunagi ennemuiste kuulnud, panen kirja, jätan meelde, lippan oma paiste nutetud kärssa kuivatades raamatukokku asja uurima. 

Kaassõltuvuse raamat ajab mind segadusse ja siis vihaseks. See on mingi käpardunud freudism ju. Ja mina, lilleke, uskusin end Tartus elades kaitstud olevat selle koolkonna eest. Nagu ma juba varem olen lausunud: susake oma süü ja häbi sinna, kust te selle võtsite.

Okei. Esimene nõustaja soovitas rumalat raamatut, ennegi kasutut nõu saadud. Stiilis “mehele tuleb jätta mulje, et ta on vajalik”. Aga ma olen juba nii tubli olnud ja asju ette võtnud, tundub arukas veel midagi ette võtta.

Niisiis mul tuleb mõte, et see suhe on ikka päris pekkis, vaja ära lõpetada. Ainult et. Kui see nii lihtne oleks, kas ma poleks seda juba teinud? Peaks kellegi abil mõne tõhusa plaani kokku panema. Sebin endale kiiresti aja järgmise nõustaja juurde, nutan kõik ta salfakad tatiseks. Tegelikult väga tõhus, kuigi kulukas vastuvõtt. Aitas mul mõned asjad selgeks mõelda küll. Vastuvõturuumis pole prügikasti. Võtan oma märjad salfakad seansi lõpus kaasa, sätin need hellasti endale seljakotti teiste asjade peale kuhjakeseks. Ei saaks öelda, et pole oma raha eest midagi ette näidata. Saan muuseas nõu, et vaja koolitusele minna. Kahepäevane koolitus maksab umbes sama palju kui terapeudi vastuvõtt ja seal saavat oma arusaamu ja ootusi selgeks mõelda, nii et tundub mõistlik mõte tõesti.

Koolitusele end registreerides saan mitmesse kohta mõnuga linnukesi laduda. Üks neist linnukestest on ohvriabi suunamise kohta. Osutub, et kui ohvriabi sind sellele koolitusele suunab, saad tasuta. Ma seda ohvriabi tšekkasin küll ükspäev. Seoses sellega, et meil natuke politsei käis. Tühiasi. Aga noh, ma sain neist kohtumistest ja vestlustest aru, et mööbli ja nõude lõhkumine on siuke mitte-eriti-vägivad. Mitte piisavalt vägivaldne? Kuhugi peavad nad selle piiri ju tõmbama. Ja nii edasi. Eks peab nõustuma – ma ise ka loeks tervena tülist väljakõndimist küllaltki soodsaks asjade käiguks. Pole otseselt ohvriabi keiss. Seega maksan koolituse kinni oma enese üksi kahe inimese kodulaenu tasuvast üksikema maksevõimelisest kukrust. Ja mõtlen kõigi nende inimeste peale, kelle suhtes saavad lisaks diivanilaudadele ja pokaalidele ka inimesed viga. Kujutlen natuke valutava rõõmuga, kuidas neil oleks abi mõnest toetavast õpetussõnast, et armastus ja valu pole päris see ükssama asi. Ja eks seda ma ootan koolituselt isegi. Et keegi aitaks mul sellele järeldusele jõuda. Neli aastat valu on päris palju valu, ma ütleks. Terve loetelu koguni. Isegi, kui mul pole sinikaid ette näidata ja ainult viga saanud elusolend – ahvileivapuu – võttis ka uuesti juured alla.

Esimene koolituspäev

Jõuan koolitusele kohale ja täidan eelküsimustikku. Viimased küsimused tekitavad minus küsimusi. Nii head on need küsimused. Pean viie palli skaalal hindama, kui tõenäoliselt astuksin seksuaalvahekorda kellegagi, keda ma alles kohtasin, ja samuti – kui tõenäoliselt teeksin seda inimesega, kellega ma ei kavatse edaspidi rohkem suhelda. Loen neid küsimusi ja saan aru, et see on paha asi. Kõrval on veerg, kus ma saan samale küsimusele uuesti koolituse lõpus vastata. Jääb mulje, nagu oodatakse, et see vastus koolituse mõjul nihkuks. Siinkohal võin pidulikult kinnitada, et vastasin mõlemale küsimusele nii enne kui ka pärast koolitust maksimumiga. Kus mu süda käib ja mis abi ta vajab, ei puutu mu tussusse. Süda ei ole tussu, kulla inimesed.

Esimese sissejuhatava harjutusena teeme ajurünnakut: nimeta, mis on mõjutatud sellest, kui inimesel on halb paarisuhe. Saame ruttu tahvlitäie mõjuritest nagu lapsed, töö ja vaimne tervis, mis kõik halva suhte pärast kannatavad. Koolitaja osutab tahvlile säetud märksõnadele laia viipega: “Ja kui suhe on hea, siis tänu sellele on kõik see ju paremini.” Um. See oli mahe üleminek.

Illustratsiooni tegi Jarõna Ilo

Kui ma enne koolitust tundsin end veidi üle olemas noist pähekulunud küsimusist, millega mind ja mu karakterit on liigagi palju mõõdetud, algab koolituse algusega mu snoobsuse uus hoog. Sest slaidid on värvilises Comic Sansis ja koolituse töövihik näeb välja nagu Vahitorn. Päriselt. Ma näitaks sulle pilte, kui see autoriõigustega keelatud poleks. Värviliselt trükitud inimesed, mustad ja valged, tegemas inimeste asju hästi loomulikul moel olles üleni naturaalselt inimesed ja loomulikud pildipanga klassika. Kehvasti istuvad teksad jalas ja veidrad 90ndate õlapaeltega topid seljas. Drop Shadow ja pastelse taustaga ümara nurgaga tekstikastid.

Jaa triggered olemist alga. Kolm-neli!

Vaatleme üht graafikut, kus on kirjeldatud meeste ja naiste erinevust ühes suhte aspektis. See seletab teatavaid tülisid või probleeme paaride elus. “Okei, aga mis siis saab, kui need on samast soost partnerid,” uurin huvitatult. Keegi ei tea. Koolitaja refereerib kiiresti üht teist uuringut, mis sisaldas samasoolisi paare, aga see puudutab hoopis suguelu sagedust, mitte seda suhteprobleemi. “Okei, aga kuidas teadlased seda meeste ja naiste erinevust siin uurisid,” uurin huvitatult. Keegi ei tea. Hiljem saan viite ja uurin iseseisvalt Scholari abil järele (kui sa just pead teadma: nad helistasid 1993. aastal hulgale rikastele valgetele ameeriklastele ja küsisid). ”Okei, aga millest see erinevus siis tulla võib? Miks need asjad on nii,” uurin huvitatult.

Ja konspekteerin kiiresti: 

• sest hormoonid,
• et poleks igav,
• evolutsioon,
• naistel hakkab bioloogiline kell tirisema päris kõvasti mingi hetk.

Ma olen juba väsinud.

Korraks vaatame statistikat sagedasematest tülipõhjustest (90ndate ameeriklaste) abieludes. Ja sa vahi – sagedasim tülipõhus on raha. Ma ei imesta. Samal ajal, ilmselt veetlevalt privilegeeritud koolitaja peab vajalikuks kõiki ruumisviibijaid informeerida: “Minaeitea, mina küll ei ole kunagi raha pärast tülitsenud.” Ootan korra, äkki ta tahtis nalja teha. Ei. See oligi. Nii ütleski. Oh. Honey. Pole küll kunagi raha pärast tülitsenud. Mis kena elu. Sul vist on seda raha siis päris mitu, jah? Küll see võib sulle mõnus olla. Vaat siis kui tore, et me, koolitusele tulnud suhtenõu vajavad inimesed, ka nüüd teame.

Pärast lõunat alustame suhtevägivalla teemast ja keegi meestest (jah, sel koolitusel oli mehi) uurib, kus on meeste varjupaik. Saame teada, et sellist eraldi asutust polegi, mehed saavad pöörduda vajaduse korral naiste varjupaika. Järgneb arutelu sellest, milline võiks olla päriselt meeste varjupaik, kuidas see naiste varjupaigast erineks ja üks koolitajatest, vist demonstreerimaks oma suurt mõistmist teemas, lisab: “Jah, mehelikul moel, rahulikult ja urgitsemata.”

Kuna see on puhta tõlkekoolitus ja me juba tsitaatide peal oleme, tooksin välja ka oma lemmiku: “Me kõik oleme sündinud oma seljakotiga.”

Teine koolituspäev

Teisel koolituspäeval alustame lihtsalt suhtesse kogemata juhtumise ja teadlikult suhte valimise vastandamisest. Mu arust jumala arukas. Aga joonis on juba arutum. Et kui sa ainult seksile kõik üles ehitad ja see ainultseks asetada kolmnurga nurka ja teised asjad kolmnurga sisse ja kolmnurga oma seks-tipule seisma paned, siis see kukub ümber. Sest me teame nii paljusid inimesi, kes ainult mõnusa nussi nimel kellegagi üleni leivad ühte kappi kolivad ja siis imestavad, et nende kaasa ei oska lugeda ja arvab et maa on lapik. Või misasja.

Illustratsiooni tegi Jarõna Ilo

Kui sa kolmnurga õigesti üles ehitad, on seks seal üleval tipus seismas kõigi teiste asjade kohal, mille najal see kolmnurk stabiilselt seisab. Ühised huvid ja sõprus ja pühendumine ja nii. Kirjutan oma pastakaga sinna kolmnurga vabasse kohta Jeesus. Sest ameeriklased. Sest jeesus.

Kohvipausi ajal astun inimeste sekka ja kuulen, et nad räägivad mingist hästi naljakast õudselt kasulikust loengust, mida nad on internetist vaadanud. See on see, kus mehe aju on kastid ja seal on “nothing box” ja rahvas kukub naerdes põrandale maha ja mees tahab hästi tihti oma tühjusekastis olla oma mõtetega ja inimesed lämbuvad rõkates, see on nii naljakas sest nii tõsi vau nii tõsi. Ja naistel on peas pusas spagetid, mis kõik ühendavad ja ühendavad ja ma vaatan võõristusvõdinate saatel, kuidas ruumis olevad naised on nii nõus: “Appi nii tõsi, vau.” Vaatan ringi, kas keegi kavatseb midagi arukat ka sellesse vestlusse panustada, aga tundub, et ma olen üksi. Huvitav, kas koolitajatel on kohvipausi ajal paus kogu oma harivast rollist või nad ongi nõus sellise kampaaniaga seal.

Hea küll siis. Ei lepi asjadega, mida ma saaksin muuta. Pean maha oma veidi emotsionaalse loengu sellest, kuidas ei ole okei soostereotüüpe niimoodi rõhutada ja minu arvates ei tee see suhteid paremaks, kui me oma partneritest mõtleme kui sellisest lihtsustatud primitiivsetest loomakestest, kellel on naljakas tobe aju olemas, sootüüpiliselt tobe.

Kiiresti püütakse mind ümber veenda, sest esiteks ei tasu nii tõsiselt võtta ja teiseks, miks ma üldse ärritun. Mitu kohapeal demonstreeritud head suhet olevat paremaks läinud pärast selle video vaatamist, sest nii palju rohkem mõistmist, teades, et meestel on peas kastid, haha.

Lisaks soovitatakse mul Jan Uuspõllu “Ürgmeest” vaadata, see olevat ka marunaljakas ja nii tõsi. Koolitaja võttis kommenteerida vaid seda, kui ilusti me kõneleja-kuulaja tehnikat kasutame.

Ma pole nii ammu end nii üksi tundnud. Kuhu ma sattunud olen? Miks maailm selline on? Kas te tahate öelda, et selle pärast ma praegu selles keerulises olukorras olengi, et ma keeldun kaasa minemast ja naermast kohaliku trivialiseeriva plämaga?

Miks soostereotüübid mind närvi ajavad

• Need mehed ei tundu seksikad. Ma ei tea, miks ma peaksin huvituma kellestki, kelle emotsionaalne keerukus on võrreldav keskmise teelusikaga ja kes ise ka kinnitab, et ta mõtleb pidevalt vaid spordist, õllest või seksist. 
• Ma ei tunne end väärtustatuna, kui minust nii räägitakse. Kui mind vaadatakse ainult oodatavate ettekirjutatud omaduste kontekstis, võiks mu poolest lihtsalt vaatamata ka jätta.
• Kogu see retoorika tugineb fikseeritud joontele. Ma ei saa end muuta. Ta ei saa end muuta. Mis mõte sel kõigel siis on?
• See taandab inimesed tüüpideks. Mis oleks fain. Aga kaks tüüpi kogu inimkonna kohta on nagu liiga vähe tüüpe.

Räägime suhte alguses tehtavatest olulistest otsustest. Sest noh, iga asi saab kord alguse. Teemat toetab harjutus, kus iga osaleja loeb paberilt kellegi loo alguse, mõtleb, kus see inimene otsuse tegi ja siis loo lõppu paberi pöördelt. Seal hulgas on lood nagu: naine ei uurinud abielludes oma uue mehe tausta, kuigi teadis, et mehel on lähenemiskeeld oma lastele. Ja pöördel: mees väärkohtles seksuaalselt naise tütreid kolm aastat järjest. Ja lugu mehest, kes kolib uuesti viiendat korda tagasi kokku naisega, kellel on sõltuvusprobleem, kes varastab asju ja ei tagasta laenatud summasid. Või naine, kes on mehega juba mitu kuud suhtes olnud ja annab järele mehe palvele kondoomi mitte kasutada. Kaks aastat hiljem – naine on HIV-positiivne.

Ma olen nendest lugudest millegipärast kohe väga liimist lahti. Kui õudne. Kui õudseid situatsioone ja koledaid tegusid on olemas. Järgneb õpetlik(?) arutelu sellest, kes oleks pidanud kus targemaid otsuseid langetama. Ja millal. Ma ei oska kaasa mõelda. Võttis mind väga nõutuks. Kas need olidki meie hirmutamiseks? Miks? Ja mille eest?

Kas nad tahavad öelda, et see oli selle naise valik tausta mitte uurida, mis viis väärkoheldud lasteni? Et sõltuvusprobleemiga inimesega seotud olemine on ühe lihtsa teadliku otsuse tagajärg? Et ilmselge lähisuhte sitapäisus tuleb tähelepanuta jätta ja rääkida hoopis sellest inimesest, kelle suhtes oldi ilmselge lähisuhte sitapea. Wut? 

Miks. Ja ikkagi miks need lood nii tervenisti sünged peavad olema? Kas see on mingi konservatiivse demagoogia koolkond, mille pooldamiseks ma liiga feminist olen?

Ma olen vist juba soone peal. Ei saa mitte vaiki olla. Üks hetk, eksole, räägime heas suhtes olevatest asjadest. Sõprus ja usaldus ja suhtlus ja. Seks. Seks tähtis. Seksi ikka vaja ka. Ei saa eitada. Agarad noogutused auditooriumist. Jaa seks jaa mhmh. Mainin tasa (natuke imelik juba jälle sõna võtta), et mitte kõigile. Kõigile ei ole seksi vaja. Aseksuaalsed inimesed on olemas. Kaaskoolitatavad tõrjuvad mu tõstatuse tõsiste pearaputuste saatel. Seks ikka. Keegi veel lisab, et iga terve inimene peab seksi oluliseks. Koolitajad kasutavad oma grupijuhi õigust. Panevad teema kinni ja liiguvad edasi. Eks ajaga on kitsas ka. Mis siin ikka inimesi harida kaasaegsete teabega, kui üks tõhus 80ndate ameerika kristlaste tehtud koolitus vajab läbimist. Ruttu-ruttu. Lähmelähme, mis pseudoprobleemid ja kaasatus. Pfft. Aseksuaalsus. Ennekuulmatu.

Viimase harjutusena arutleme väikeses naistegrupis isa olulisusest tütre elus. Mehed arutavad isa rollist poja elus. Ja et mida seega tähendab olla hea isa. Püüan vestlusse panustada, aga ei saa täpselt aru, kuidas on hea isa olemine erinev hea lapsevanem olemisest. Hingan hästi rahulikult sisse ja välja ja otsin oma happy place’i, kui üks naine mulle jumala tõsiselt selgitama hakkab, et iga tüdruku mees on samasugune nagu tema isa oli, sest seda on palju uuritud ja tema küll on kõik oma mehed oma isa järgi valinud ja nii on küll tõesti ja selle pärast on isa hästi tähtis.

Loodan, et teema läheb kusagile edasi ja tegemist oli soojendusharjutusega millelegi mõttekamale, aga sinna see jääb. Suhtekoolitus. Mõelge keegi ometi laste peale! Lapsel on isa vaja. Mõtlesin lootusrikkalt, et tuleb eraldi teema, miks lapsele on kaht vanemat vaja või ema vaja. Arvestades, et kohal oli mitu meest, kellel oli oma sõnade järgi eelmistest suhetest lapsi. Aga ei. Niisiis vähe sellest, et ma pean endale mehe leidma, kellega meil kuni jee-eeesuseni välja on kõik täpselt ühine, peab see mees mu lapsele isa ka olema, sest jumal küll ilma isata kasvamine.

Lõpuks soovitati mulle raamatut “Mida naised tahavad?”. Koolitaja ise soovitas. See olevat olnud tänuväärne raamat, mille ta andis oma mehelegi lugeda, et see ka teaks. Täna käisin seda raamatukogust toomas. Raamatu terve esimene lehekülg on patroniseeriv: noh, mees, võtsid raamatu kätte, jah? nii tubli oled, see on selline lihtne kasulik raamat, hea, et su naine sulle selle tööriistakasti(!) või öökapile sokutas.

Ma vist oksendasin just.

Lõpuks on mul muidugi hea meel, et ma käisin. Tean edaspidi hoiduda, eksole. Veidi sarnane iga teise suhteõpikuga – kogu aeg peab jama-radar püsti olema. On kasulikku nõu, on mõttekaid harjutusi ja huvitavaid mõttekohti. Aga samal ajal nii palju läbimõtlemata mitte-tõendipõhist pseudoteadust ja heldesti kahjulikke väärtusi kenasti ridade vahele laotud. Assortii. Ja väga kaval oli see ka – otseselt ühegi soo kohta midagi otseselt halvustavalt ei ütle. Aga ümber ka ei lükka, kui osalejates asub pakitsema soov neid väärtusi kuulutada. Ma igatahes ei ole veendunud, et meeste ja naiste erinevuste ilma igasuguse kahtluseta rõhutamine või väikestviisi häbi ja hirmu esilekutsumine oleks väga tõhus tee õnnelike suheteni.