Kus on segapäritolu naise koht?

Septembris toimus järjekordne rahvuskultuuride nädal. Ühe „segaverelise“ naisena ei ole see teema mulle sugugi võõras. Ometi pole ma viimastel aastatel teinud rahvuskultuuri sündmuste kohta märkmikusse ühtegi märget, olgugi et ajasin aastaid isegi rahvuskultuuri „asja“.

Mis siis juhtus? Ühel hetkel tundsin, et mind, noorema põlvkonna armeenia-läti päritolu eesti naist, see teema enam ei kõneta. Mitte seepärast, et midagi valesti tehtaks. Lihtsalt minu maitsele natuke üheülbaliselt, arhailiselt. Ikka ja jälle räägiti rahvarõivastest, kommetest ja traditsioonidest, loomulikult toidust… Olulised asjad needki, aga viimaks tekkis mul tunne, nagu elaksid need rahvad – ja mina koos nendega – kusagil 19. sajandis. Ma aga tahtnuks näha kultuuri, mis elab, hingab ja sünteesib. Oma emamaadel ta seda ju teeb. Miks siis mitte siin?

Oma ja võõras

Ilmselt oligi osalt põhjuseks mu rahvusidentiteet, mis neid küsimusi esitama sundis. Nimelt, mõnede eestikeelsete rahvusvähemuste identiteeti iseloomustab teatud hübriidsus – selline, mis ei lase päriselt kuuluda ei eestlaste hulka ega ka oma diasporaa kogukonda. Selline, mille tulemusel vaatled asju väljastpoolt, justkui mitte kuhugi kuuludes, isegi kui tahaks väga asuda seespool, koos teistega. See hübriididentiteet määrab paljuski nii institutsionaalsed kui ka eraelulised suhted, kultuuripoliitilised ja kogukondlikud vaated. Kusjuures reaalsuses on asi veelgi keerulisem ning identiteedi kujunemisel mängivad kaasa kõiksugu pisidetailid – millise kultuuriga on su lähteriik, kas oled esimese, teise või kolmanda põlve rahvusvähemuse esindaja, oled sa mees või naine, hetero või homo jne.

Kui armeenia rahvariided polnud käepärast, siis tuli käiku lasta Paavli kaltsukast leitud hilbud.

Nagu kirjutasime viimases toimetuse veeruski, taandub Eesti rahvastik paljude peas venelasteks ja eestlasteks – olgugi et Eestis elab ligi kahesaja etnilise grupi esindajaid. Ja vist alles nüüd on laiem üldsus hakanud teadvustama, et kõik venekeelsed inimesed polegi venelased. Vene keelt kasutavad lingua francana valgevenelased, ukrainlased, juudid, aserbaidžaanlased ja kes kõik veel. Ometi ei teadvusta me ikka veel, et rahvusvähemuste hulka võib kuuluda ka puhtalt eestikeelne inimene – keegi, kes elab Eestis ja kelle emakeel on eesti keel, ent kelle mõni esivanem ei pea end tingimata eestlasteks. Me räägime liiga vähe sellest, mis tunne on olla eestikeelne vähemusrahvus.

Samamoodi nagu on diametraalselt erinev kogemus see, kas oled siinne eesti- või venekeelne rahvusvähemuse esindaja, võib tugevasti erineda ka see, kas oled eesti keelt emakeelena kõnelev rahvusvähemusest inimene või lihtsalt eestlane. Venekeelsete rahvusvähemuste ees annab see ilmselgelt privileegid, näiteks ei jäta keegi mind aktsendi tõttu tööle värbamata. Ent olla eestlasest rahvusvähemusnaine on ka omamoodi väljakutse. Ilmselt on paljud meist hästi lõimunud Eesti ühiskonda, kui mitte assimileerunud. Meil räägitakse ju sellest, kuidas venekeelseid inimesi assimileeritakse vene elanikkonda. Aga sama tehakse eestikeelsetega.

Rahvuskultuuri diktaat

Kui rahvus lõpuks jutuks tuleb, siis minu kogemuses kahel moel. Ajakirjanikuna olen päris palju saanud nimelt sõimata. Ma ei jõua kokkugi lugeda kõiki anonüümseid kommentaare stiilis „kobi tagasi koju, armeenlane!“. Teiseks läbi eksootika prisma – kui armeenlane, siis kindlasti temperamentne. Siit kumavad kõige iganenumad, orientalistlikud stereotüübid oriendi naistest, metsikutest ja temperamentsetest. Kuna protestantliku kultuuriruumiga Eestis hinnatakse pigem aga tugevat ja vaikset töörügajat (kas pole seegi üks stereotüüp, mida endast eestlastena arvame?), sobib temperamentsuse väide ka edukalt tasalülitamiseks. Naisena oled nii ehk naa emotsioonipomm, lõunamaa naisena täitsa lootusetu juhtum…

Segarahvusest naisena tekivad probleemid ka kogukonna sees. Lõuna-Kaukaasia diasporaasid iseloomustab emamaaga võrreldes sageli suurem konservatiivsus, alalhoidlikkus rahvustraditsioonide säilitamisel. Ja ometi on traditsioonid, millesse usume ja millega igasugu jaburusi põhjendame, sageli hoopis uuema aja leiutised – selleks et luua ühtset rahvuslikku identiteeti (Hobsbawm 1983). Nende traditsioonidega käivad käsikäes ka teatud narratiivid, millesse pimesi usutakse. Kui otsida näiteid armeenlaste kultuurist, meenuvad mulle kohe kõik need gigantsed rahvapilliorkestrid, mida omal ajal Armeenias kuulsin ja mis on kajastanud mu tollaste õppejõudude sõnul armeenia rahva iidset hinge. Tegelikkuses olid sellised orkestrid puhtalt sovetlik leiutis ning valgusaastate kaugusel armeenia monoodilisest muusikakultuurist.

Muide, ilmselt olen ma siinkohal kaukaaslastele suhtes liiga karm, sest selgelt piiritletud kultuurinägemus on üldse diasporaadele omane. Näiteks meenutas kolleeg Kadi väliseestlaste kogukonda lapsepõlve-Rootsis. Ka seal nostalgitseti isamaa teemal – ikka eesti toit, eesti leib, käsitöö, rahvariided ja koorimuusika. Vabariigi aastapäevade tähistamised olid eepilised ja kooli suurim skandaal oli see, kui klassivend võttis klassist eesti vapi pildi ning kleepis selle poiste vetsu wc-poti kaane siseküljele…

Eksootika ja kaitsmise õhuke piir

Minu jaoks oli aga kõige väsitavam mingi pidev, nähtamatu rahvustruuduse nõue. Ainult truudust nõuti kuidagi veidralt, invasiivselt. Justkui jälgiks sind mingi salasilm. Mul näiteks õnnestus solvata mitut rahvuskaaslast, kui kirjutasin oma esimese raamatu „Ida lääne piiril“, mis sündis Türgis õppimise kogemusest. Nimelt tapeti tänases Türgis 1915. aastal poolteist miljonit armeenlast. Armeenlane ja raamat Türgist? Ja veel selline võrdlemisi sõbralik? Milline sigadus! Muide, ma annan aru küll, et tegemist oli vaid käputäie aktiivsete kodanikega. Aga nagu selliste puhul ikka, suudavad nad tooni anda terve grupi eest.

Kui vaadata institutsionaalselt, siis tundub piir rahvuskultuuri säilitamise ja oriendi arhetüüpide vahel õhkõrn. Ja olles ühe jalaga eestikeelses ja teisega rahvusvähemuste kultuuris, tekib tunne – meie, eestlased, võtame õiguse kõneleda teiste eest. Ja me dikteerime neile, kuidas kõneleda. Me jagame hüvesid ja anname väga täpseid (ja ohutuid) suuniseid, kuidas hüvesid kulutada. Ja niimoodi me (taas)loomegi mingit eksootilist rahvusvähemust. Kusjuures mulle tundub, et just väikeste rahvuskildude suhtes on riik kõvasti nõudlikum võrreldes näiteks venelastega – sest mida väiksem on rahvusvähemus, seda rohkem me teda „kaitseme“ ja ühtlasi eksotiseerime.

Lõpuks hakkasingi ära ütlema kõigile kutsetele rääkida armeenlaseks olemisest, sest mulle tundus, et pean mängima mingit ettenähtud rolli. Kui mainisin moodsamaid kultuuripoliitilisi teooriaid ja glokalisatsiooni ning seadsin 21. sajandi kontekstis kahtluse alla traditsionalistliku kultuuri, siis tekkis tunne, et räägin võõrkeelt. Kõige paremini võtab selle diskursiivse nihke kokku ehk olukord, mil läksin kord mingile üritusele debatti pidama. Jõudsin kohale ja avastasin enda õuduseks, et kõik teised kõnelejad olid kohale tulnud rahvarõivais, mina aga mustades slim-teksades…

Foto: erakogu

Puhtus ennekõike!

Kui otsin kõigi eelnevate näidete ühisjoont, siis on selleks omalaadne puhtusenõue. See väljendub nii selles, kuidas peaks rahvusvähemusest inimesena üldse elama, nagu ka selles, kuidas tuleb rahvusvähemuste kultuuri viljeleda. Identiteet olgu selge, ühene ja normatiivne – olgugi et päris elus pole see peaaegu kunagi nii.

Näiteks meenub üks keskasiaadist sõbranna, kes elab ja kasvatab lapsi teise naisega. Paari aasta eest kutsus üks eesti institutsioon kõnelema teda oma põneva rahvuskultuuri perekonna traditsioonidest. Et kuidas neid segaperes edasi kanda. Sõbranna oli rõõmuga valmis rääkima. Pakkus veel enda meelest huvitava perspektiivi – kuna kasvatab last samast soost partneriga, on neil kodus olnud palju diskussioone, kuidas kasvatada mittebioloogilisest lapsest samuti mõlema rahvuskultuuri kandja.

Mida korraldaja vastas? Seda, et pere on sügavalt isiklik asi ja „me ei räägi siin, kes täpselt kellega elab“. Sõbrannal võttis see vastus suu ammuli. Et kuidas ta siis täpselt oma perest rääkima peab – kas nii, et kasutab elukaaslast mainides ainult sooneutraalseid termineid? Ei maini nime? Pealegi mängib selles, kas ja kuidas peres pärimust edasi antakse, peremudel ülisuurt rolli. Nii mõnigi rahvuskultuur eirab oma traditsioonilisuses reaalsust, mis on väga palju kirjum, kui näeb ette moodne rahvuslik diskursus. Seetõttu arvas ka sõbranna, et elades naisega, ei saa ta olla keskasiaat. Sama pikki identiteediläbirääkimisi nõudis temalt ka see, kas ja kuidas rahvuspärandit lastele üldse edasi anda.

Kuidas siis kõik need asjad seotud on – traditsionalistlik kultuurinõue ja konservatiivne kogukond? Üks soosib teist ja tingib selle, justkui kahe peaga lohe. Asjad olgu selged ja puhtad. Aga diasporaade rahvuskultuur ei ole ainult rahvusköök ja tikkimine. Ja rahvusvähemuse esindaja saab olla väga erinevalt, nagu ka rahvusvähemusnaine. Ja iga identiteet võiks olla aktsepteeritud. Seda signaali ma vist ootangi, nii rahvuskultuurikogukondadelt endilt kui ka neilt, kes neid kogukondi väljastpoolt suunata püüavad.