Kunstnik või nõid? Vanda Juhansoo juhtum

Tartu Linnamuuseumis on 26. septembrini avatud näitus aastatel 1889–1966 elanud Vanda Juhansoost, kes oli mitmekülgne kunstnik, huvitav isiksus ja innustav õpetaja. Samuti oli Vanda naine, kelle elukäik erineb suuresti tolleaja naiste elulugudest. Näitust käis vaatamas semiootik ja tartlane Katrin Alekand. 

Mina kohtusin Vandaga esimest korda pea 40 aastat tagasi, ise sellest teadmata – Valgemetsa pioneerilaagris. Vanda Juhansoo Valgemetsa majja ja aeda ekskursioonile meid ei viidud, aga laagri matkarajad viisid sealt mööda ning lastele ikka näidati seda „päris nõia maja“, mis ka pikka aega pärast Vanda surma möödaminejaile muljet avaldas. Valgemetsa nõid oli naine, kes tegi mu teadmistesse pesa. Vandast endast ei räägitud meile midagi. Ei sõnagi sellest, kes oli see lausa vulkaaniliselt pulbitseva loomingulisusega naine, kelle jäljed veel aastakümneteks Valgemetsa metsa maha on jäänud ning kelle pärand on peamiselt pudenevate tekstiilesemete-fragmentidena peidetud muuseumikogude sügavustesse.

Kui hakata mõtlema sellest, mida Vanda puhul läbivalt välja tuuakse, tema laiahaardelisusest ja võimekusest – ta oli portselanimaalija ja mööblikujundaja, tekstiilikunstnik ja käsitöömeister, käsitöö populariseerija ja uskumatult populaarseteks muutunud mustrite väljamõtleja, rändur, polüglott, särav kunstiõpetaja, kodukujundaja, naiskäsitöö aktiivne edendaja, soroptimist ja aiapidaja –, siis tekib tahtmatult küsimus, et miks teatakse teda laiemalt ikkagi kui Valgemetsa nõida.

Kuidas juhtub, et üks esimesi 20. sajandi alguse kõrgharitud naiskunstnikke Eestis, soroptimistina Eesti naisõiguste liikumise üks tegelasi, talletub ajalukku pigem rahvapärase käsitöömeistri, õpetaja ja … eelkõige ekstsentrilise naisena, aga mitte kunstnikuna? Miks on Vanda nüüdseks pigem rahvusliku käsitöö meister, aga mitte kunstnik? Kuulus ta ju enne teist ilmasõda Tartu Naisliitu ning soroptimistide klubisse ja käis 1938. aastal soroptimistide klubide kongressil Amsterdamis. Soroptimistide ehk naisõiguslaste võrgustiku liikmeks sai igalt kutsealalt ainult üks esindaja – nii palju, kui oli naiste kutsealasid, võis klubis olla liikmeid. 

Vanda Juhansoo maja, 1960ndad. Allikas: Karilatsi Vabaõhumuuseum

On’s küsimus selles, et Vanda valis oma erialaks tarbekunsti – keraamika ja sisekujunduse – ning tema pärandist on alles peamiselt tikandid, mis juba vaikimisi on olnud vähem kunst kui see päris, kunst-kunst? Tikandid veel eriti – väikesemahuline näputöö, koduperenaiste ja mamslite ajaviide. (Aga minge vaadake tanulinte, mille Vanda on ööliblikaid täis tikkinud!) 

Või on asi selles, et temast sai – olgugi et olude sunnil – kunstiõpetaja, küll tunnustatud-armastatud, kuid siiski mitte Päris Kunstnik (mida iganes see määratlus tegelikult tähendaks, aga kõik ju teavad, et on vahe, kas olla Päris Kunstnik või siis selline, kes teeb ka – või isegi peamiselt – muud tööd ja hobi korras kunstitab). 

Või selles, et Valgemetsa maja, tema peamiselt tuntud pärand, balansseerib paljude jaoks ikka väga seal kuskil hea maitse piiril – turistidele tore eksootika, tavamaitsele sama keeruline taluda nagu Vanda ise oma stiili ja eluviisiga? Aga kui palju see erineb Edgar Valteri pokupärandist, mis nüüd on saanud suisa teemapargiks? Vanda märkas looduses sama, mida Valtergi … 

Või tuleb ohates vaadata ajalukku ja mõelda, mis olid need asjaolud, mis tema senise näitustel osalemise katkestasid? 1912. aastast kuni 1945. aastani võis Vanda töid, iseäranis mitmekülgseid tikitud linikuid ja kardinaid, näha igasugu näitustel, ka 1939. aasta esimesel Eesti naiskunstnike näitusel. Vanda mustreid ja õpetusi leiab paljudest ajakirjadest ning need olid uskumatult populaarsed. Samasse aega jääb Vanda meeletu reisimise periood, uskumatu uljuse ja elujanuse lustiga – kes veel pakiks heegeldatud pitskleidi seljakotti, et oleks võtta, sest mine tea, kus ballile või peole kutsutakse. 

Vanda Juhansoo tikitud tanulindid, 
1930ndad. Siid. Allikas: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Aga pärast teist maailmasõda ta enam näitustel ei osalenud ega avaldanud käsitööajakirjades ka oma mustreid. Sõda võttis Vandalt Tiigi tänaval asunud kodu koos reisimälestuste, meenete, paljude ehete ja käsitööga. Nõukogude võim võttis kunstnikustaatuse, sest Vanda oli halli sotsialismuseaja jaoks liiga kodanlik oma stiili ja julguse poolest, liiga isepäine oma barokselt vohava tikandiga, liiga … liiane oma pulbitsevas loomingus, liiga isepäine naise ja vaba inimesena. 

Kunstiõpetajaks ta, vaatamata oma värvikale välimusele ja isikule, siiski sobis ning õpetajana Vanda kuni pensioneerumiseni 1957. aastal töötaski.

On omamoodi ime, et Vandale jäi alles tema 1931. aastal ostetud Valgemetsa krunt, kuhu ta ehitas ja sisustas endale kodu juba enne teist ilmasõda. Valgemetsa lõi Vanda omaenda maailma – igasugu taimeliikide ja lillesortide, looduslikest materjalidest kompositsioonide, puujuurikatest figuuride, kivide ja laternatega, pani kööki sametpaberist lae, dekoreeris rõdu rohkete käbidega ja maalis kogu elamise lilledesse. 

Vanda ja tundmatu mees Roomas, 1939. Allikas: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Vanda komme paluda igal inimesel, kes tema juures pikemat või lühemat aega oli külas olnud, endast lahkudes midagi aeda mälestuseks jätta, olgu see siis tavaline põllukivi, sissekraabitud nime ja kuupäevaga, metsast väljatassitud puukänd või imposantse kujuga oks, talletas Valgemetsa maailma ka Vanda sõbrad ja lähedased. 

Vanda suhe taimedega, mida illustreerib tema koduaia taimepäevik 177 tööga, on näitusel väljas ning moodustab Tartu näitusel kõige mahukama ja mõnes mõttes ka kandvaima loominguosa. Tema taimemärkamised ja lillemärkmed omaloodud aiast on kunstnikule omaselt värvidesse püütult ning taimetundja täpsusega dateeritud. Seintele tapetseeritud Valgemetsa fotode ja telerist jooksva väikese filmijäädvustusega kõlavad kokku tsitaatide ja intervjuuna esitatud mälestused Vandast kui inimesest, loojast, õpetajast, võõrustajast, heast sõbrast.

Vasakul “Habenelk”. Sissekanne aiapäevikusse “Lillede galerii”, 16.07.1958. Vesivärvid, harilik pliiats paberil. Paremal “Kukekannused”. Sissekanne aiapäevikusse “Lillede galerii”, 22.07.1958. Vesivärvid, harilik pliiats paberil. Allikas: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Pärast näitusel käimist puutusin taas Vandaga kokku – sama kaude nagu esimest kordagi. See juhtus vanavanemate päeval – helistasin oma vanaemale, kes õppis 1930datel Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis ning Vanda oli tema kunstiõpetaja. Vanaema meenutas, kuidas nad klassi lastega tegid Vandale sünnipäevaks erikujulistest makaronidest uhke mitmekordse kaelakee. Värvisid vesivärvidega makaronid kirjuks, ajasid niidile ja kinkisid Vandale. Ja Vanda, vanaema meenutustes väikest kasvu habras ja kergelt kuivetu naine, alati juuksevõrgu ja uhkete pikkade kõrvarõngastega, pani need kaela ja kandis neid koolis päris tükk aega. Selleks peab olema Vanda eluarmastust, uljust ja stiili, et käia uhkelt ringi, värvilised makaronid kaelas, ja kanda see kõik ka välja!

Vanda Juhansoo näitus oli esimest korda väljas aastapäevad tagasi, pealinnas, ning muuseumi pressiteates lubatakse Tartu omast selle jätkunäitust. Tartusse on paraku jõudnud näituse oluliselt lahjem ja esemevaesem versioon, nii et näituse avasõnad Vanda pärandi fragmentaarsusest said tõesti kehastunuks. 

Tikandiga krae, 1950ndad. Vill, siid, puuvill. Allikas: Eesti Rahva Muuseum

Ma ei tea, kuidas mõjus näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis, aga Tartu Linnamuuseumi väljapanek tundub – pealinna näituse piltidega võrreldes – üsna hõre. Ja sellest on südamest kahju. Arvestades, et Vanda elas ja töötas väga pikalt Tartus ning linnamuuseum asub sisuliselt kiviviske kaugusel Eesti Rahva Muuseumist, mille kogudes on päris hulgaliselt Vanda Juhansooga seotud, tema ja ka ta õpilaste loodud esemeid, on selline lahjendus isegi arusaamatu. Vanda väärinuks paremat. Tartlased väärinuks paremat ja Vanda kunagise n-ö kodukooli õpilased väärinuks oma kunagise õpetajaga paremat tutvumisvõimalust. Kus siis veel neid asju näidata, kui mitte Tartus? 

Tavaline näitusekülastaja ei hakka juurdlema, miks esemed tänava ühest otsast – ERMist – sisuliselt tänava teise otsa – linnamuuseumi – ei jõua. Tavakülastaja ei lähe ilmselt pärast ka Eesti muuseumide infoväravasse Muisi otsima, et kas tõesti see napp näputäis, mis näitusel väljas, ongi kõik, mis Vandast järel. Ja kindlasti ei tea ta katsetada erinevaid otsinguvariante, et Muisis sotti saada … See on äärmiselt kahetsusväärne ja kurb olukord. Mis on museaalide väärtus, kui need ainult kogudes istuvad? Ja ma ei pea silmas ainult Vanda nn tähteset, rohelist rikkalikult tikitud kootud vest-kampsunit.

Tikandiga kampsun, kuulus Helmi Varesele. 1936–1939. Sõlmpisted, varspiste, madalpiste, aedpiste, käsitsi õmblemine, silmuskudumine. Vill, puuvillane, siid (mulinee), metall (trukid), tehiskiud (kuldne tikkimislõng). Allikas: Eesti Rahva Muuseum

Vanda Juhansoo näituse põhiküsimus – kunstnik või kummaline naine? – jääb seega Tartusse jõudnud näitusel väga paljus vaata enda kanda, kaasa ja juurde mõelda ning juurelda. Nii nagu Vanda paljud tikandid on lopsakad värvikad mustrid väga hõredal ja nõrgal kangal, nii tuleb ka näitusele paljut ise juurde otsida, lugeda ja vaadata. Siis saab loo – loo isepäisest, andekast, töökast, uskumatult loomingulisest naisest, kel oli julgust ja kes võttis vabaduse elada nii, nagu ta seda ise tahtis.

Kuraatorite sõnul on näitus üleskutse neile, kellel on Vandast mälestusi: tema õpetajatööst, tema aiast või mõni temaga seotud ese. Ehk leiab see kutse vastukaja ning Vanda järgmiseks ümmarguseks tähtpäevaks – olgu siis näiteks 2026. aastal tema surma-aastapäeva või 2029. aastal tema 140. sünniaastapäeva tähistamiseks – on Vandast võimalik luua näitus, kus fragmentide asemel lopsakas lugu ning lisaks Karilatsi Vabaõhumuuseumi kogudele ja Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja põllumajandusmuuseumi kogudesse saanud pudemetele tuleb päevavalgele veel midagi.