Kuidas olla ühekorraga kunstnik ja lapsevanem?

Sügisel Kunstihoone galeriis toimunud näitusel „Kui maailm õhku lendab, tahan lahkuda tantsides“ küsis Maria Kapajeva, kas Eestis elavale keskeale lähenevale naisele on emadus tõesti ainus ühiskondlikult aktsepteeritud roll või on ehk olemas ka muid valikuid. Näitusekajastuste tavatult suur hulk andis tunnistust sellest, et hämmastaval kombel on see küsimus ikka veel aktuaalne. Meie avalikus ruumis juba aastakümneid valitsev väljasuremishirmu retoorika toetab hoiakut, et kõik muud ühiskonda panustamise võimalused, sealhulgas kunstnikuna, on tingimuslikult õigustatud vaid emaduse kui naise primaarse kohustuse kõrval. Millised valikud, võimalused ja piirangud tulevad aga mängu siis, kui püüda ennast teostada mõlemal moel? Kuidas mõjutab lapsevanemaks olemine inimese loomingulisi võimalusi ja kunstnikukarjääri? 

Eesti noorema ja keskmise põlve kunstnikke ja kuraatoreid vaadates tundub, et enamikul neist lapsi ei ole. Ilmselt on vaid harvadel juhtudel tegemist ühemõttelise romantilise või karjeristliku ohverdusega kunsti nimel — olen vaid kaht loomeinimest kuulnud otsesõnu deklareerivat, et lastetus on valik, mis võimaldab pühendada end üleni loomingule (mõistagi tundub selle kohta küsimine ka kohatu või jultunud). Pigem on põhjused komplekssemad, valikud rohkem või vähem teadvustatud, kuigi enamiku tegevkunstnike prekaarne elukorraldus teadlikku pereplaneerimist just ei soodusta. Ühelt poolt on põhjuseks äärmine finantsiline ebakindlus ja sotsiaalsete garantiide puudumine, teisalt kunstnikuelu pikad tsüklid, kus alati on aasta, paari või kolme aasta horisondil mõni näitus, projekt või residentuur. 

Oma kogemusi, kuidas sellist eluviisi siiski pereelu ja lastekasvatamisega ühendada, oli nõus jagama neliteist Eesti kunstnikku: Aet Ader, Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Kristiina Hansen, Kirke Kangro, Edith Karlson, Flo Kasearu, Laur Kaunissaare, Elo Liiv, Mara Ljutjuk, Tanja Muravskaja, Marge Monko, Taavi Suisalu ja Margit Säde. Rääkisime sellest, mis on loomingulise eneseteostuse seisukohast kõige olulisemad kitsaskohad ja millistest lahendustest võiks abi olla. Tõsiseltvõetavaks sotsioloogiliseks uurimuseks on see kahtlemata liiga väike valim, kuid vastuste sarnasuse najal usun, et kõige olulisemad punktid joonistusid siiski välja.

Lapsevanemaks olemine kasvatab empaatiat

Kanada näitleja, lavastaja ja feministlik teoreetik Terri Hawkes on öelnud, et otsus lapsi saada mõjutab kunstnikku vältimatult kolmel tasandil: keha, logistika ja raha¹. Võttes arvesse, et Hawkesi väide lähtub etenduskunstide eripärast, võiks ilmselt „keha“ asendada kogu füüsilis-meelelise ja intellektuaalse aparatuuriga, mis on kunstniku väljendusvahend ja maailmaga suhestumise alus. Kõik intervjueeritud Eesti kunstnikud rõhutasid alustuseks, kuivõrd põhjapanevalt on lapsesaamise kogemus muutnud nende isiksust ja maailmavaadet. Seetõttu ei saa seda lahutada ka loomingust, ükskõik, kas see avaldub kunstis otsesemal moel või vastupidi, pigem abstraktsel ja põhimõttelisel tasandil. 

Edith Karlson „Pere“ (2019). Foto: Hedi Jaansoo

Vanemluse plusspoolele kantakse üksmeelselt endaga isiksuslikus plaanis toimunud muutused, võime vaadata asju kellegi teise vaatepunktist, olla empaatilisem ja vähem egoistlik, kaasavam teiste ühiskonnagruppide ja vähemuste suhtes: „Igasugune kogemus teisega lähedases suhtes olemisest mõjutab inimest. Mulle väga meeldib Alain Badiou tõdemus, et armastus annab võimaluse kogeda maailma erinevuse baasil, omada nii-öelda kahe vaatepunkti. Ma arvan, et mulle on lapse kasvatamine õpetanud leplikkust ja aktsepteerimist, mis on oluline nii kunsti tegemise kui ka õpetamise jaoks.“ Samuti jõuab suurema olmelise surve all kohale äratundmine, et kunstitegemine on privileeg. 

Selle kahtlemata mitte alati lihtsa kasvamisprotsessi kogemuste kanaliseerimine kunsti on aga keerulisem. Püsib romantiline klišeelik ettekujutus, et kunstnik on pisut pöörane boheemlane, kes elab inspiratsioonist tiivustatuna omaenda reeglite järgi — modernistliku avangardkunstniku macho-kuvand, millesse ei kuulu perekonnaelu, kellegi eest hoolitsemine ega vastutamine. Kui naiskunstnik saab lapse, võib nii mõnigi kord kuulda kuraatori või galeristi murelikku küsimust, kas kokkulepitud näituseplaanidega saab ikka arvestada. Mõnikord kumab küsimusest läbi ka alltekst, kas kunstnikuga üldse saab kunstiväljal enam arvestada. Samas olukorras meeskunstnikelt neid küsimusi üldjuhul ei küsita. Nii pole imestada, et mõni mulle vastanud kunstnik tunnistas, et püüdis oma lapsesaamist teadlikult või vähem teadlikult pigem varjata, igatahes mitte mingil moel afišeerida ja beebiga kunstiüritustele kindlasti mitte ilmuda. „Muidugi ma tundsin vajadust kinnitada, et ma olen jätkuvalt samamoodi mängus, kunstnikuna ei ole minuga mitte midagi „juhtunud““.

Toodi esile, et kuna kunstniku sõltuvus kuraatoritest, nende eelistustest ja valikutest on niigi väga suur, võib võimaliku suhtumise muutuses hakata rolli mängima ka see, kas kuraatoril endal on lapsi või hoolitsetavaid või sellised olukorrad tema maailma pigem ei kuulu. Ühelt poolt võib levida eelarvamus, et lapsega kunstnik ei ole enam nii produktiivne, usaldusväärne või mugav partner; teisalt võib tekkida hirm, et niivõrd põhjalik elumuutus ei saa jätta mõjutamata ka loomingut. Emaduse ja hoolitsuse teema ei pruugi olla kuigi atraktiivne ega müüv.

Mitu intervjueeritud kunstnikku on oma loomingus tõepoolest kajastanud seda, kuivõrd põhjalikult muudab lapsesaamine enesepilti, eluvaadet ja tegutsemisvõimalusi. Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi ja Riina Maidre otsustasid tuua lavastuses „Püha öö“ (2013) lavale kõik oma seitse last, nõueldes nii eneseteostusvõimalust väikelastele pühendumise ühiskondliku ootuse kiuste. Britta Benno näitus „Rööprähkleja“ (2015) vastandas kaootilise argielu renessansiaja Madonna ja lapse kuvandiga, rõhutades ühiskonna survet täita kõiki rolle ühevõrra täiuslikult. Kirke Kangro pani Tartu Kunstimajas välja „Näituse“ (2015) ning elas kogu selle aja oma lapsega näituseruumis, manifesteerides ühemõtteliselt, et sel ajahetkel ja elutsüklis saab kunst olla vaid päriselu. Mara Ljutjuki jaoks on peresuhted ja emaks olemine olnud aastaid üks tema maaliloomingu keskseid teemasid.

Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi, Riina Maidre „Püha öö“ (2013)

Need katsed teemat üles tõsta on jäänud aga kunstiväljal pigem marginaalseks — kuigi kaasaegselt kunstnikult oodatakse tundlikku sotsiaalset närvi, pole mitte kõik teemad ühevõrra coolid. Angloameerika keeleruumis levinud mõiste mommy art kõlab ühemõtteliselt pisendavalt või halvustavalt, ning kui terendab oht, et kunstnik hakkab tegema nn emme-kunsti, tähendab see galeristile selget riski². Isegi loomingu teemast olenemata peetakse lastega naiskunstnikku vähem tõsiseltvõetavaks³. 

Olukorra parandamiseks antakse Suurbritannias kolmandat aastat välja esindusliku žüriiga auhinda Mother Art Prize⁴, sisse on seatud lapsevanematest kunstnike andmebaas⁵ ning viimasel kümnendil on kogu maailmas korraldatud temaatilisi näitusi ja konverentse⁶. Nende ettevõtmiste olulisim panus on ilmselt emaduse mõtestamine laiema feministliku eetika kontekstis ja tähelepanu juhtimine igasugusele alahinnatud hooletööle, sõltumata sellest, kas tegemist on laste, eakate vanemate või abivajavate lähedaste eest hoolitsemisega, ja kes täpselt on hoolitseja rollis. Järjest rohkem rõhutatakse, et perekonda peab käsitlema laiahaardelisema mõistena — see tähendab, et vastastikust abi, toetust ja hoolitsust vajavad ja pakuvad partnerid, lapsed, vanemad, sugulased, sõbrad ja lemmikloomad. 

Küsitletud Eesti kunstnikud tunnistasid, et emaduse teema integreerimist kunsti on kergem endale lubada sel juhul, kui varem on juba arvestatavalt sotsiaalset kapitali kogutud; emaduse teemaga oma kunstnikukarjääri alustada on kindlasti keerulisem. Hoiakut, et see teema ei huvita kedagi, või üldisemat eelarvamust, et lastekasvatamine loomingu kõrvale ei mahu, on olnud ka Eestis, kuid siiski mõneti vähem kui mujal maailmas. Nii oma kunstnikukuvandit kui ka praktilist elukorraldust arvestades on last pildile mahutada lihtsam, kui ollakse end kunstnikuna juba kehtestanud. Samas leidis nii mõnigi küsitletud kunstnik, et lapsesaamist võimaldas just nooruse naiivsus ja igasuguse ettekujutuse puudumine kunstnikuelu praktilistest probleemidest, kuna vastasel juhul poleks julgenud seda ette võtta. 

Evi Tihemets „Tallinna madonna“ (1974), Eesti Kunstimuuseum

Kui kaua võib olla pildilt ära, et oleks mingigi lootus tagasi tulla?

Kõik kunstnikud kinnitasid, et pärast lapse sündimist muutus otseselt nende suhtumine aega, nii praktilises kui ka eksistentsiaalses mõttes. Looming vajab rahulikku süvenemise aega ja vaimse ümberlülitumise võimalust, mitte üksikutest jupikestest matemaatiliselt kogunevat ajaühikut. „Otsingulist aega on eriti esimestel aastatel väga vähe. Stuudioaeg muutub kõik väga eesmärgipäraseks ning nii on lihtne jääda varasema tegevusmustri lõksu, pole lihtsalt aega katsetamiseks, mõtlemiseks, süvenemiseks.“ „Ajakulukad ebaõnnestumised tähendavad alati rohkeid süümepiinu.“ 

Aja teravdatud teadvustamine tekitab ühelt poolt produktiivse pakilisuse: „Paradoksaalsel kombel kehtestasin end kunstnikuna selgemalt just pärast tütre sündi. See sündmus näitas justkui mustvalgelt kätte elu ajalikkuse ja vajaduse hakata tegutsema nüüd ja kohe. Enne lapse sündi näis aeg lõputu, nüüd enam mitte.“ Teisalt võib seesama elu ja aja teravdatud tajumine anda ka vastupidise tulemuse — mõned vastanutest ei soovinudki vanemlust ja kunsti ühendada, vaid eelistasid elada aeglasemas rütmis, pannes kunstitegemise teadlikult pausile ja lootes loomingu juurde naasta hiljem, kui lapsed on kooliealised. „Loobusin mõneks ajaks kunstist, sest muidu oleks saanud minust lihtsalt närviline ema ja mitte piisavalt sügavuti minev kunstnik. Sündis strateegiline plaan: et loomingust eemal oldav aeg oleks kõige lühem, peaks lapsed üsna järjestikku sündima.“ Kahtlemata ei puudu selleski valikus omad ängid — kui kauaks sa julged endale pausi lubada? Aasta, kaks, neli, kuus? Kaua võib olla pildilt ära, et oleks mingigi lootus tagasi tulla? Keskealisena kunstiväljale naastes kummitab naisi imagoprobleem: nooreks ja paljutõotavaks liiga vana, põnevaks hilisavastuseks liiga noor, samavanuste meeskunstnikega võrreldes aga kaugelt vähem institutsionaalselt tunnustatud⁷. 

Erialatööle naasta võib mõistagi olla keeruline olenemata sellest, mis on inimese tegevusala, kuid kunstniku ees on sageli mitte binaarne valik — pere vs. töö —, vaid pigem kolme nurgaga skeem: pere vs. elatise teenimise vs. looming. „Tundub liigne luksus tegeleda mitmel päeval nädalas ainult iseenda loominguga, mis tähendab tegelikult sisuliselt seda, et ma olen kodust ära ja ma ei too ka sellega perele rahaliselt mitte midagi sisse.“ Reaalsus nõuab prioriteetide määramist: „Peale seda, kui mu laps sündis, ei võtnud ma enam vastu ühtegi tasuta tööd. Varem ikka juhtus, et pigistasid mingite ettepanekute puhul silma kinni, aga lapse kõrvalt tasuta töö tegemise luksust ei saa endale lubada.“ 

Veel toodi esile, et kunstimaailma toimimismehhanismid soodustavad vaikset klassilist kihistumist, kus tõsiselt võetavaks tulemuseks vajalikku pühendumist võimaldab ikkagi olemasolev finantsiline seljatagune. „Kõigil, kes toime tulevad, on tegelikult mingi tagala — päritud ja üürile antud korterid või vähemalt eluase, mille eest ei pea maksma pangalaenu või turuhinnaga üüri; või mingid muud laadi sissetulekud ja toed. Samas teevad kõik näo, et on võimalik hakkama saada puhtalt kunstiga, vabakutselisena, kui tegelikult see nii ei ole. Pikemas plaanis hakkab selline süsteem lisaks selgelt eelistama neid, kes on pärit Tallinnast või Tartust, kes ei pea hakkama kodu otsima ja kõrgemate kulude poole liikuma.“

Kuidas saaks toimida pereresidentuur?

Üks kõige teravamaid momente loomingu ja pereelu ühendamisel on residentuurides osalemise võimalus või võimatus, mis seab lastega või hooldatavatega kunstnikud teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Residentuurisüsteem on oluline osa kaasaegse kunsti rahvusvahelisest ringlusest. Ühelt poolt annab see võimaluse inspireerivas ja toetavas keskkonnas tööd teha, kunstnike ja kuraatoritega kohtuda, kiirelt tagasisidet saada ja hädavajalikku kontaktivõrgustikku ehitada. Teisalt on see ka omamoodi prestiiži ja saavutuste näitaja CV-s. Residentuuri kestus on üks peamisi kitsaskohti, mille tõttu lastega kunstnikud nn ringlusest välja langevad. Kuigi peale pikemate — kuid, aasta või rohkem vältavate — residentuuride on olemas ka üksnes paarinädalasi, võimaldab väga väheste tugivõrgustik kunstnikul pikemalt kodust eemal olla. Lapse või laste kaasavõtmine residentuuri on aga enamasti erakordselt keeruline ja mõnes residentuuris otsesõnu keelatud. 

Residentuuride elamistingimused on väga erinevad — sageli on tegemist jagatud majutusega, kus mitu kunstnikku elab koos; mõnikord on kunstnikule ette nähtud eluruum ühtlasi tööruum. Väikelastega tuleb pidevalt tegeleda, kuid kooliealist last ei pruugi kool pikemaks ajaks reisima lubada ja igal juhul tähendab see ajamahukat koduõpet või bürokraatlikus ja keelelises mõttes pingutust nõudvat koolivahetust. Nii ongi paratamatu, et isegi kui residentuuri korraldav institutsioon ei ole vastu, tähendab lapse kaasavõtmine ka teise vanema või tugiisiku kaasavõtmist. See nõuab kordades suuremaid rahalisi väljaminekuid — tugiisik peab tõenäoliselt saama endale lubada pikka tasustamata puhkust, reisikulud on vähemalt kolmekordsed, sageli tuleb omal kulul leida sobivam elupaik ja samal ajal maksta ka elu- ja tööruumide säilimise eest kodus. Residentuur võib panna proovile isegi paarisuhte, kui lapsehoidjarolli taandatud partner peab ajutiselt leppima eneseteostusest või harjunud elurütmist ilmajäämisega ning ei saa kuigivõrd osaleda ka residentuuriga kaasnevas sotsiaalses elus. Perele tingimuste nõudlemisega kaasnev sehkendamine ja erikohtlemise soov võib tekitada ka ebamugavustunnet vastuvõtva institutsiooni ees: „Ei taha ju olla see, kes teeb tüli, ja ei taha ka Eesti-poolsele institutsioonile kuidagi halba varju heita.“ 

F.F.F.F. fail nr 4 seeriast “F-failid” 1–10 (1998) Eesti Kunstimuuseum

Tõele au andes kõnelesid kunstnikud siiski ka üksikutest kogemustest, kus korraldajad olid väga toetavad, abistasid sobivama elukoha leidmisel ja lapsele kooli organiseerimisel, kuni selleni, et hoidsid näituse ülespaneku ajal last. Kogu perega resideerimisega kaasnevat paratamatult väiksemat töötundide ja -võimaluste hulka võib tõlgendada ka positiivselt, suhtudes sellesse kui perepuhkusesse, mida muidu endale lubada ei saaks. „Pärast olin tihti võlgades, aga see oli eriline aeg minu ja lapse vahel ja aitas lastel ka paremini mõista, millega ma tegelen.“ 

Ka üksi residentuuris osalemine ei pruugi olla vähem kulukas, kui see toob kaasa tihedalt edasi-tagasi lennureise ja nõuab mitme lapsehoidja võtmist kodus — kõigele sellele kuluv energia ähvardab nullida residentuuris töötamisest saadava kasu. Eranditult kõik minuga rääkinud kunstnikud tunnistasid, et on loobunud residentuuridesse kandideerimisest seni, kuni lapsed on väikesed, või on osalenud vaid üksikutes vastutulelikes projektides. 

Kui oma loomingulises tippvormis kunstnik ütleb, et rahvusvahelist karjääri ta endale lubada ei saa, siis seda on tõesti kurb kuulda: „See ei ole otseselt valik, aga see on lihtsalt elu — ma ei näe, et ma niipea saaksin eriti reisida.“ Ometi teadvustatakse vähemalt teoreetiliselt, kui oluline on ühtlasi püüda säilitada oma vaimset tervist ja tasakaalu: „Kui ennast pidevalt tagaplaanile seada, siis pikas plaanis kahjustab see peret rohkem kui ajutised reisid ja äraolekud.“ 

Koroonapandeemia on mõjunud ka mõnevõrra võrdsustavalt, sest on teinud keeruliseks kõigi inimeste reisimisvõimalused ja sundinud senisest rohkem saama hakkama kauglahendustega. Niisugune olukord harjutab ilmselt kuraatoreid ja korraldajaid ka edaspidi varmamalt kaasama kunstnikke, kes võibolla otsekohe ei saa kohale tulla. 

Sotsiaalsete garantiide ebavõrdsus lööb lastega kunstnikke tugevamini

Eestis ei ole naiste esindatust kaasaegses kunstis ja seda mõjutavaid tegureid süsteemselt uuritud, kuid Suurbritannias avaldatakse ja analüüsitakse sellekohast statistikat alates 2015. aastast igal aastal⁸. Kui võrrelda Suurbritannia andmete põhjal kunstikoolide lõpetajate ja hiljem kunstiväljal edukalt tegutsevate mees- ja naiskunstnike arvu, siis võib näha, et alates 30 eluaastatest langeb naiste osakaal järsult. Paljuski seostatakse seda n-ö mitteformaalsete aspektide suure tähtsusega kunstnikukarjääris — kunstiväljal on tähtis ka vaba kolleegisuhtlus ja mõttekaaslaste toetus, sidemete loomine kuraatorite ja galeristidega, suusõnaline info ja kaaskunstnike tunnustav hoiak. See sotsiaalne elu toimub enamasti avamistel ja õhtustel sündmustel kella kuuest kaheksani või hiljem — ajal, mil on vaja lapsele lasteaeda järgi minna, õhtust süüa, vannitada ja nii edasi. Eestis suhtutakse laste seltskonnaüritustele ja kohtumistele kaasavõtmisesse kahtlemata sallivamalt kui mõnes muus riigis, aga küsimus on ka omaenda võimes sel juhul fookust säilitada. „Kui last ei ole võimalik kusagile jätta, siis pigem ei lähe ise ka — networkimine kannatab kahtlemata.“ „Iga käik tuleb peres kooskõlastada, kas on võimalik minna; kaaluda, kas asi on seda väärt.“ Teadvustatakse muidu sundimatult kulgeva sotsiaalse elu pragmaatilist, töist olemust: „Kui partneril või mul on avamine, siis lapsi kaasa oleme võtnud küll, aga siis on selge tööjaotus, et kes on tööl ja kes lastega tegeleb.“ Mõistagi on sellel ka positiivseid aspekte: avaneb võimalus lapsi oma maailma ja tegevusse kaasata, nende maailmapilti avardada ja harida, ka tänapäeva keskkonnas nii väheks jäänud produktiivset igavlemist pakkuda. Sellegipoolest on tegemist kompromissiga. Nii nagu kõigis muudeski aspektides, määrab valikuvõimalused võrdõiguslik suhe partneriga ja/või isikliku, perekondliku või sõpradest koosneva tugivõrgustiku olemasolu. 

Alati on kunstnikke, kes soovivad pühenduda ka perele, ja ka kunstnikke, kes lapsi saada ei soovi. Elulistest ja olmelistest aspektidest tulenevat ebavõrdsust peaks olema aga võimalik tasandada nii institutsioonide suurema vastutulelikkuse kui ka laiemate ühiskondlike kokkulepetega. Küsides kunstnikelt, mis laadi abist või toest tunnevad nad kõige enam puudust, pakuti välja väga mitmesuguseid lahendusi. Kõige laiemas plaanis on küsimus sotsiaalsete garantiide ebavõrdsuses, mis puudutab kõiki vabakutselisi üldiselt, lööb aga lastega kunstnikke teistest valusamini. Vanemapalga suuruse arvutamisel ei võeta arvesse stipendiume, honorare jm tasusid, mistõttu kujuneb vabakutseliste puhul arvestuse aluseks miinimumäär; teisalt suurendab laste olemasolu pangalaenu taotlemisel nõutud regulaarse kuusissetuleku summat. „Võiks olla mingi käendusmehhanism, mis võimaldaks ka vabakutselistel laenutingimustesse sobida, kui nende keskmine rahavoog laenumakseid võimaldab.“ Universaalne ravikindlustus ja baassissetulek oleks abiks kõigile vabakutselistele ühtemoodi. 

Mitmed kunstnikud märkisid, et residentuurid peaksid olema lapsesõbralikumad, kuigi tekib küsimus, milline on ideaalne peresõbralik residentuur. Kas piisaks sellest, kui elamisvõimalused loodaks ka kunstniku lapsele ja tema kaaslasele, ning need võimaldaksid piisavalt privaatsust ja mitte päris kommuunielu? Kas korraldav institutsioon peaks pakkuma abi sobiliku lastehoiu või kooli leidmisel, ja andma teada, mida tuleb teha, et seal lapsele kohta saada? Või peaks pakkuma lastehoidu lausa kohapeal ja oma vahenditest? Ehk peaks andma aja lastega resideerimiseks mitmele kunstnikule korraga, et neil oleks võimalik üksteist toetades koopereeruda? Erinevaid võimalusi on ilmselt palju ja iga kord ei peagi rakendama maksimumprogrammi. 

Kunstnikud igatsesid lapsehoiuvõimalust ka suuremate institutsioonide üritustele või ka näiteks Kunstiakadeemia juurde, mõeldes pikemaks venivatele avalikele hindamistele, avalikele loengutele, kunstnikuvestlustele ja muudele üritustele, mis enamasti toimuvad õhtuti. Võibolla oleks lapsevanematele vastutulek seegi, kui üritus algaks tunni võrra varem? Enamik intervjueeritud kunstnikke tunnistas, et väikesed muutused paremuse poole on juba toimumas. Aga hooletöö väärtustamine vajab kahtlemata senisest suuremat ühiskondlikku tähelepanu. 

 Viited

¹ Terri Hawkes. The Invisibility of Motherhood in Toronto Theatre …or…The Triple Threat: Money, Logistics, Body. – Amber Kinser, Kryn Freehling-Burton, Terri Hawkes (toim.) Performing Motherhood: Artistic, Activist, and Everyday Enactments. Bradford: Demeter Press, 2014.

² Micol Hebron. The Motherload: Burdens Women-Artists Bear in the Art World.

https://www.kcet.org/shows/artbound/the-motherload-burdens-women-artists-bear-in-the-art-world, vaadatud 6.01.2021.

³ Hettie Judah. Full, Messy and Beautiful. – Kate McMillan (toim). Representation of Female Artists in Britain during 2019. Freelands Foundation, 2019. https://freelandsfoundation.imgix.net/documents/Representation-of-female-artists-2019-Clickable.pdf , vaadatud 6.01.2021.

⁴ https://www.procreateproject.com/mother-art-prize-procreate-project/, vaadatud 6.01.2021.

⁵ http://www.artistparentindex.com, vaadatud 6.01.2021.

⁶ Nt Maternal Metaphors (kuraator Myrel Chernick, Rochester 2004), Maternal Metaphors II (kuraatorid Myrel Chernick ja Jennie Klein, Ohio 2006), New Maternalisms (kuraator Natalie Loveless, Toronto 2012), Complicated Labors: Feminism, Maternity and Creative Practice (2014), M/Other (kuraator Sarah Hudson, Whakatane 2019), Birth (kuraator Charlotte Jansen, London 2019), Matrescence / Maternality (kuraator Catherine McCormack, London 2019); konverentsid Motherhood and Creative Practice (London 2015), Mapping the Maternal: Art, Ethics and the Anthropocene (Edmonton 2016) jt.

⁷ Hettie Judah. Full, Messy and Beautiful.

⁸ https://freelandsfoundation.co.uk/annual-report-representation-of-female-artists-in-britain, vaadatud 6.01.2021.

Artikkel on esmalt avaldatud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ajakirjas.