Lootuse kaitseks lootusetuse ajal

Eelmise aasta lõpus ei olnud ma ainus, kes küsis: kuidas see on võimalik? Kuidas on võimalik, et demokraatlikel valimistel võidutseb labasus, viha ja näkku valetamine? Umbes samal ajal teatas üks mu lemmikautoreid, keskkonnaaktivist Rebecca Solnit, kes on muuhulgas kirjutanud suurepärase essee “Men Explain Things To Me”, et jagab oma kogumikku “Hope in the Dark” tasuta*. Laadisin selle e-lugerisse, aga ei avanud seda mitu nädalat. Ma ei kujutanud hästi ette, mis võiks lootust anda olukorras, kus väga ei taha enam ühte planeeti teiste inimestega jagada. Jaanuari lõpus, kui Trump ametisse vannutati, võtsin raamatu lõpuks kätte.

Kuigi “Hope in the Dark” on kirjutatud rohkem kui kümme aastat tagasi, vaid nädalaid pärast Bushi otsust minna Iraagi sõtta, mõjub teos värske ja värskendavana. 2015. aastal kirjutas Solnit uue põhjaliku eessõna ning asetas teose sellega uude poliitilisse konteksti. Põhisõnum on jäänud samaks: aktivismi tulemused ilmnevad aeglaselt ja muutuste eestvedajad ei peaks nägema tagasilööke kui lõplikke kaotusi, vaid verstaposte ajaloos, mis ei ole sugugi sirgjooneline. Progressiivsed aktivistid on saavutanud palju ning maailmas viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul toimunud muudatused on ühtaegu imelised ja hirmuäratavad. 2003. aasta reaalsus on minema pühitud. Kummalisel kombel on alles jäänud meeleheide, küünilisus ja lootusetusetunne.

Rebecca Solnit. Foto: Shawn / Creative Commons

Unustatud saavutused

Sotsiaalsed muutused võtavad mõnikord väga kaua aega. Ideed, mis kunagi tundusid ennekuulmatud, lausa naeruväärsed, leiavad tasapisi nii laia kõlapinna, et inimestele tundub, nagu oleksid kõik alati nii mõelnud. Naistele hääleõiguse välja võitlemine võttis ligi sada aastat. Mõnes kohas tunduvalt kauem ja mõnes kohas pole seda siiamaani. Kuid kohtades, kus naistel on õigus valida ja valituks saada, tundub üsna mõeldamatu, et valimisõigust ei oleks. Rassiline segregatsioon on tänapäeval üldiselt keelatud (kuigi de facto seda esineb). Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidsüsteem lagunes alles 90ndate alguses, 25 aastat hiljem tundub sellele eelnev periood täiesti sürreaalne. Ja üha enam riike lubab samasoolistel paaridel mitte ainult kooselu sõlmida, vaid ka abielluda. Solnit argumenteerib, et inimesed kipuvad unustama neid fantastilisi, ajaloolisi muutusi ja väärtuste nihkeid – ning aktivismi, mis nendeni on viinud.

Sufražetid. Foto: Jim Forest / Creative Commons

Loomulikult toimuvad positiivsed muutused paralleelselt negatiivsetega. Inimõiguste edendamine toimub samal ajal üha pöörasema keskkonnareostamisega. Sotsiaalse õigluse liikumiste esilekerkimistega paralleelselt leitakse pidevalt “uusi” viise, kuidas inimesi, loomi ja loodust ekspluateerida. Arenenud riikide naistel on üha rohkem võimalusi enda elu, keha ja raha üle otsustada, kuid arenguriikide naiste reaalsus on teistsugune. Globaliseerumine tähendab ühtlasi ka ärakasutamise globaliseerumist. Raamatus “Global Woman” näitavad Barbara Ehrenreich ja Arlie Russell Hochschild, kuidas miljonid naised Mehhikost, Sri Lankalt, Filipiinidelt ja Ida-Euroopast suunduvad oma kodudest rikkamatesse riikidesse, et hoida seal lapsi, koristada kodusid, müüa oma kehasid – ning küsivad, kes lahkunud naiste lapsi hoiab ja eakaid hooldab. Viisteist aastat hiljem tundub, et mõnel migrantnaisel on päris “hästi” läinud, kui asi ainult võõraste laste hoidmise ja võõraste kodude koristamisega piirdub.

Lootus ei võrdu naivismiga

Solnit kirjutab, et lootus ei tähenda negatiivse arengu eitamist. See tähendab selle tunnistamist ja sellele vastu seismist, mäletades, mida positiivset 21. sajand kaasa on toonud. Solniti käsitluses ei tähenda lootus naivismi, “kõik saab korda” narratiivi. Aga see on vastukaaluks “kõik on läbi” narratiivile. Lootus on alternatiiv nii optimistidele (kes ei näe põhjust tegutseda, sest kõik läheb nagunii hästi) kui ka pessimistidele (kes ei näe põhjust tegutseda, sest nagunii ei anna enam midagi teha ja mida siin üksi üldse ära teha saab). Lootus tähendab usku, et meie praegustel tegudel on tähendus – isegi kui me ei tea oma tegude mõju ette. Tegudel on tähendus ja ajalugu on täis inimesi, kelle mõju ilmnes alles siis, kui neid ennast enam ei olnud.

Lootus lähtub eeldusest, et me ei teagi, mis juhtub tulevikus, ja see ebakindlus annab tegutsemisele ruumi. Kui me tunnustame määramatust, tunnustame ühtlasi enda võimalust mõjutada tulemust – tegutsedes kas üksi või koos miljonite teistega.

Maailma saab teha paremaks, mitte perfektseks

Areng ei ole sirgjooneline. Arenguga kaasnevad tagasilöögid, kõrvalekaldumised, väikesed võidud ja suured kaotused. “This is earth. It will never be heaven,” kirjutab Solnit. Me saame teha maailma paremaks, mitte perfektseks. See tähendab, et püüdlused maailma parandada peavad alati jätkuma. Aga see tähendab ühtlasi seda, et tähistada tuleks ka väikeseid võite, nähes nende tähendust suures pildis. Solniti sõnul kipuvad aktivistid liiga sageli heituma, kuna väikesed võidud tunduvad ebatäiuslikud, või kartma, et väikeste võitude tähistamine tähendab, et osa kaasvõitlejaid tahavad koju ära minna (ja siis on juba parem mitte tähistada).

Kooseluseadus kui väike võit

Üks näide väikesest võidust Eestis on kooseluseadus. Paljud aktivistid tahavad tegelikult sooneutraalset abielu. Teised tahavad lihtsalt rakendusakte. Osa tahavad, et mistahes institutsionaalset suhtestaatust ei eksisteerikski. Kõik tahavad, et homofoobiat ei oleks. Praegu ei ole sellest midagi saavutatud – sooneutraalset abielu ei ole, rakendusakte ei ole, homofoobia õitseb nii Riigikogus kui ka netikommentaarides.

Aga olemas on kooseluseadus. Kuigi meediat jälgides võib jääda teine mulje, siis tegelikult seadus kehtib (näiteks siin võib lugeda, kuidas ajakirjanik peaaegu aasta pärast seaduse kehtima hakkamist küsib arvamusliidrilt, kas järgmise sammuna seadustatakse lapsendamine). Kooseluseadus kehtib ja inimesed kasutavad seda. Nad sõlmivad kooselulepinguid, lapsendavad teineteise lapsi, vahetavad sõrmuseid ja peavad pidusid. Seda on kasutanud samast soost paarid, kellel muud alternatiivi ei ole, ning erinevast soost paarid, kelle jaoks abielu tuleb kõne alla alles siis, kui see on võimalik kõikidele paaridele. Kuigi Riigikogu pole suutnud rakendusakte vastu võtta, elavad inimesed oma elu rahulikult ja kasutavad võimalusi, mis neil on. Kui vaja, pöörduvad kohtusse ja saavutavad veel väikeseid võite. Ja need on väikesed võidud, mida tasub tähistada – sest seda laeva tagasi pöörata on väga raske.

Ütle läbi lillede! Kooseluseaduse kolmanda lugemise eel täitsid seadust toetavad aktivistid Riigikogu lossiplatsi tuhandete lilledega. Kolme päeva jooksul annetati lillede ostmiseks ligi 7000 eurot. Foto: Siim Tuisk

Puhka, ära viska püssi põõsasse

Kui jääda ootama seda ühte, ainsat, õiget võitu, võidakse väsida, heituda, käega lüüa. Kooseluseaduse vastuvõtmine oli võit, see oli osaline ja mitte perfektne võit, aga see oli võit. Seadus ise oli võib-olla kehvapoolne, kommunikatsioon halb, seaduse menetlemine vallandas seksuaalvähemuste kogukonna aadressil vaenamise laine, rakendusaktid on jätkuvalt puudu jne. Aga samasoolised paarid said oma kooselule riigipoolse tunnustuse (ja selle üle tegelikult vaidlus käiski, mida iganes muud ka ei väidetaks), võimaluse oma suhted õiguslikult reguleerida ja oma lapsed peresiseselt lapsendada. Järelikult tuleks tähistada seda võitu, kasutada neid võimalusi, mida see väike võit annab, ja väsimuse puhul rakendada soovitust puhata, mitte püssi põõsasse visata.

Leidub ka teisi positiivseid muudatusi. 90ndate lõpus korraldati Laulasmaal üks perevägivallateemaline seminar, kus osalesid peamiselt Eesti riigiametnikud. Kaks Soome eksperti rääkisid, kuidas Soomes kogutakse perevägivalda puudutavat statistikat ja kuidas see on aidanud varjatud probleemi nähtavaks teha. Seminar oli emotsionaalne. Olin tunnistajaks, kuidas ühe vastutava ministeeriumi õigusosakonna juhataja teemapüstituse peale enesevalitsuse kaotas. “Perevägivald on eraasi,” röökis ta üle saali, “ja pole riigi asi sekkuda inimeste eraellu!” 20 aastat hiljem on riik kodanikualgatustena sündinud naiste varjupaikade ja tugitelefoni rahastamise enda kanda võtnud ja asjassepuutuvad ametnikud üldjuhul ei arva, et naisepeks on eraasi. Vägivald ei ole kadunud, aga suhtumine sellesse on muutunud ja ohvritele pakutakse abi. Loomulikult saab paremini, rohkem, tõhusamalt – aga ajalugu ei ole veel lõppenud.

Kui võõraviha Eestis plahvatas, kogunes 8000 inimest Vabaduse väljakule Sõbraliku Eesti üritusele, mida korraldasid vabatahtlikud aktivistid. Foto: Sõbralik Eesti / Creative Commons

“Läbi kukkunud” feminismi teekond alles algab

Samamoodi on muutunud suhtumine diskrimineerimisse, seksuaalsesse ahistamisse, palgalõhesse jne. Näiteks on valitsus esimest korda ajaloos ette valmistamas muudatusi, mis võib-olla päriselt palgalõhet ka vähendaksid (reformides vanemahüvitist ja andes tööinspektsioonile volitusi juurde). Senised valitsused on piirdunud teavitustegevustega ehk siis voldikute, seminaride ja raportitega ning andmete kogumisega. Ja isegi kui neil on olnud mõju teadlikkusele – ilmselt ei ole enam Eestis inimest, kes poleks soolisest palgalõhest midagi kuulnud – on vähetõenäoline, et neil on mingi mõju palgalõhele. Mõnikord on kuulda, kuidas feminism – Eestis või mujal – on justkui läbi kukkunud, nagu aastasadu kestnud ühiskondliku korra muutmine ja ebavõrdsuse kaotamine peaks mõne kümnendiga toimuma. Feminism ei ole läbi kukkunud, feminismi teekond on alles algamas. 

Ükski sotsiaalne muudatus ei ole paratamatu

Ja veel on suured, kõikehõlmavad muudatused. Nõukogude Liitu enam ei ole, Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidisüsteemi enam ei ole, Berliini müüri enam ei ole. Väikestel ja suurtel võitudel on midagi ühist: ükski sotsiaalne või poliitiline muudatus ei ole olnud paratamatu, alati on nende taga olnud inimesed ja nende teod. Laulev revolutsioon ja Balti kett ei juhtunud niisama. Araabia kevade vallandas Tuneesia tänavamüüja Mohammed Bouazizi. Teod võivad olla koordineeritud või juhuslikud, kuid kui pinnas on viljakas, võivad terved impeeriumid laguneda. Kui kellelegi tundub, et üksikud teod ei vii kuhugi, tasub endale aru anda, kui palju kehtiv kord neid tegusid kardab.

Berliini müüri lagunemine. Foto: Wikimedia Commons

Kõrgklassisafariga ekstremistide nimistusse

Ülemöödunud sügisel sattusin Helsingis töötuppa, kus neli noort naist ühingust “Allt åt alla” rääkisid, kuidas nad mõned aastad tagasi Stockholmis “kõrgklassisafari” korraldasid. Tüübid rentisid bussi ja hankisid giidile Finnairi sinise stjuardessikostüümi.

Safaribuss väljus kell 12:00. Foto: Förbundet Allt åt Alla

Buss sõitis rikaste linnaosas Solsidanis ringi, tee peal tutvustati reisijatele asjakohast sotsiaalmajanduslikku statistikat (piirkonna näitajaid tervise, hariduse, töötuse ja sissetulekute valdkonnas) ning peeti loenguid klassiühiskonnast. Kohalikud elanikud näitasid neile oma nutitelefone (jah, nad karjusid: “Meil on iPhone’id!”) ja loopisid bussi munadega. Üks eraisik andis safari politseisse, kes ei võtnud seda menetlusse. Ühingu eesmärk on klassiühiskonna kaotamine – ja 2015. aastal lisati nad Rootsi “ekstremistide” loetellu. Kui seda kuulsin, hakkas mul Rootsi riigist lausa kahju. Võim kardab aktiviste ja saab ehk paremini aru, kui habras ühiskonnakorraldus tegelikult on. Aga kui võim nii palju kardab, miks aktivistid siis ise endasse ja oma mõjusse kipuvad usku kaotama?

Tutvumas rikaste elukohtadega. Foto: Förbundet Allt åt Alla

Tulles tagasi alguse juurde: kas Trumpi ajastul on põhjust lootusrikas olla? Muidugi on. Rebecca Solnit võtab teema kokku: asjad ei muutu alati paremaks, aga nad muutuvad, ning meie saame edasi tegutsedes neid muutusi mõjutada.

*“Hope in the Dark” oli tasuta kättesaadav piiratud aja jooksul, praegu on seda võimalik osta otse kirjastuse kodulehelt.