Vastulause Lauri Pedaja arvamusele SOS-pillidest

Oleme Lauri Pedajaga nõus selles, et naise keha on püha. Iga keha on püha, ükskõik, mis soo esindajaga on tegu. Igal inimesel peab olema õigus ise otsustada, mis on tema keha jaoks parim, kui ta sellega kedagi teist ei kahjusta. Samuti oleme nõus sellega, et kondoomide kasutamine on hea, kuna kondoomid on ainus vahend, mis aitab lisaks soovimatu raseduse vältimisele ennetada sugulisel teel levivaid nakkusi (sh HIV).

Siiski tuleb elus ette olukordi, kus kondoom on näiteks ununenud, purunenud või maha libisenud. Paraku pole igal naisel õigust otsustada, kas ja millist rasestumisvastast vahendit tarvitada. Kahetsusväärselt tihti otsustab partner või ka seksuaalvägivalla toimepanija kondoomi mitte kasutada ja mitmesugustel põhjustel ei pruugi naisel olla siis võimalik vahekorrast keelduda. Niisugustel puhkudel on hädaabikontratseptsioon ehk SOS-pill ainuke viis end soovimatu raseduse eest kaitsta ning abordi tegemise vajadust ennetada.

SOS-pill ei ole miniabort

Väga oluline on mõista, et SOS-pill ei ole „miniabort“ nagu Pedaja väidab. SOS-pilli toimemehhanism sõltub menstruaaltsükli faasist, mil seda kasutatakse: tsükli esimeses pooles takistab see ovulatsiooni toimumist (ehk munaraku vabanemist) ning tsükli teises pooles viljastunud munaraku pesastumist. Juba tekkinud rasedust (s.o munarakk on viljastunud ja embrüo kinnitunud emakaseinale) SOS-pill ei katkesta ega ohusta. SOS-pilli toimeaine on kollaskehahormoon levonorgestreel ja selle kasutamiseks puuduvad vastunäidustused pea täielikult, seetõttu on ka ravim apteegis käsimüügis. Ravim on vastunäidustatud vaid ühe üliharva esineva maksahaiguse ja ravimi suhtes ülitundlikkuse korral. Väga hea, et SOS-pill on saadaval ilma retseptita – nii väldime asjatuid takistusi, mis piiravad ajakriitilise ravimi kättesaadavust. Tõenäoliselt vähendab see abortide arvu. SOS-pilli sagedasteks, ent tervisele ohututeks kõrvaltoimeteks on ebaregulaarne veritsus (nagu menstruatsioon) mõne nädala vältel, harva iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, peavalu. SOS-pill tuleb sisse võtta esimesel võimalusel pärast kaitsmata vahekorda. Mida varem ravimit manustada, seda tõhusam see on – parim on ravimit kasutada 72 tunni jooksul pärast seksuaalvahekorda, kuid see võib olla tõhus isegi kuni 120 vahekorrale järgneva tunni jooksul. Vältimatu vajaduse korral tohib SOS-pilli võtta ühe menstruaaltsükli jooksul ka korduvalt. SOS-pilli peamine miinus on võrdlemisi kõrge hind ja asjaolu, et kui mõelda pikas perspektiivis, siis on turul olemas sellest märksa tõhusamaid ja odavamaid rasestumisvastaseid vahendeid. Tuleb ka meelde tuletada, et SOS-pill ei kaitse seksuaalsel teel levivate nakkuste eest, seega peaksid partnerid ühe kuu jooksul pärast kaitsmata vahekorda minema end seksuaalsel teel levivate infektsioonide suhtes testima.

Kõigile, kes ei soovi rasestuda, on soovitatav kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Tõhusate rasestumisvastaste vahendite hulka kuuluvad implantaat, spiraal, pillid, plaaster, tuperõngas, süstitav meetod ja steriliseerimine. Nende seast leidub pea kõigile nende vajadustega haakuv variant. Loomulikult kehtib siingi valikuvabaduse põhimõte – kes soovib, see kasutab; kes ei soovi, siis ei ole see kellelegi kohustuslik. Sobiva meetodi aitab koostöös patsiendiga valida ja selle ohutuses veenduda arst, ämmaemand või noortenõustaja. Nagu kõigil ravimitel, nii võib ka rasestumisvastastel vahenditel esineda kõrvaltoimeid. Aga suurem osa neist on ohutud ja mööduvad ja kui tarvis, saab meetodit vahetada. Üksikute ohtlike kõrvaltoimete riski aitab miinimumini viia see, kui patsienti põhjalikult riskitegurite suhtes küsitleda. Kondoom on küll tõesõna ainus, mis aitab ennetada seksuaalsel teel levivate infektsioonidega nakatumist, kuid soovimatu raseduse ennetamise seisukohast võib ta oma efektiivsuselt eelmainitud meetoditele alla jääda. Seetõttu on maksimumkaitseks soovitatav kasutada nn topeltmeetodit, st kombineerida mõnda tõhusat rasestumisvastast vahendit kondoomiga – nii on tagatud kaitse nii rasestumise kui ka sugulisel teel levivate nakkuste eest.

Kõik ravimpillid ei ole kahjulikud

Pedaja väide, justkui oleks kõik pillid organismile kahjulikud, ei pea paika. Ulatuslikud teadusuuringud on leidnud, et vastunäidustuste puudumisel on eelmises lõigus mainitud rasestumisvastased meetodid ohutud ning teatud juhtudel on osa neist kasutatavad mitte üksnes rasestumisest hoidumiseks, vaid ka ravieesmärgil, ja mitme tõsise haiguse, nagu munasarja- ja emakavähi risk võib neid kasutades väheneda. Kindlasti tuleb arvesse võtta ka soovimatu rasedusega seotud võimalikke terviseriske. Rasedus ja sünnitus ei kulge alati probleemideta ja nendega seoses võib esineda tüsistusi, mis võivad lõppeda tõsise haigestumisega, ka surmaga. Soovitud raseduse korral on risk ning oodatav lõpptulemus (lapse sünd) rohkem tasakaalus. Kui aga rasedust ei soovita või näiteks on rasedus tekkinud seksuaalvägivalla tagajärjel, on säärane risk naise tervisele põhjendamatult suur.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas rasestumisvastaste vahendite (sh SOS-pillide ja kondoomide) reklaamimine televisioonis ja „prime time’il“ on õige, oleme seisukohal, et igasugune teave, mis aitab inimesel oma tervist kaitsta, on väärt edastamist, sh meedia kaudu. Mida enam igas vanuses inimesi on kursis rasestumisvastaste vahendite olemasolu ja kättesaadavusega, seda vastutustundlikumalt nad käituvad ja seda vähem on soovimatuid tagajärgi, mitte vastupidi, nagu Lauri Pedaja väidab.

Kõigil peab olema võimalus otsustada oma keha üle

SOS-pillidest peaksid olema teadlikud kõik inimesed, mitte üksnes teismelised. Peljata, et inimesed selle tõttu muudest rasestumisvastest vahenditest ja kondoomist kergekäeliselt loobuvad, pole põhjust, sest ohutud, ent ebamugavad kõrvaltoimed ja hind ei toeta selle meetodi pidevat kasutamist. Kõigil peab olema võimalus otsustada oma keha üle, sh selle üle, kas, millal ja kellega lapsi saada. Valikuvabaduse vältimatu eeltingimus on teadlikkus, selle tagab omakorda haridus ja tõenduspõhise info kättesaadavus. Eestis on seksuaalharidus riikliku õppekava osa ning see näeb ette ka rasestumisvastaste meetodite käsitlemist. Siiski tasub silmas pidada, et seksuaalhariduse kvaliteet võib paiguti erineda, sõltudes õpetaja ettevalmistusest ja hoiakutest, ning seksuaalselt aktiivsed ning fertiilses eas on ka hulganisti inimesi, kel pole kunagi olnud võimalust seksuaalharidust saada. Niisiis on seksuaaltervisega seotud teabe levitamine igal juhul teretulnud. 

Meie kogemus seksuaalhariduse tundidest näitab, et lapsed on juba väga varases eas kas interneti, pereliikmete või eakaaslaste kaudu puutunud kokku seksuaalse sisuga materjalide, väärinformatsiooni ja kohati ka pornograafiaga. Meedia on üleseksualiseeritud, vägivalda kujutavate programmide ja reklaamide esitamine on arginähtus. Kondoomi ja pillireklaam võib isegi anda lapsevanemale hoopis hea lähtepunkti, et küsida, kas ja mil määral laps nende materjalidega kokku on puutunud; kas tal on tekkinud küsimusi ning ka võimaluse ebaõiget infot ümber lükata.

Hinnangutest juhinduda ei ole mõttekas

Igal inimesel, sh noortel, on seksuaalõigused – õigus kvaliteetsele seksuaalharidusele, õigus tõenduspõhisele teabele ja õigus langetada oma kehasse puutuvaid otsuseid ise. Nii on ka Lauri Pedajal ja tema lähedastel õigus otsustada oma keha üle, kuid mitte teiste inimeste kehade üle. Kahtlemata võib kõigil olla rasestumisvastaste meetodite teemal oma arvamus, kuid oma arvamuse avaldamise vabadus ei ole teiste inimeste õiguse ja ohutuse suhtes ülimuslik – arvamusvabadus kehtib eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata. Arvamusavaldustest juhinduda pole ravimite tarvitamisel otstarbekas ning kuna rasestumisvastastest vahenditest suur osa on ravimid, on ka nende puhul mõistlikum lähtuda meditsiiniharidusega spetsialisti soovitustest ja tõenduspõhisest informatsioonist. Lapsi ei kaitse riskikäitumise eest mitte reklaamide ärakeelamine ja seksuaalsusega seotud teemade mahavaikimine, vaid nende vaba ligipääs tõenduspõhisele informatsioonile, avatud suhtlus (nii kodus kui ka koolis) kõikidel elulistel teemadel ja teadmine, et vajaduse korral või probleemide tekkimisel on neil alati turvaline oma lähedaste poole pöörduda. Mitu uuringut on tõestanud, et laiapõhjaline seksuaalharidus mitte ei ärgita noori varasele seksuaaldebüüdile, vaid võib esimest vahekorda hoopis edasi lükata ning märksa suurema tõenäosusega toimub see siis poolte informeeritud soovil ja kaitstult. 

Rohkem infot on leitav Eesti Seksuaaltervise Liidu noortele suunatud veebilehelt amor.ee (“Rasestumisvastased meetodid” ja “Seksuaalõigused“).

Toimetas Aet Kuusik