„Leedu inimesed on lihtsalt väsinud.“ Intervjuu Birutė Sabatauskaitė ja Jūratė Juškaitėga.

Baltic Pride on värskelt läbi saanud, kuid mõneti on kolm Balti riiki LGBT+ õiguste vallas väga erinevates punktides. Eesti elab isegi positiivses mullis, räägib Leedu Inimõiguste Keskuse juht Jūratė Juškaitė, kes koos oma kaaslase, Leedu võrdse kohtlemise voliniku Birutė Sabatauskaitėga avas oma kodumaa hetkeseisu kväärteemade osas.

Eesti üldsus pigem ei ole kursis sellega, mis Leedu poliitikas toimub. Missugune on olukord praegu läbi kväärteemade vaatevinkli?

Jūratė: Poliitiline situatsioon on väga huvitav. Kaks väiksemat koalitsiooniparteid on lubanud vastu võtta tsiviilpartnerluse seaduse (midagi meie kooseluseaduse sarnast – H.R.). Need on väiksemad liberaalsed parteid, valitsusliitu juhib erakond Isamaaliit-Leedu Kristlikud Demokraadid.

Paljud opositsiooniparteid püüavad aga seda olukorda kasutada inimeste mobiliseerimiseks, öeldes: „Me ei toeta sellist LGBT propagandat, me ei soovi perekonna tähenduse muutumist.“ Kuigi põhiseaduskohus on mitmeid kordi öelnud, et põhiseaduses sisalduv perekonna mõiste on sooneutraalne ja abielu on vaid üks perekonna vorm teiste seas.

Praegune valitsus moodustati 2020. aastal. Üle poole nende valitsusajast on möödas, aga me oleme ikka veel tsiviilpartnerluse seadusega hädas. Viimane lugemine parlamendis on jäänud, aga meil ei ole aimugi, milline saab olema hääletuse tulemus.

Birutė: LGBTQI teemat ei ole valitsuse pikaajalistes plaanides üldse kajastatud. Rahvusvaheliselt võib tunduda, et Leedu on võtnud progressiivse suuna, kuna mõned ministrid on kväärkogukonna suhtes positiivselt meelestatud. Aga tegelikkuses tuleb neil pidevalt otsida seaduseauke, et LGBTQI teemades mingigi areng toimuks.

Meil on vaja, et seadused võetaks vastu. Ja seda saab teha ainult parlament. Mida ta ei tee. Nii et Leedus ei ole tegelikult väga mingit progressi, kuigi avalik poolehoid aegamisi siiski kasvab ja LGBT+ organisatsioonid teevad head tööd kogukonnaga.

Kuidas Leedu üldsus tsiviilpartnerluse seadusesse suhtub?

Jūratė: Avaliku arvamuste küsitlustega on nagu on. Muidugi on neid erinevaid ja opositsioon on tellinud nii mõned väga küsitava sõnastusega. Näiteks „Kas oled nõus, et parlament peaks vastu võtma tsiviilpartnerluse seaduse, kuigi parasjagu on käimas sõda Ukrainas?“ Nad üritavad vastustega võimalikult palju manipuleerida ja näidata, et avalik toetus puudub. Aga kui vaadata iseseisvamaid uuringuid, siis võib öelda, et umbkaudu 40% inimestest toetab.

Kuidas religioon seda diskussiooni mõjutab?

Jūratė: Leedu kontekst on Eesti omast erinev, kuna katoliku kiriku mõju ühiskonnale on suur. See küll pidevalt väheneb skandaalide tõttu, näiteks paar päeva tagasi tuli jälle välja järjekordne seksuaalse ärakasutamise juhtum. Mõni aeg tagasi avaldatud küsitluse järgi usaldab siiski 70% inimesi kirikut. 

Kirikutegelastel on lobistamiseks ligipääs paljudele poliitikutele ja teistele otsustajatele. Ühtlasi on religioonil palju mõjuvõimu maapiirkondades. Kahjuks pole kaasavat ühiskonda pooldavad kirikupead nii mõjukad ja nähtavad kui nende ultrakonservatiivsed ametikaaslased.

Tean juhtumit, kus katoliku kirik on öelnud parlamendi liikmetele, et kui sa tsiviilpartnerluse seaduse poolt hääletad, siis seisame hea selle eest, et sind järgmine kord tagasi ei valitaks. Põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahus. Siiski püüavad piiskopid ja preestrid poliitikuid mõjutades kui meedias pidevalt sõna võttes LGBT+ teemadesse sekkuda.

Birutė: Usuvabadust tuleks austada, aga kirikul on õigus teha otsuseid enda institutsiooni sees, mitte üleriigiliselt.

Jūratė Juškaitė ja Birute Sabatauskaitė Kaunase praidil. Pilt: erakogu.

Kas Leedus on seadusi, mis keelavad diskrimineerimise seksuaalse orientatsiooni põhjal?

Birutė: Jah, 2003. aastal enne Euroopa Liiduga ühinemist võeti vastu võrdse kohtlemise seadus, mis keelab diskrimineerimise töökohal, hariduses ja tarbijana. Minuni jõuab kahjuks väga vähe kaebusi selle kohta – inimesed on lihtsalt väsinud, kuna see diskrimineerimine on põhimõtteliselt igapäevane ja nad ei näe mõtet kaevata. Nad ootavad suuremat muutust.

Kui mahategev keelekasutus on lubatud kõrgemal poliitilisel tasandil, siis inimesed ei pruugi süsteemi usaldada ja ei usu, et see neid kaitseb. Inimõiguste kohtult on tulnud mitmeid otsuseid selle kohta, et Leedu ei ole suutnud vähemusgruppe vaenukõne eest piisavalt kaitsta.

Selle aasta alguses, üheksa aastat pärast kohtulahingu algust, tuli Euroopa Inimõiguste kohtult otsus, et Leedu riik on rikkunud väljendusvabaduse põhimõtet. Nimelt korjati lettidelt lastekirjanik Neringa Macatė-Dangvydė raamat, milles kujutati teiste seas ka samasoolisi paare. Kas kohtuotsus muudab midagi Leedu seadustes, mis veel praegugi keelavad alaealistega „neid kahjustavatel teemadel“ rääkimise?

Birutė: Kahjuks mitte. Muidugi selle otsusega on mingigi õiglus lõpuks jalule seotud autori jaoks, kes kahjuks kohtuprotsessi ajal suri, võideldes oma sõnavabaduse eest. Raamatus tegelikult ei räägitud otseselt seksuaalsest orientatsioonist kui üldisemalt sotsiaalsetest gruppides. Ometi järgnes teose lettidelt eemaldamine (mis hiljem asendati hoiatusega „sisu pole alla 14-aastastele sobilik“).

Seadus kehtib siiamaani ja kuigi selle järgi pole ammu kedagi karistatud, on sellel siiski oluline roll enesetsensuuri säilimisel koolides. Meile tuleb palju teateid, kuidas õpetajad ei julge õpilastele LGBTQI teemadest rääkida, sest nad teavad, et selline seadus eksisteerib. Nii ei jagata Leedu koolides sellel teemal peaaegu üldse teaduspõhist infot.

Kui aga Inimõiguste Kohtu otsuse juurde tagasi tulla, siis selles sõnati ka, et seadus loodigi mõttega piirata infot samasooliste paaride kohta. Tegelikult oli see seaduse algses mustandis ka täpselt sellises sõnastuses kirjas, kuid kartes rahvusvahelist pahameelt, võeti need read seadusest välja.

Inimõiguste kohtult on tulnud mitmeid otsuseid selle kohta, et Leedu ei ole suutnud vähemusgruppe vaenukõne eest piisavalt kaitsta.

Ma ütleks, et Balti riikides üleüldiselt pole väga palju avalikult kvääre inimesi. Kuidas on lood Leedus?

Birutė: Mõni kväär ikka on, näiteks värske Läti president. See on väga suur asi. Ja ma ütleks, et üha enam inimesi eri elualadelt julgeb kapist välja tulla. 

Jūratė:  Aga kas sul on Leedu kuulsate kvääride üleslugemise jaoks vaja rohkem kui kümmet sõrme?

Birutė: On ikka, kui suunamudijad sisse arvata. On inimesi kaitseväes, on ajakirjanikke. Paljudel juhtudel on ka nii, et levivad kuulujutud, aga inimene pole ise kapist välja tulnud.

Jūratė: Ma ikkagi arvan, et kümnest sõrmest piisab. Ütlen nüüd midagi, mida ma võibolla ei peaks: arvan, et mõned kõrgetel positsioonidel asuvad kväärid peaksid võtma ka vastutuse enda kanda. On nii palju inimesi, kes ei tule kapist välja ja ei seisa selle eest, kes nad on, kuigi neil on see võim. Nad ootavad, et noorem põlvkond tuleks ja teeks need asjad ära ja siis kuidagi midagi muutub. Ma saan aru, et igaühe olukord on unikaalne ja see on väga raske, aga siiski võiks rohkem 40.–50. eluaastates inimesi kapist välja tulla ja mitte jätta kõike noorte kanda.

Mida LGBT+ kogukond praegu kõige rohkem vajaks?

Birutė: Leedus pole inimesed lesbid, geid ega transsoolised, nad on lihtsalt väsinud. Väsinud tõestamast, et nad pole elevandid ruumis või pärit Kuult, vaid tahavad lihtsalt elada oma elu, ilma et peaksid igal sammul kapist välja tulema ja selle tagajärgedega tegelema. Selleks on vaja vastu võtta seadused, mis aastaid sahtlites seisnud on.

Aga vaja on ka turvalist keskkonda. Praegu on veel palju hirmu, kuidas see informatsioon võib inimese karjäärile mõjuda jne. Kuulsin hiljuti lugu paarist, kes tuli kapist välja juba 1995. aastal ja nad ütlesid, et see mõjutab nende elu siiamaani, kui nad üritavad kuhugi tööle kandideerida. See info on Google’is saadaval ja enne töölevõtmist tehakse ikka taustakontrolli. Nad väga sooviks, et see poleks avalikult kättesaadav teave. Pealegi ei ole tegu isegi üldsusele tuntud inimestega.

Minu endagi kogemusest, kui kandideerisin võrdse kohtlemise volinikuks, siis sain tunda, et kuigi meil on seadused, mis keelavad diskrimineerimise, oli töölevõtu protsess vägagi diskrimineeriv. Minult küsiti küsimusi stiilis “Kas sa abiellusid Taanis 2015. aastal?” See küsimus tuli kuulujutu pinnalt, ma tahtsin naljatada, et võib-olla ma tõesti abiellusin, aga mind ennast polnud pulma kutsutud. Aga olukord polnud tegelikult naljakas, pigem alandav.

Birute Sabatauskaitė, Leedu võrdse kohtlemise volinik. Foto: Gabrielė Grėbliūnė

Kuidas Leedu transkogukonnal läheb? Kuidas on sooline üleminek seadusega reguleeritud?

Birutė: Aasta tagasi loodi organisatsioon, mille nimi on Trans Autonoomia (Trans Autonomija). See on omamoodi tugigrupp, mis samaaegselt teeb palju selleks, et transkogukond oleks nähtaval ja et sellest teemaks räägiksid transinimesed ise, mitte teised. Ma arvan, et see on väga suur samm edasi.

Juriidiliselt on edusamme tehtud väga vähe. Tsiviilseadustikus on säte, mis oleks pidanud tagama õiguse „soovahetusele“. Ühtegi seadust pole aga kunagi vastu võetud. Väike, pigem näiline edasiminek on transõigustes toimunud – 1,5 aasta eest andis minister välja määruse, et inimesed saavad nüüd muuta oma nime, kuid samas mitte soomarkerit. Ja isegi nime muutmiseks peab olema diagnoos, transsoolisus on siiamaani patologiseeritud. Põhimõtteliselt võiks ju seda määrust pidada progressiivseks sammuks, aga reaalsuses see nii ei ole.

On kehtestatud ka määrus, mis reguleerib meditsiiniliste teenuste pakkumist transinimestele. Kuigi nüüd on tasuta ligipääs mõningatele protseduuridele, mida enne ei olnud, siis kuna kõik see on patologiseeritud, teeb see olukorra inimestele mõnes mõttes veel keerulisemaks kui enne. Nad peavad oma identiteeti komisjoni ja arstide ees tõestama ehk tegema läbi protsessi, mis on vaimsele tervisele väga koormav.

Kohtutel on palju tööd puuduliku seadusandluse „parandamisega“, et transinimesed saaksid siiski oma dokumente, sh soomarkerit isikukoodis muuta.

Jūratė: Jällegi, Leedu riik on kohtuasja soo tunnustamise seaduse puudumise kohta kaotanud. Juba 2007. aastal öeldi, et võtke see seadus vastu või maksate trahvi. Riik otsustas, et seadust pole vaja vastu võtta. 16 aastat on möödunud ja me arutame ikka veel seda küsimust.

Jūratė, räägi inimõiguste olukorrast Leedus üldisemalt – millega inimõiguste keskus on viimasel ajal tegelenud?

Jūratė: Kuigi LGBTQI+ teema ei ole meie ainus tegevusala, oleme viimase kahe aasta jooksul põhiliselt töötanud tsiviilpartnerluse seaduse kallal.  Lisaks eelnevalt mainitud Macatė vs Leedu juhtum lasteraamatuga. Need on olnud viimaste aegade suurimad teetähised.

Lisaks oleme tegelenud vaenukõne juhtumitega seksuaalse orientatsiooni põhjal. Hiljuti kaht meest rünnati verbaalselt nende tagaaias Vilniuses ja politsei keeldus asja isegi uurimast. Me loodame, et kohus võtab küsimuse arutluse alla ja lõpuks tuleb otsus, mis ütleks: „Hei, Leedu riik, lõpeta oma geide vihkamine!“

Milliseid strateegiaid te inimõiguste edasiviimiseks kasutate? Millised neist on kõige paremini töötanud?

Jūratė: Me oleme põhiliselt keskendunud sellele, et jõuaksime oma sõnumiga avalikkuseni ja räägiksime inimõiguste olukorrast nii palju kui võimalik.

Oleme mõneti limbosituatsioonis, kuna ühiskond on küllaltki konservatiivne. Peame kogu aeg mõtlema, milliseid argumente me välja toome ja rõhutame.

Näiteks tsiviilpartnerluse seaduse kontekstis, see ei anna isegi õigust inimestele oma partneri last lapsendada. Laste küsimus on avalike uuringute järgi see, mis hoiab inimesi tagasi seadust toetamast. Nad kardavad, et geid „võtavad lapsed nende perekondade käest ära“. See on puhas hirm, mingeid fakte ei ole. Ja me peame sellise taseme vestluses navigeerima. Otsima õigeid ja arusaadavaid sõnu, sest kuigi me tahaks olla organisatsioon, mis kommunikeerib vastavalt inimõiguste standardile, tuleb ka kohaliku kontekstiga arvestada.

Jūratė Juškaitė, Leedu inimõiguste keskuse juht. Pilt: erakogu.

Kas te teete ka koostööd naaberriikidega?

Jūratė: Juba ajalooliselt on koostööd Balti riikide vahel olnud vähe. Ma arvan, et see on kasutamata ressurss. Ja seda ka teistes valdkondades, mitte ainult inimõiguste alal. Eesti ja Leedu võiks rohkem koostööd teha kas või juba sellepärast, et meil on sarnane arusaam geopoliitilisest reaalsusest, sõjast Ukrainas, ka anti-gender-liikumisest. Ühine vaenlane ühendab meid. Kuigi ma arvan ka, et Eesti on pisut nagu mullis, kuna inimõiguste olukord on lihtsalt nii palju parem kui Leedus või Lätis.

Birutė, kuidas saad sa võrdõiguslikkuse volinikuna osaleda valitsuse töös? Kas sul on pigem ainult nõuandev roll?

Birutė: Jah, see on ikkagi valitsusest eraldiseisev roll. Meie tiim jälgib pidevalt, kuidas valitsus kajastab võrdõiguslikkuse teemat oma strateegilistes plaanides. Anname ka soovitusi. Mõnikord kritiseerime valitsust, kuna tegematajätmisi selles vallas on palju.

Praeguse koalitsiooni pikaajalised plaanid on just sellised, mis pealt paistavad väga kenad, kuna nad on võtnud sihiks võrdõiguslikkuse teemade populariseerimise. Aga kui me analüüsisime konkreetseid strateegiaid, mõistsime, et neis pole täpselt aru saadud, mida see peaks tähendama. Pole eesmärke, suuniseid, konkreetseid tegevusi, mis selleni viiks. Leedul pole visiooni, kuhu tahame riigina võrdõiguslikkuse vallas jõuda.

Kui suur osa sinu tööst koosneb kaebustega tegelemisest ja palju jääb aega olla võrdõiguslikkuse teemade populariseerija ühiskonnas?

Teen mõlemat üsna võrdselt. Tiimiga koos tegeleme kaebustega ja anname inimestele nõu, mida teha olukorras, kui neid on diskrimineeritud. Samuti tegeleme ennetustööga ja võrdõiguslikkuse teemade populariseerimisega. Teeme selles osas koostööd nii ettevõtjate kui riigiasutustega. Palju tuleb teha projektirahadega, kuna meie oma eelarve teavitustööd teha ei võimalda.

Milline on kõige tavalisem kaebus?

Põhiliselt pöördutakse meie poole kolmel põhjusel: diskrimineerimine soo, puude või vanuse põhjal. On arusaadav, miks need kolm põhjust on kõige levinumad, aga see ei tähenda, et inimesed ei kogeks diskrimineerimist näiteks seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi põhjal. Seaduse järgi me selle viimase põhjal meie poole tegelikult otseselt pöörduda ei saagi, kuid mina olen üritanud siiski transkogukonnale saata sõnumit, et meie büroo uurib ka teie kaebusi, kuna minu tõlgenduse kohaselt (mis tõukub Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest) langeb see kokku diskrimineerimisega soo alusel. Kui seadusandja ei suuda inimesi kaitsta, tuleb seda teha kellelgi teisel.

Kas sul on ka mõni teema, millele tahad oma ametiaja jooksul eriliselt keskenduda?

Erilist tähelepanu nõuab vägivald puuetega naiste vastu, vanuseline diskrimineerimine ja transinimeste olukord. Sooviksin kohtuda eri kogukondadega, et kuulda võtta nende vajadusi ja ekspertteadmisi selle asemel, et nende eest ise rääkida. Samuti tuleb meil otseselt minna tänavatele oma õiguste eest hea seisma, olgu see siis Baltic Pride, meeleavaldus puuetega inimeste õiguste toetuseks või mõni muu marss.

Kui seadusandja ei suuda inimesi kaitsta, tuleb seda teha kellelgi teisel.

Nagu ma ka ennist ütlesin, sõnavabadus on väga oluline. Olen alati olnud selle poolt, et mitmesuguste religioossete kogukondadega tuleks samuti tööd teha. Ning sellega kavatsen ma ka jätkata. Kuigi mõttevabadus on oluline, ei tohiks see teiste kogukondade õigusi maha suruda. Tuleb võtta arvesse, et ka LGBTQI inimesed on osa religioossetest kogukondadest. Meil on kõigil oma ristuvad identiteedid ja igaühel peaks olema õigus neid täiel rinnal väljendada.

Mis teid inspireerib oma tööd jätkama, vaatamata kohati lootusetuna tunduvale olukorrale?

Jūratė: Olen pärit väikesest külast põllumajanduslikust perest ning programmeeritud tööd tegema ja vaeva nägema. Mõistan ka aktivismi niimoodi – põhiliselt nõuab see väga palju töö tegemist.

Mul ausalt öeldes ei ole väga palju vaba aega, viimased aastad on olnud väga rasked, kuna meie tegevusele on palju vastuhakku. Aga kui vähegi võimalik, siis üritan minna loodusesse või tegeleda aianduse või kassidega, et leida ruumi rahunemiseks ja mõtete korrastamiseks. Ning veedan aega Birutėga!

Birutė: Naudin kohtumisi ja koostööd inspireerivate inimestega, mida mu töö pakub. Paljud neist inimestest on kodanikuliikumiste taustaga. Tihtipeale tuleb meil teha asju ilma korraliku rahastuseta (kuigi see ei peaks nii olema). Sellistel juhtudel on aga eriliselt näha, kuidas inimeste silmad löövad särama, kui nad on saanud mõne lahingu võita, midagi inimeste heaks päriselt ära teha.