Kuidas võimestada tüdrukuid?

Kui meenutan oma nõukogudejärgset murdeiga, meenuvad mulle vabaõhukontserdid – unustusse vajunud punkbändid Pirital, Viru tänaval Vennaskond, lollide mäel Psychoterror. Meenuvad ka keldripoed ning second hand’idest nahktagi jahtimised. Meenuvad räämas Vanalinna tänavad ja Kalamaja, kuhu keegi jalgagi ei tõstnud.

Ja meenub hordide kaupa vanemaid mehi, kes meid, noori tüdrukuid, ära püüdsid rääkida. Hommikul teel kooli, plaadipoes muusikat jahtides, sõbrannadega Kloostri Aidas vendasid Johansone ja Untsakaid kuulates. Tagantjärele on selline tunne, et igast august pistis pea välja mõni nilbe vanamees ning ajas mesijuttu.

Sõbrannadega lobisedes selgus, et neil kõigil on kuldsetest üheksakümnendatest selline mälestus. Ja mitte ainult sõbrannadel. Tegime hiljuti kolleeg Aediga loovkirjutamiskoolitust, kus osalejad jagasid mälestusi raamatukogust, kus parasjagu viibisime. Naljakaim ja kummastavaim lugu tuli naiselt, kes luges ette, kuidas mingi mees teda, värsket koolilõpetanut, endaga metsa elama keelitas.

Naersin, naersin, ja nägin, kuidas klaasuksest möödus mingi päss, kes tegi 20 aastat tagasi samas kohas täpselt sama minuga. Oli vist muu hulgas astroloogiahuviline, sest lähenes jutuga, et Tallinna linn on halva koha peal, sest siit ei lase taevakehad välja. Käisin aasta otsa seinaääri mööda, sest ei tahtnud temaga juttu rääkida. Aga viisakaks kasvatatud tüdrukuna ei julgenud ka liiga tõrjuv olla.

Vanad mehed, noored neiud

Kõigi nende lugude juures on üks asi, millest ei saa mööda vaadata – neid 14-, 15-, 16-aastaseid tüdrukuid sebisid ära oluliselt vanemad mehed. Mõni tüdruk oskas end kaitsta, mõni mitte. Mõni jäi rasedaks ja tegi abordi. Mõni sai rängalt peksa. Mõni sattus emotsionaalselt vägivaldsete suhete ahelreaktsiooni. Mõni abiellus oma ahistajaga ning on alles nüüd, kolmekümnendate alul, end suhtest välja murdnud. Küllap sai tüdruk suureks ning printsist sai lakei.

“Mulle ei mahu see pähe – miks peaks tundma häbi see, keda ära kasutati? See tunne võiks ju jääda ärakasutajatele.”

Muide, kõik need tüdrukud olid korralikest peredest. Nad käisid heades koolides ja on praeguseks elus hästi edasi jõudnud. Nii puudus ka seos, et tüdrukutel olnuks kuidagi eriliselt raske lapsepõlv. Ja mis puutub tüüpilisse ohvrisüüdistusse, et “miks ta siis käis niimoodi riides”, siis riides käisid nad absoluutselt igat moodi – mõni kottis teksade, T-särgi ja nokamütsiga, mõni kleidiga ja mõni maani hames. Vahet polnud.

Muide, paljud neist naistest on tagantjärele öelnud, et tunnevad nende seikade pärast oma minevikus häbi. Mulle ei mahu see pähe – miks peaks tundma häbi see, keda ära kasutati? See tunne võiks ju jääda ärakasutajatele.

Uus aeg, vanad jamad

Tahaksin mõelda, et see oli ajastule omane, et vanamehed noori tüdrukuid igal sammul ära sebisid. Tahaksin ka mõelda, et teadlikkus on kasvanud ja tänased tüdrukud on meist targemad. Sest infot on ju rohkem, seksuaalkasvatust tehakse vahest paremini. Ja vanemad räägivad oma lastega rohkem kui räägiti meiega.

Aga kahtlen sellest sügavalt. Sest miks ilmuvad muidu Eesti Ekspressis lood, kuidas abielumees kupeldas alaealisi. Ning sellest, kuidas seletada oma lastele interneti ohtusid, ei julge ma praegu veel mõeldagi. Ent kui mõni vanamees peaks minu tütrele samasuguse mesijutuga lähenema, siis pöörduksin politseisse. Ja kui mul oleks võimekust, siis püüaksin läbi suruda, et seadusega lubatud seksimise alampiir poleks 14.

Aga mida siis teha, olles ise mõne tüdruku ema või isa, sõber või suur õde-vend? Kuidas võimestada tüdrukuid maast-madalast?

1. Õpeta aktiivsust

Õpeta tüdrukule, et ka tema võib sekkuda, olla aktiivne. Ja mitte niivõrd oma (tulevases) suhteelus, vaid igapäevaselt. Kaasa teda maast-madalast otsuste vastu võtmisse, innusta teda väljendama oma arvamust, julgusta teda konfliktidele lahendusi otsima ja välja pakkuma, ning kõike seda mitte ainult pereringis. Luba tal mitte nõustuda ja vihastada. Ühesõnaga, tee kõike, mis õpetaks teda oma häält kuuldavaks muutma.

2. Õpeta ütlema “ei!”

Jah, me kõik tahame, et lapsed oleksid viisakad, aga samas võiks tüdruk teada, et alati ei pea olema pai ja viisakas. Sest olles teistega alati kena, õpib ta ühtlasi oma tundeid teiste nimel kõrvale jätma. Ta ei pea kartma, et on seeläbi ebaviisakas – on täiesti okei, et kõik inimesed ei meeldi. Kui seletad tüdrukule varakult, et ta ei pea olema alati viisakas, siis õpib ta ühtlasi seda, et ta tohib öelda ei.

3. Hoia suhet

Ära kaota lapsega sidet. Räägi temaga lugupidavalt ja ausalt nagu võrdsega, tunne huvi ja hoia end tema eluga kursis. Üldse, kuula rohkem kui ise räägid – sellega õpetad talle refleksiivsust. Muide, ka vanem kui lasteaiaealine laps vajab füüsilist lähedust. Sel juhul on tema kallistamine täiesti normaalne. Ja lihtsam on seda teha siis, kui ei unusta seda vahepeal aastateks ära. Mida rohkem laps tunneb, et teda kodus hoitakse ja ta pole üksi, seda ebatõenäolisem on, et ta läheb lähedust otsima kodust väljapoole.

4. Räägi, räägi, räägi

Murdeiga ongi õrn aeg, mil noor inimene kogeb segadust ja õpib läbi oma hormoonidemöllu elu ja iseendaga toime tulema. Seepärast räägi lapsega ausalt suhetest, seksist ja seksuaalsusest. Räägi temaga ärakasutamise ohtudest. Tutvusta talle tüüpilisi avaldusi, millega noori tüdrukuid ära sebitakse (“sa oled oma vanusest palju küpsem”, “ma tundsin kohe, et sa oled eriline”, “ma oskan sind hoida” jne). Ja räägi temaga, mis võib juhtuda – räägi talle vägistamistest, soovimatutest rasedustest, suguhaigustest ja kõigist neist ebameeldivatest asjadest, millele ise mõelda ei taha, aga mida tegelikult kardad.

5. Ära süüdista provotseerimises

Ära süüdista last provotseerimises. On normaalne, et tüdrukud matkivad seda, mida näevad massimeediakultuuris. Ja kui seal on popp, et juba pisike tüdruk käib paljastavalt riides, siis on mõistetav, et tüdruk seda teha tahab. Samuti on loomulik, et seksualiseeritud kultuuriruumis õpivad tüdrukud olema n-ö ahvatlevad. Kui aga mees seda ära kasutab, siis ei ole tüdruk selles süüdi. Kõige vähem on selles süüdi tema riided, sest ahistatakse ka tüdrukuid, kes on kurguni kaetud või riides nagu poisid. Lisaks õpetame tüdrukutele nende riietust dikteerides, et nad ei tohi ise otsustada, mida oma kehaga teevad ega ole oma keha perenaised.

6. Jäta teised naised häbistamata

Ära mitte kunagi häbista oma tütre ees teisi naisi. Jäta kritiseerimata, et nad käivad väljakutsuvalt riides, on mehelikud või et neil on kole figuur. Sest niimoodi tehes õpetame tüdrukutele varakult selgeks, et naiseks olemine on midagi häbenemisväärset. Kaudselt õpetame neid niimoodi vihkama iseennast, muu hulgas oma keha. See aga avab tee sellele, et tüdruk laseb tulevikus teha teistel oma kehaga asju, mida ta ehk tegelikult ei soovi.

Kasutatud allikad: https://www.huffingtonpost.co.uk , https://www.pbs.org

Loe ka: “(Mitte just) armastuslugu“