Kuidas olla koos nii, et riigile meeldiks?

Aina rohkem peresid luuakse abieluta, kirjutab The Economist. Riikide arv, kus vanemad, kes pole abielus, saavad rohkem lapsi kui abiellunud, suureneb samuti jätkuvalt. OECD riikide keskmine näitaja on 39% — viis korda rohkem kui 1970. aastal.

Selliste vanemate arvu kasv on pannud riike parandama abieluga kaasnevaid hüvesid, kuigi efektiivsemad oleksid muud lahendused. Nimelt toimib hoopis panustamine pereplaneerimisse, haridusse ja tervishoidu, eriti seetõttu, et registreerimata suhetes on valdavalt nooremad inimesed.

Seaduslikult reguleerimata kooseluvormid pakuvad väljakutset mitmel põhjusel. Eriti teravalt ilmneb asjaolude keerukus olukorras, kus suhe lõppeb. Sel juhul käsitletakse kooselu regulatsiooni kolmel viisil.

Riikides, kus registreerimata kooselu ei tunnustata, valitseb elukaaslasi teine oht. Kui üks partner sureb või suhe lõppeb mõnel muul ootamatul põhjusel, võib teine osapool jääda tühjade kätega. Lühikesest või pikast kooselust hoolimata võidakse ilma jääda toetustest, ühisest kodust, lastest. Sageli antakse elukaaslasest rohkem õigusi surnud partneri veresugulastele, olenemata nende seotusest lahkunuga.

Kolmas lahendus on pakkuda abielule võrdväärseid alternatiive. Näiteks Hollandis olid 2008. aastal kooselulepingu sõlminud rohkem kui pooled abiellumata paarid. Prantsusmaal on populaarne pacte civil de solidarité (PACS), mille sõlminud paaride arv läheneb abielupaaride omale.

Kuigi abielu on siiani riiklikul tasandil soosituim kooseluvorm, ei saa eeldada, et kõik, kes saavad seda teha, päriselt ka soovivad abielluda. Põhjuseid, miks jätta abieluvõimalus kasutamata, võib olla mitu. Mõned ei soovi olla osa institutsioonist, mille ajaloos on häirivaid seiku. Mõned tahavad oma eraelu defineerida tegude ja mõistete kaudu, mis väljendavad ja toetavad nende isiklikke vaateid kooselule ja perekonnale.

Eestis on praegu kuumad sõnad: abielu, kooselu ja paarkond. Variante, mille hulgast endale sobivaim leida, oleks justkui palju, kuid tegelikult käib vestlus pigem õiguste piiramise, mitte laiendamise üle. Kooseluseadus olevat liiga sarnane abieluga, mistõttu tuleks sellega antavaid õigusi piirata, et mõlemad oleksid üksteisest selgelt eristatavad. Samas olevat kooseluseadus ka liiga keeruline ja see tuleks asendada paarkonnaseadusega, millest on välja jäetud kodanikele väga olulised punktid, kuid see teeb seaduse lihtsamaks. Selline lähenemine välistab võrdsuse, mida seadustega väidetavalt saavutama peaks.

Suurim valupunkt selles vaidluses on paratamatult samasooliste paaride olukord. Paarkonnaseaduse pooldajad esitlevad ettepanekut kui lihtsat lahendust kontrolli alt väljunud probleemile, kuid juba oma olemuse poolest on tegu probleemse lähenemisega. Ei ole võimalik austada kõigi õigusi, kui seda tehakse seadusega, mis kehtib ainult ühe, juba niigi diskrimineeritud grupi jaoks, rääkimata sellest, et seadusega ei tagata teadlikult olulisi õigusi nagu näiteks lapsendamisõigus.

Lootust ei anna ka paarkonnaseaduse koostajate sõnadest läbikumav suhtumine. Eesmärk on lahutada “paarkond ja perekond selgelt erinevateks mõisteteks”, kuna on võimatu “lahendada sama- ja erisooliste paaride probleemid samas seaduses”, sest ilmselt ühed loovad perekondi, teised aga hoopis midagi muud? Ning kuna paarkonnaseadus puudutab vaid samasoolisi paare, jääb erisoolistele taas vaid abielu.

Nii palju siis valikute rohkusest.