Kuidas rääkida vägistamisest?

Kuigi kogu meie seksuaaltervise käsitlus on juba pikki aastaid rajatud arusaamale, et seks on vastastikusel nõusolekul põhinev suguühe, näitab õigussüsteemi esindajate sõnakasutus, et nõusoleku kontseptsioon on nende jaoks veel kauge. Lisaks sellele, et vägistamist käsitlevas artiklis kasutasid kaks kohtunikku vägivalla kirjeldamiseks sõnu „seksimine“, “vahekord” ja „oraalseks“, paistab nende käsitluses teravalt silma, et nende arvates saab vägistada vaid otsese vägivallaga või siis pilditut inimest. 

Artikkel „Vestlus kohtunikega. „Pole hullemat asja kui alusetu süüdistus vägistamises või pedofiilias. See rikub kogu su ülejäänud elu““ on justkui õpikunäide haigutava mõiste- ja empaatialõhe tuvastamiseks. Artiklis õpetas kohtunik Lea Pähkel ohvreid, kellega „/…/ on keegi seksinud nii, et ta seda ei tea ega mäleta, et ta oleks seda üldse tahtnud”, et neil tuleks minna Seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse (SAK) võtma proove ja analüüse. Kindlasti peab sinna minema pesemata ja samades riietes. Kohtunik Katre Poljakova omakorda tõi välja, et „tavaliselt on kannatanu esimene reaktsioon, et tahaks duši alla ja pesta, aga ei tohi. Mul hiljuti jõustus üks otsus, kus kasuisa jäi süüdi, sest pärast oraalseksi leiti tüdruku suust isa DNAd – veel neli tundi hiljem. Seda tänu sellele, et laps polnud joonud, söönud ega hambaid pesnud.“ (Toimetaja rõhutused. – Toim.) 

Ehkki soovitus pöörduda esimesel võimalusel SAKi ja koguda tõendeid võimalikult varakult on väga vajalik, on kohtunikud pelgalt oma sõnakasutusega ohvrite üleelamisi oluliselt pisendanud. Vägistamine ei ole “seks” ja lapsega ei “seksita”, teda väärkoheldakse. Seks põhineb vastastikusel nõusolekul. Vägistamine on vägivallaakt ja seda tuleks vastavalt nimetada. 

Kes on üldse vägistamises süüdi?

Pole kahtlust, et artikliga sooviti head: anda vägistamisohvritele nõu ja hoida uusi vägivallajuhtumeid ära. Tulemus oli aga pigem ohvrite kui vägistajate heidutus, sest pikalt räägivad kohtunikud mh sellest, kas ohvrid on ka ise milleski süüdi ja kas nad pidanuks tegema midagi teisiti. Ja leiavad (päris traditsiooniliselt!), et on ikka süüdi küll. Näiteks Pähkel: „Kui sa jood ja teed narkot, siis sa ei suuda hinnata, et oled ohus ehk sa ise ohustad oma julgeolekut“. 

On selge, et alkoholi ja narkootikumide tarbimine suurendab ohvriks valiku riski, kuid see ei tee ohvrist kaassüüdlast. Ilmselt oleks parem vältida ka ohvriks „sattumisest“ või „juhtumisest“ rääkimist, sest vägistaja otsusest vägistada ei saa tahtelise, isegi impulsiivse teo puhul kuidagi üle vaadata. Kriipima jääbki, et vägistajatest ei tee kohtunikud üldse juttu. Nood oleks justkui loodusnähtused, kelle käitumist millegagi mõjutada pole võimalik. Kuriteoennetus jääb niisuguses vaates ainult ohvrite endi kanda.

Juhiseid on veel. Näiteks, et sõbrannadel tuleb pidevalt silma peal hoida, mitte kuskile kedagi üksi jätta ei tohi, ka mitte üksi taksosse saata – hoiatusi kui palju, nii ohvritele kui nende sõpradele-lähedastele. Jah, jälle, põhimõtteliselt on kõik õige. Aga pole vast vaja, et lisaks ohvrile enesele ka tema sõbrannad end pärast süüdistaksid? Ning kus on juhised potentsiaalsete vägistajate sõpradele? Kas vägistajad liiguvad ringi ja tegutsevad üksi? 

Nähtamatud vägistajad

Mitte kordagi ei küsi intervjueerija ega mõlguta kohtunikud, miks vägistajad vägistavad, miks on meil nii palju vägistamisi ja seksuaalset ahistamist, milles seisneb ja miks ikka püsib vägistamiskultuur. Näiteks ei rääkinud kohtunikud üldse sellest, milliseid väärtushoiakuid vägistajad kohtus väljendavad, kuidas suhtuvad naistesse ja seksuaalsuhetesse üldisemalt, millised iseloomuomadused neil on, mis viib vägivaldse ja teisi inimesi alandava käitumiseni. 

Samuti ei tehtud juttu sellest, milline on vägistajate varasem elukäik, kuriteoregister, kas nad on riskikäitujad, tarbinud alkoholi ja narkootikume, kuritegu pikemalt või lühemalt ette planeerinud, millist meediat tarbinud, millistesse rühmitustesse kuulunud jne. Kas on võimalik, et kohtus sellistele küsimustele tähelepanu ei pööratagi? Lõppude lõpuks on vägistaja inimene, kelle käitumist mitte ainult saab, vaid ka peab muutma. Kui juba rääkida kriminaalmenetluse välistest abimeetmetest, siis miks mitte vägistajate puhul?

Poljakovale ei meenu tema kohtuasjadest mitte ühtki vägistamisohvrist naisterahvast, kes olnuks täiesti kaine. Seda öeldes ei mõtle ta sellele, et on samal ajal toonud esile, et kehtiva seaduse kohaselt on võimatu minna kohtusse, kui „me ei näe abitust ega vägivalda“. Kui kohtusse minek eeldab abitust (nagu joovet), siis ei ole ju imelik, kui kohtuniku ette ei jõuagi juhtumid, kus kannatanu kaine oli. 

Kained vägistamise ohvrid on kahtlemata olemas. Nad ei ole kuidagi süüdi selles, et neil vägistamissüüdistuse esitamiseks tõendeid napib. Ja kuidas oleks, kui kohtunikud oleksid hoopis rääkinud vägistajate süüst, kes samuti tihtipeale alkoholi ja narkootikume tarbides ja seda ka ohvritele andes tegutsevadki? 

Pole olemas hullemat asja kui…

Kohtunik Pähkel väljendab seejärel kahjutunnet nende suhtes, kellele ei saa süüdistust esitada, sest uurimisel ei suudetud tuvastada füüsilist vägivalda või abitusseisundit: „Siis ei saa kellelegi kahtlust esitada, sest see jääb eluks ajaks politseisüsteemi. Pole olemas hullemat kui seksuaalse väärkohtlemise paragrahv.“ 

Äkki on päris õudne ka asjaolu, et enamik vägistamistest ei jõua üldse kahtlustuse esitamiseni ja kohtusse? Ehkki kohtuniku ütluses on tõde ses mõttes, et kehtiva seaduse järgi ongi vägistamist niisugusel juhul raske tõendada, saanuks ju ka ohvrite suhtes pisut empaatiat väljendada. Sisuliselt nenditakse ju siin, et seadus ei võimalda väga paljudel juhtudel menetlusega edasi minna. Asi pole mitte üksikutes inimestes, vaid seksuaalvägivalla õiguslikus käsitluses tervikuna, mis ei võimalda vägistamisohvritele õiglust. 

Õnneks saavad ohvrid nüüd ohvriabisse pöörduda ja teraapias osaleda ka siis, kui kahtlustust esitada ei olnud tõendite nappuse tõttu võimalik või mõttekas, aga alles äsja see nii ei olnud. Väga paljud ohvrid on pidanud oma traumaga aastaid üksi toime tulema. Pole kahtlust, et just taoliste ühiskonnas levinud hoiakute tõttu iseennast süüdistama jäädes loobuvad ohvrid professionaalsest abist tihti ka täna.

See, kuidas seksuaalvägivallast räägitakse, on oluline. Olulised on nii sõnad kui ka see, keda me manitseme ja õpetame. Samuti see, kellest me ei räägigi.

Minul tekkis küll kohtunike intervjuud lugedes küsimus, kuidas vägistamisi päriselt ennetada saaks. Et see ei jääks vaid käitumisjuhiste andmiseks võimalikele ohvritele, kuidas käituda nii, et sina pääseks, aga keegi teine ehk mitte. 

Loe ka Isabel Jezierska artiklit, kuidas kajastada vägistamiskuritegusid