Maailma vanim ja lõbusaim spordiala on maadlus

Maria Mang räägib, milline kehakultuuriala on maadlus ja miks see peaks ka sulle meeldima.

Kui ma 2006. aastal maadlema hakkasin, ei osanud ma näha, et see ala mulle nii palju rõõmu võiks pakkuda. Maadlus on läbi aastate aidanud mul oma keha aktsepteerida ja ennast paremini tunda. Maadlus on spordiala, mille käigus saab kontrollitud keskkonnas väljendada jõulisust ja isegi agressiivsust, kuid minu jaoks see lisaks ka kunst ja tants, kord ja kaos. Siinses artiklis räägin pisut maadluse ajaloost ja olemusest ning kutsun kõiki huvilisi maadlustrenni.

Maadlus kui pika ajalooga rituaal

Paljud arvavad, et naistemaadlus on uus nähtus, mis on tekkinud naiste emantsipatsiooni tulemusel.

Tegelikult on naised maadelnud juba palju varem, kui arvata oskame. Sportlik ja meelalahutuslik maadlus (mitte enesekaitse) ulatub kindlasti välja Vana-Kreekani. Vana-Kreeka jumala Hermese androgüünsete joontega tütar Palaestra sündis Arkaadias ehk sealsamas, kust said alguse olümpiamängud. Talle omistatakse maadluse väljamõtlemise au ja tema nimi, palaestra (pärineb vanakreeka sõnadest palaiein – “maadlema” ning palē – “maadlus”), on kujunenud maadlusplatsi tähistajaks.

Prantsusmaa koopamaalingutel, mis enam kui 17 000 aastat vanad, kujutatakse maadlust. Võib arvata, et naiste maadlusegi puhul on tegu vana tegevusalaga. Suurepärane näide selle kohta on hõimud Lõuna-Sudaanis ja Nuubias. Mehed ja naised, noored poisid ja tüdrukud maadlevad rituaalselt alasti, et näidata rahumeelselt oma ülimuslikkust võrreldes teistega. Amazonase metsade Xingu hõimu liikmed maadlevad kord aastas Huka-huka maadlust.

Huka-huka on Brasiilias elava Xingu põlisrahva seas harrastatav maadlusstiil. Selle elemente õpetatakse ka São Paolo politseinike väljaõppes. Foto: Flickr CC / Jeneia Theodor

Ajaloolased on kinnitanud, et sportlik maadlus oli vähemalt Spartas nii naiste kui ka meeste seas tavaline tegevus ja osa sealse ühiskonna igapäevaelust. Tüdrukud maadlesid teiste tüdrukutega ja ilmselt ka poistega. Sparta naistemaadlust (klassikalise maadluse reeglite järgi) võib pidada esimeseks naiste võistlusalaks. Sport on meestekesksetes kultuurides olnud see valdkond, millest ka naised on saanud osa võtta.

Samasugust traditsioonilist naistemaadlust on ajalooliselt harrastatud paljudes Euroopa riikides. Enamik rituaalseid maadlusstiile on põhimõtte poolest väga sarnased, sest kujutavad endast vastase maapinnale viskamist teda jalast haarates. Tundub, et selles tegevuses on midagi arhailist ja loomulikku. Uurijad on väitnud, et maadlus sportliku tegevusena võis algselt välja kasvada sõjalise võimekuse arendamisest, kuid see on ajaloos sisaldanud ka omajagu mütoloogilist läbimängu. Nii India vedades kui ka Kreeka eepostes on maadluse kirjeldustel oluline koht.

Maadluse kui spordiala välja kujunemine

Professionaalne maadlus ehk wrestling sai alguse 1830. aastatel Prantsusmaal, kus see kuulus tsirkuseprogrammi. Professionaalne maadlus ei ole võitlussport, vaid popkultuuri valdkonda kuuluv meelelahutus, mis kujutab endast keerulist koreograafiat koos karakterite, kostüümide ja lavastusega, mida esitatakse publikule.

USA professionaalsed maadlejad Nia Jax (üleval) ja Rhea Ripley. Selle matši võidu sai Nia Jax. Foto: World Wrestling Entertainment (WWE)

19. sajandi lõpus sai tsirkuse jõunumbritest, tõstmisest ja maadlusest erakordselt populaarne vaatemäng. Kuulsaid tsirkusemaadlejaid võib võrrelda tänapäeva muusikute või filmistaaridega. Igal suuremal tsirkusetrupil olid alati kaasas jõumehed ja maadlejad ning nende numbreid esitatigi sageli koos. Mõnikord kuulusid truppi ka naised. Valgustusajastu hüüdlause “Vabadus, võrdsus, vendlus!” ei tähendanud ühiskonnas veel naise võrdset osa ühiskonnaelus, kuid see heiastus nende naiste kaudu, kes leidsid tee meelelahutusmaailma ega järginud oma soorolli ettekirjutusi.

Tallinna sündinud Maria Loorberg (Marina Lurs) (1881–1922)

Sel ajal sai hulk Eesti aladelt pärit naisi rahvusvaheliselt tuntuks just maadlusega. Kuulsaimad siinsed naismaadlejad olid Marina Lurs, keda kutsuti Tsaari-Venemaa tugevaimaks naiseks, ning Annette Busch, kes maadles igas Venemaa paigas, reisis ringi kogu maailmas ja tegi pika ning tugeva sumomaadlejakarjääri Jaapanis. Ühiskondlikult – hoolimata sellest, et ala pakkus rahvahulkadele meelelahutust, sõna otseses mõttes tsirkust – suhtuti naistemaadlusesse skeptiliselt ja sellega tegelevaid naisi peeti vaimselt võimetuteks ja isegi väärituteks.

Vasakul Eestist pärit Anette Busch (1882–1969), kellest sai esimene Jaapani nais-sumomaadleja, kes ei olnud jaapanlane.

Tegelikult oli tegu väljakoolitatud artistidega, kes üksteise peal võtteid näitasid. Tsirkuse kontekstis oli tavapärane ka see, et publiku seast kutsuti nii naisi kui ka mehi end jõulise naisega maadeldes proovile panema.

Naistemaadlust peeti küll ebaharilikuks ja eksootiliseks, aga selle ala juurdumine tollal ülipopulaarses tsirkuses annab märku, et vähemasti Tsaari-Venemaal oli maadlus levinud. Teada on ka see, et enne 1918. aasta revolutsiooni maadlesid tütarlapsed ja noored naised mõnes Vene maapiirkonnas tähtpäevadel tseremoniaalselt. Sealne maadlusstiil seisnes üksteise riideist tõmbamises. Maadlejad haarasid vastase särgist, varrukatest või mantlist, eesmärgiga vastane maha saada. See, kes esimesena langes või komistas, oli kaotaja. Enam sellist tüüpi maadlust ei harrastata, kuid sambos võib kohata sarnaseid jooni.

Miks mina maadlen?

Maadlusest rääkides on paljud öelnud, et neile ei meeldi maadlus, kuna tegu on kontaktspordiga, mis on neile vastukarva. Arvasin kunagi samamoodi, et kontaktsport pole minu jaoks. Praeguseks olen õppinud, et just vahetus kehalises kontaktis saab tekkida tugev tunnetus enda ja teise inimese kehast ja liikumisest ning see muudab maadluse nauditavaks. Maadluses on olulised võtted, heited, jõuülekanded ja uute lahenduste otsimine – see kõik õpetab ennast tundma ja maadluspartneriga arvestama, andes oskusi, millest on kasu ka igapäevaelus. Kogukehatreeninguna arendab maadlus paindliku liikumise oskusi, mis omakorda annavad hea vaimse tervise ja rõõmsa meele.

Maria Mang ja Aet Kuusik. Foto: erakogu

Maadlus on minu jaoks olulisel kohal ka stressimaandusena, sest pingelisel ajal – mis kipub meie ajastul olema püsiv nähtus – tahaks ennast ju vahepeal välja lülitada ja välja elada. Maadlus on täielik lõõgastus võrreldes vormipiitsutava jõusaalis rabamisega. Pealegi on maadlus oma pika ajalooga väga kultuurne ala ja sobibki kõige paremini tähistama kehakultuuri mõistet – see on keha ja vaimu treening. Parim koht töö- ja eraelumurede unustamiseks on matil. Pole vaja ka muretseda, et maadlemine ülemäära väsitaks – vastupidi – ära antud energia aitab puhata ja energilisema, tugevama ja värskemana edasi minna. Minule ei ole näiteks jooksmine või ujumine tekitanud tunnet, et olen argipäevamõtetest lahti rebinud, pigem mõlgutan neid joostes ja ujudes edasi. Maadluse puhul ei jäta enda ja maadluspartneri jälgimine lihtsalt selleks aega, võimalik ongi ainult hetkes kohal olla. Kui soovite, võib seda nimetada mindfullness’i seisundiks.

Kas maadlus on karm ala?

Tihtipeale kurdetakse, et maadlus on karm või jõhker ala. Mina ütlen, et ei ole. Maadluses ei ole lööke. See ei ole ainult jõu rakendamine, eelkõige saab maadlusega harjutada vastupidavust ja tähelepanu. 

Kiidan kõiki, kes on läbi aastate käinud maadlust proovimas, sest teades ala kohta levivaid eelarvamusi, on see ilmatult lahe kui avastatakse, et see on lõbusas võtmes treening, kus algne kehaline vorm ei ole eelduseks ega oma tähtsust. Ja ala regulaarselt harrastades tuleb vorm justkui muuseas.