fbpx

Naiste õigused valgustusajastu ühiskondlikus debatis

“Naiste õiguste õigustuseks” tiitelleht. CC litsents

Avaldasime katke kirjaniku ja filosoofi Mary Wollstonecrafti raamatust “Naiste õiguste õigustuseks”. Siinne artikkel on saatesõna, mis aitab mõista, millises kontekstis Wollstonecraft selle kirjutas.

18. sajandi lõpu Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide keerises tekitasid vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungid loogiliselt küsimuse, et keda see võrdsus peaks puudutama. Lisaks valgenahalistele kesk- ja kõrgklassi meestele hakkasid oma õiguste järele pärima ka teistest rassidest mehed ning samuti naised. Sel ajal algatatud debatid näitavad, mis rada pidi me tänase soolise võrdõiguslikkuse juurde jõudnud oleme ja millised siiani päevakorral olevad probleemid on pikkade ajalooliste juurtega. 

13 aastat enne Prantsuse revolutsiooni toimunud Ameerika revolutsioon vääras sajanditepikkuse võimuhierarhia monarhi ja valitsetavate vahel ning tekitas küsimuse, et mis saab muudest varem jumalikult paika seatuina tundunud hierarhilistest suhetest, sealhulgas nendest, mis valitses koduseinte vahel või kodu ja avaliku sfääri vahel. Ameerika Ühendriikide esimese asepresidendi (ja hilisema teise presidendi) John Adamsi naine Abigail kirjutas riigi alusdokumentide vormistamise ajal abikaasale, et mehed selles protsessis naisi ei unustaks, sest „kõik mehed on türannid, kui neil seda vaid olla lastakse” (tsiteeritud Kerber 1976, 201).

Naiste õigused siiski teed Ameerika Ühendriikide alusdokumentidesse ei leidnud, näidates, et „inimene”, kellele iseseisvusdeklaratsioon võrdsuse tagas, oli siiski valge mees. Naisi, nagu ka lapsi, vaimselt haigeid inimesi, orje ja varata mehi arvati olevat võimetud iseseisvalt ja ratsionaalselt mõtlema. Naiste kodanikukohus määratleti nende koduse tegevuse kaudu: naiste osaks oli harida oma poegi vooruslikeks kodanikeks (Kerber 2004, 202). Soolises mõttes oli Ameerika revolutsioon konservatiivne.

Kodanikukohusest rääkides kasutatavad kujundid olid selgelt soolistatud ning avalik sfäär määratleti vaid meeste tegevusvaldkonnana (Evans 1989, 47). Ka Prantsuse revolutsiooni aegsetes tekstides oli kodanik mees (vt nt Landes 2004). Kui valgustusajastu tekst räägib inimesest, peetakse samuti silmas meest (Kerber 1976, 188). Naiste teemat võtsid ajastu suurkujud jutuks harva. Ühe Ameerika revolutsiooni enimloetud autori, Thomas Paine’i, toimetamisel ilmus pamflett naiste olukorrast ja õigustest, kuid anonüümselt (Moore, Brooks & Wiggington 2012, 155).

Silmapaistvaks erandiks oli markii de Condorcet, kes kirjutas kodanikuõiguste laiendamisest naistele juba 1790. aastal (põhjaliku analüüsi leiab nt Badinter & Badinter 1989). Condorcet’lt pärineb järgmine tabav mõte: „miks peaks indiviidid, kes on kogenud rasedust ja muid ajutisi vaevusi, mitte omama õigust kasutada õigusi, mida keegi ei võta inimestelt, kes kannatavad kogu talve podagra käes ja kes kergesti külmetuvad?” (tsiteeritud Todd 1993, xviii). Enamus ajastu meesautoritest naiste poliitiliste õiguste küsimuses nõnda toetavalt sõna ei võta.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Miks peaks indiviidid, kes on kogenud rasedust ja muid ajutisi vaevusi, mitte omama õigust kasutada õigusi, mida keegi ei võta inimestelt, kes kannatavad kogu talve podagra käes ja kes kergesti külmetuvad? 

Küll aga oli juba pikemat aega ja tuliselt arutletud naiste staatuse ja õiguste üle hariduse vallas. Naissoost literaate, kes naiste õigustest 18. sajandil kirjutasid, on mitu, kuid ingliskeelses kultuuriruumis on neist tuntuim kirjanik ja filosoof Mary Wollstonecraft (1759–1797). Ajal, mil naiste ligipääs avalikule sfäärile oli piiratud, pidi vaesunud perest pärit Wollstonecraft alates 19. eluaastast elatist teenima, algselt seltsidaami ja guvernandina, siis kooliõpetajana (nagu ka Eesti feminist Lilli Suburg sada aastat hiljem, asutas ka tema koos õega tütarlastekooli), hiljem ka tõlkija, esseisti ja kirjanikuna. Wollstonecraft liikus oma ajastu Briti radikaalide ringkondades ning tema kirjutised puudutasid ajastu tuliseid teemasid nagu Prantsuse revolutsioon. Ehk just viimane tõukas ka teda omaenda kogemuste baasilt radikaalsemaid poliitilisi vaateid vormima (Pedersen 2011, 431)

Erinevalt prantsuse naisõiguslasest Olympe de Gouges’ist ei võtnud Wollstonecraft sihikule mitte poliitilisi, vaid sotsiaalseid õigusi, eelkõige sotsialiseerimisprotsessi, mis suunas naisi keskenduma vaid oma välimusele. Nagu me tänaseks (kahjuks) teame, on sotsialiseerimisprotsess ja selles omandatud soorollid palju raskemad murda kui seadused. Wollstonecraft teeb selgeks, kui tugevasti poliitiline on isiklik sfäär palju varem kui slogan „Isiklik on poliitiline” teise laine feminismi loosungiks saab (Todd 1993, xix).

Mary Wollstonecrafti skulptuur Londonis. Kunstnik Maggi Hambling valmistas skulptuuri 2020. aasta novembris. Foto: Wikimedia Commons

Kuna Wollstonecraft pidi ennast kogu oma elu elatama, oli ta väga sapine ühiskonnakorralduse suhtes, mis hoiab naisi abitus sõltuvuses. Tema jaoks on esimene loogiline samm naiste iseseisvumise suunas haridus. Tema esimene raamat, “Thoughts on the Education of Daughters” (“Mõtteid tütarde harimisest”) (1787), oli pühendatud haridusele, nagu ka suur osa tema kuulsaimast raamatust, “A Vindication of the Rights of Women” (“Naiste õiguste õigustuseks”) (1792). Sel teemal oli avalik debatt tegelikult alanud juba varem ja 17. sajandi lõpuks võtavad sellel teemal sõna ka naissoost autorid, seda nii Prantsusmaal (nt Poulain de la Barre (1647–1723) kui ka Suurbritannias (nt Mary Astell (1666–1731)). Seda teemat hoidis päevakorral ka näiteks Catherine Macaulay (1731–1791), kes rõhutas vajadust naisi harida, et neist saaksid moraalsed, ja mitte pelgalt seksuaalsed, olendid (Todd 1993, xv).

Wollstonecrafti jaoks, nagu ka siinsest katkest näha, on naistegi puhul oluline arendada ratsionaalset mõtlemist ja analüüsioskust. Kultuuris, kus naisi nähakse vaid emotsionaalsete olenditena, on see oluline samm. Ainult nii saab naisest inimene, kes on suuteline olema vooruslik abikaasa, ema ja kodanik. Wollstonecraft on seega ülimalt kriitiline Jean-Jacques Rousseau suhtes, kelle arvates naisi pidi haritama vaid selleks, et nad meestele rõõmu valmistaks (Taylor 2003, 14–15). Naised on Wollstonecrafti arvates sama suutelised haridust omandama ja kasutama kui mehed, kuid ajastu meeste loodud kultuur, mis julgustab neid olema vaid kerglased, on loonud kujutelma naiste arutusest. 

Naine ei peaks olema mehest sõltuv iluasi, vaid iseseisev indiviid. Ta peaks ka suutma ennast elatada, et abielud põhineksid tugevatel sõprussuhetel ja mitte majanduslikul sõltuvusel. Wollstonecraft ei räägi otseselt võrdsusest, vaid pigem vajadusest lõpetada topelstandardite kasutamine naiste ja meeste moraali ja hariduse küsimustes. Need ideed kasvavad välja John Locke’i loomuõiguste doktriinist: kui loomuõigused on Jumala antud, siis on patt neid osale inimkonnast keelata (Taylor 2003, 105–106). Wollstonecraft ei positsioneeri ennast feministina (meenutagem, et seda sõna ennast veel polnud; selle juurutas prantsuse sotsialistist filosoof Charles Fourier alles 1837. aastal), vaid pigem demokraatliku kodanikuvooruse eestkõnelejana (Taylor 2003, 12). 

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Wollstonecraft ei räägi otseselt võrdsusest, vaid pigem vajadusest lõpetada topelstandardite kasutamine naiste ja meeste moraali ja hariduse küsimustes 

Wollstonecraft on poleemiline autor ja seda on tunda ka tema stiilist, millest kumab läbi nördimus (Todd 1993, xiv). Wollstonecrafti ärgitas sulge haarama Charles Talleyrandi raport Prantsuse rahvusassambleele 1791. aastal, mille kohaselt naistele pole vaja muud kui kodust haridust ning Wollstonecraft soovis oma vastuse kiirelt trükki saada, et selle päevakajalisus ei kaoks. Ka Feministeeriumis avaldatud tõlgitud katkel on tuntavalt väitlev toon. Plaanis oli kirjutada teosele teine, tasakaalukas, osa, kuid see tekst jäi autori surma tõttu kirjutamata.

Wollstonecraft elas kirglikult ajastu norme ületades mitte ainult paberil, vaid ka eraelus. Ta reisis (lisaks revolutsioonijärgsele Prantsusmaale ka Skandinaaviamaades), elas vabaabielus ja sünnitas lapse väljaspool abielu. Ta abiellus oma elu viimasel aastal aatekaaslase, radikaalse briti kirjaniku ja filosoofi William Godwiniga (1756–1836). Wollstonecraft suri noorelt, nagu tema paljud naissoost kaasaegsed, sünnitusele järgnenud tüsistustesse (tütar, kellele elu andes Wollstonecraft suri, oli Mary Wollstonecraft Godwin Shelley (1797–1851), kes kirjutas näiteks romaani “Frankenstein” (1818), mis muuseas vaatleb ka soo- ja rassiküsimusi).

Kriitikud kasutasid peale Wollstonecrafti surma tema eraelu ta tööde mahategemiseks, nii et kauaks tõusis ingliskeelse maailma naiste õiguste kaitseks kirjutatud teoste esiritta pigem meesfilosoofi, John Stuart Milli “The Subjection of Women” (“Naiste allutamine”) (1869). Kui Rousseau võis hüljata oma lapsed, kuid siiski olla tõsiseltvõetav autoriteet kasvatuse teemadel, siis naisele ei antud omaaegsete moraalireeglite rikkumist andeks.

Siinkohal tuleb aga kohe lisada, et on ekslik arvata, nagu olnuks Wollstonecrafti “Naiste õiguste õigustuse” retseptsioon algselt negatiivne. Taylor (2003, 25) toob välja, et tegelikult oli tegu eduka raamatuga, mida retsenseeriti positiivselt mitmes väljaandes. Raamatust ilmus teine trükk, see levis Ameerika Ühendriikidesse ning tõlgiti ka prantsuse keelde. Tekstile viidati teistes tekstides ja selle ümber tekkis nii toetav kui ka kriitiline diskussioon.

Murdepunktiks sai irooniliselt Wollstonecrafti abikaasa Godwini heade kavatsustega kirjutatud elulugu, milles ta soovis näidata oma naist kui „valgustatud vabaduse eestkõnelejat”, kes elas oma põhimõtete ja mitte ühiskondlike piirangute järgi, kuid kus ta tegi muuhulgas avalikkusele teatavaks tema abieluvälise ja -eelse seksuaalelu (Pedersen 2011, 426). Selline informatsioon aga muutis Wollstonecrafti ideed tema ajastu lugejatele probleemseks, selleni välja, et oma reputatsiooni pärast kartvad naissoost autorid ei julgenud tema ideedele enam viidata (vt nt Taylor 2003, 27–28). Tekst taasavaldati alles 19. sajandi keskel ning ka siis oli sellel kurikuulus reputatsioon ning naiste õiguste eest võitlejad ei söandanud teda oma eeskujuna kasutada, et mitte kogu naisemantsipatsioonile halba varju heita (Pedersen 2011, 426).

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Wollstonecraft elas kirglikult ajastu norme ületades mitte ainult paberil, vaid ka eraelus. Ta reisis (lisaks revolutsioonijärgsele Prantsusmaale ka Skandinaaviamaades), elas vabaabielus ja sünnitas lapse väljaspool abielu.

Mitmed Wollstonecrafti uurijad (lisaks Taylorile nt Poovey 1984, Kaplan 2002) on arutlenud selle üle, et kas teda saaks praegusaegses mõttes feministiks nimetada, kuna Wollstonecraft tõukus oma ajastu mõttemaailmast, mis tänaste feminismivooludega otseselt ei haaku. 19. sajandi lõpust alates on ka mitmesugused feministlikud autorid kuulutanud Wollstonecrafti oma esiemaks, kes nägi naisi inimeste, mitte pelgalt naistena (Pedersen 2011, 426). 19. sajandist tänaseni on avaldatud kümneid Wollstonecrafti biograafiaid, mis peegeldavad erinevaid suhtumisi tema ideedesse, ellu ja tekstidesse. Janet Todd (1976, 734) rõhutabki, et Wollstonecrafti tõlgendused peegeldavad eri ajastute vajadusi. Tegemist on autoriga, kelle elu ja tekstide peale saab ehitada mitmesuguseid tulevikunägemusi (Pedersen 2011, 433).

Seda saab öelda ka kogu valgustusajastu naisõigusluse kohta. Kuigi valgustusaja õiguste diskursus oli meeste pärusmaa, on viimase paari kümnendi ajalookirjutus näidanud, et naised olid valgustusaegse kirjasõna vabariigi (Respublica literaria) liikmed (nad olid seda tegelikult juba 17. sajandil (vt nt Pal 2012)) ning et naiste õiguste teema – isegi kui seda avalikkuses veel laialt omaks ei võetud – sai põletavaks intellektuaalse mõttevahetuse teemaks (vt nt O’Brien 2009). Naistele laienesid loomuõigused, kuid poliitiliste õiguste andmine oli selle ajastu revolutsionääride jaoks liiga radikaalne. Kuid algatatud debatid näitavad meile, mis rada pidi me tänase soolise võrdõiguslikkuse juurde jõudnud oleme ja millised siiani päevakorral olevad probleemid on pikkade ajalooliste juurtega.

Artikkel ilmub koostöös nais- ja meesuurimuse ajakirjaga Ariadne Lõng ja seda on Feministeeriumi jaoks kohandatud. 

Kirjandus

Badinter, Robert.; Badinter, Elisabeth. (1989). Condorcet: Un intellectuel en politique. Fayard, Paris.

Evans, Sara  M. (1989). Born for Liberty: A History of Women in America. The Free Press, New York.

Kaplan, Cora. (2002). Mary Wollstonecraft’s Reception and Legacies. – Johnson, Claudia L. (toim.), The Cambridge Companion to Mary Wollstonecraft. Cambridge University Press, Cambridge, lk. 246-270. 

Kerber, Linda K. (1976). The Republican Mother: Women and the Enlightenment. An American Perspective. – American Quarterly, kd. 28, nr. 2, lk. 187-205.

Landes, Joan B. (2004). Republican Citizenship and Heterosocial Desire: Concepts of Masculinity in Revolutionary France,” –Dudink, Stefan; Hagemann, Karen; Tosh, John (toim.), Masculinity in Politics and War: Rewritings of Modern History. Manchester University Press, Manchester, New York, lk. 96-115. 

Moore, Lisa L.; Brooks, Joanna; Wigginton, Caroline (2012). Transatlantic Feminisms in the Age of Revolutions. Oxford University Press, Oxford, New York.

O’Brien, Karen (2009). Women and Enlightenment in Eighteenth-Century Britain. Cambridge University Press, Cambridge.

Pal, Carol (2012). Republic of Women: Rethinking the Republic of Letters in the Seventeenth Century. Cambridge University Press, Cambridge.

Pedersen, Joyce Senders (2011). Mary Wollstonecraft: A Life in Past and Present Times. – Women’s History Review kd. 20, nr. 4, lk. 423-436.

Poovey, Mary (1984). The Proper Lady and the Woman Writer: Ideology as Style in the Works of Mary Wollstonecraft, Mary Shelley and Jane Austen. University of Chicago Press, Chicago. 

Taylor, Barbara (2003). Mary Wollstonecraft and the Feminist Imagination. Cambridge University Press, Cambridge. 

Todd, Janet (1993). Introduction. – Mary Wollstonecraft. A Vindication of the Rights of Woman. A Vindication of the Rights of Man. Oxford University Press, Oxford, lk. vii-xxxi.

Todd, Janet (1976). The Biographies of Mary Wollstonecraft. – Signs kd. 1, nr. 3, lk. 721-734.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.