Lõigata või mitte
Kapitalism on hakanud Kuressaares alla käima, sest paistab, et seal hoolitakse rohkem ideedest kui rahast.
Juuksuri juurde minek polnud mu esimene valik. Meelsamini lasen oma juukseid lõigata kodus, tasuta. Ideaalis võiks mu pahmakaga tegeleda mõni heatahtlik sõber, kellele vastutasuks süüa teen või kellega jooke jagan. Aga mitte seekord.
Mu väga hea sõber, kes on mu juukseid ennegi lõiganud, keeldus seekord, sest talle ei meeldinud mu uus soenguidee. Seega võib öelda, et kui ma väikesesse Tallinna tänaval asuvasse meestejuuksurisse kohale jõudsin, olin juba päris üles köetud.
Istun ooteruumis ja näen, et kaks meest saavad oma pead pöetud. Üks neist tõuseb, maksab rahulolevalt ja lahkub. Minu kord. Võtan jope seljast ja kõnnin need seitse meetrit, mis mind toolist lahutab. Istun ja ootan.
Naisjuuksur tardub, naeratab ebamugavalt ja teatab siis asjalikul toonil:
“Me ei lõika naiste juukseid.”
Ma vaatan teda umbusuga.
“Ma näen, et teil on olemas nii juukselõikusmasin kui ka vajalikud oskused lõigata mulle soeng, mida soovin. Milles probleem?”
“Me lõikame siin ainult meeste juukseid. See on meestejuuksur. Me ei lõika naiste juukseid. Sa oled naine.”
“Ma ei ole naine. Kas te palun lõikaksite külgedelt, täpselt sealt, kus lühikesed juuksed on juba pikemaks kasvanud?”
“Aga sa oled naine. Me ei lõika naiste juukseid.”
Analüüsipaus
Kas on veel midagi absurdsemat, kui see, et keegi teatab sulle, mis sugu sa oled? Kas ma mitte ise ei tea kõige paremini? Kuigi muidugi, transsooliste ja traditsioonilisse soosüsteemi paigutamatute inimeste üle mõistetakse kohut kogu aeg, ja sageli märksa tõsisemate tagajärgedega kui keeldumisega teenust osutada. Aga taolistel argisituatsioonidel on tugev mõju. Need on institutsionaalse diskrimineerimise, ahistamise ja vägivalla aluspõhjused.
Kas ma peaksin juuksuritega astuma pikkadesse aruteludesse sellest, et eraldi meeste- ja naistejuuksurite olemasolu on täiesti absurdne, kui selle asemel võiks kasutada mõistlikumaid jaotusi, nagu lühikesed/pikad juuksed, klassikaline/eksperimentaalne või igapäevane/pidulik soeng?
Hästi, ma allun nende meelevaldsele binaarsele jaotusele, kuniks mul pole Saaremaal võimalust kasutada queer’i ilusalongi teenuseid. Kuid kas ma olen rumal, eeldades, et meestejuuksur on neile, kes soovivad lõigata meeste stiilis soenguid, ilma vajaduseta enda “mehelikkust” anatoomiliselt, juriidiliselt või verbaalselt tõestada?
Minu välimus tundus ooteruumis veedetud 15 minuti jooksul piisavalt “mehelik” veenmaks, et olen õiges juuksuris. Mis pani juuksuri meelt muutma? Mu hääle kõrgus? Mu lame rind? Mu lõhn?
Epiloog
Pean tunnistama, et ma ei olnud väga teadlik natsionalismi ja soo(küsimuse) seostest, kuid Eesti paistab olevat suurepärane riik uute asjade õppimiseks.
Keset arutelu tekkis teisel kliendil tahtmine meie erimeelsuste lahendamisele kaasa aidata. Oma munnist, oma lühikestest juustest, oma eestlusest ja oma meisterlikust inglise keelest võimestatuna teatas ta:
“Mine oma riiki!”
Milline imeline lahendus!
“Mine oma riiki ja lõpeta küsimuste esitamine meie soo- ja kehapoliitika kohta,” kuulsin ma.
Meie kõigi õnnetuseks on heteronormatiivsus peaaegu nagu Skype: seda kasutatakse üle kogu maailma.
Nii siis, ei, aitäh, ma pigem jään mõneks ajaks veel siia.
Aga lõpetuseks – nemad minu raha ei saanud, mina sain siiski koduse tasuta juukselõikuse ja suurepärase võimaluse kirjutada see artikkel.
Tõlkis Nele Laos, toimetas Aet Kuusik
