Marss vabaduse platsi eest
Igasugune poliitika on kõigepealt võitlus avaliku ruumi eest. Võitlus selle eest, kelle huvid ja mured üleüldse kuuluvad „turuplatsil“ arutamisele ja kelle omad jäävad pelgalt „eraasjaks“. Pole efektiivsemat strateegiat mingi inimrühma marginaliseerimiseks kui öelda, et nende probleemid pole ühiskonnale olulised.
2019. aastal üle maailma toimuvad naiste marsid ongi kannustatud arusaamast, et õigluse esimene eeldus on õigus olla avalikus ruumis kohal, kõneleda ja saada ära kuulatud. Esimene naiste marss toimus 2017. aasta jaanuaris reaktsioonina seksuaalse vägivallatsemisega kelkinud Donald Trumpi inaugureerimisele USA presidendiks. Kuigi vähemalt 12 naist süüdistasid Trumpi ebasündsas käperdamises, ei takistanud see tal valimisi võitmast. Ent veelgi markantsem oli see, et need süüdistused ulatusid aastakümnete taha. Trumpi tegevus sai jätkuda seetõttu, et tema ohvrid ei julgenud oma lugudega avalikkuse ette tulla – ja pole ka ime. Hoolimata sellest, et süüdistused Trumpi vastu olid usutavad ja et Trump ise kelkis „Access Hollywoodi“ saatejuhile Billy Bushile tegudega, milles teda süüdistati, rünnati Trumpi ohvreid ikkagi meedias, nende lood seati kahtluse alla ja neid nimetati rahaahneteks politikaanideks.
Samasuguseid mustreid näeme ka Eestis. Kui 2016. aastal tuli avalikuks lavastaja Tiit Ojasoo vägivallatsemine teater NO99 lavastuses mänginud näitlejaga sama teatri ees, vabandas ta sõnadega „mul on väga kahju, et see juhtus, aga see on eraasi.” 2017. aasta alguses nimetas Tartu Ülikooli professor Mart Loog konflikti alluvaga “õnnetu lõpuga armastuseks”. Tegelikult nimetatakse olukorda, kus ülemus ähvardab alluvat tööalaste tagajärgedega, et intiimelus oma tahtmist saada, seksuaalseks ahistamiseks.
Meelevaldne piir
Pange tähele, kui oluline on siin avaliku ja eraelu vahele tõmmatud meelevaldne piir. Mõlemas loos on meessoost osapool see, kes saab oma suva järgi segada töiseid ja eraelulisi huve, kasutada töökeskkonda intiimsuhete loomiseks ja oma tööalast võimu eraelulise tahte kehtestamiseks. Kui aga kannatada saanud naine juhib sellisele käitumisele tähelepanu, siis teda süüdistatakse rahva ees musta pesu pesemises. Selles, et kellegi tegevus geniaalse kunstnikuna on “avalik huvi” ja tema vägivaldne käitumine on “eraasi” ei ole midagi loomulikku. Inimene on ikkagi üks. Eriti siis, kui ta oma erinevaid rolle ise kokku segab.
Ligipääs avalikkusele on võimas poliitiline relv. Seda teavad netikommentaatorid, materdades naisi, kes oma lugusid avalikult räägivad, küsides samas: “kui see oli nii halb, miks sa siis varem ei rääkinud?”. Seda teavad ajakirjanikud, kes avaldavad pikki intervjuusid sariahistamises süüdistatud Martin Halliku advokaadiga, tema väiteid kontrollimata ja vastaspoolele sõna andmata. Seda teab poliitik, kes nimetab oma kolleegi “sisserändaja pojaks” või ütleb naissoost riigikogulasele “ära kaaguta”. Nii antakse mõista, et avalikus arutelus osalemiseks on mingid muud kriteeriumid, peale selle, kui tugevad on su argumendid – näiteks emakeel, sugu või klassikuuluvus. Ning on väga lihtne vaidlusi võita, kui sa oma vastast poodiumilegi ei lase.
Võtmesõna mõistmaks, kuidas osa inimesi ja teemasid avalikkusest tõrjutakse, on „foon“. See tähendab, et sageli pole võimalik tuvastada ühte konkreetset tegu, mida võiks nimetada „tsensuuriks“ või „teema tapmiseks“, vaid miljon väikest vihjet ja ebaviisakust, mis tekitavad üldise tunde, et sinu arvamus ei loe. Asi pole selles, et Jürgen Ligi solvaks ainult neid, kes pole mehed või eestlased – ta on käitunud lugupidamatult ka paljude ehtsate eesti meeste suhtes. Aga piisab paari poliitikasaate vaatamisest, et märgata: meeste sõnavõttudele räägitakse palju vähem vahele. Asi pole selles, et koosoleku juhataja käsiks ruumis olevatel naistel vait olla. Aga ma olen korduvalt näinud, kuidas identne mõte sumbub, kui selle ütleb koosolekul välja naine ja saab tormilise heakskiidu, kui selle ütleb välja mees.
Mitte ainult naiste probleem
Avalikkusest välistamine ei ole vaid naiste probleem. Seda võib eri olukordades kogeda iga inimene. Eestis kõva tegija võib Suurbritannias avastada, et tema, ida-euroopa immigrandi arvamus, ei huvita Brexiti ajastul kedagi. Mõni muu inimene, kes on harjunud, et tema sõnu kuulatakse, võib avastada, et ootamatul kombel, tema häält enam ei kuulda, kui vanusele lisanduvad aastad või kui teda tabab ootamatult mõni haigus, millega kaasneb ühiskondlik tabu. Keegi ei pruugi talle otseselt midagi halvustavat öelda. Aga ta kogeb, et inimesed väldivad tema seltskonda, pööravad pilgu ära, muutuvad silmnähtavalt kannatamatumaks. Foon muutub teistsuguseks.
Naiste marsi – nagu ka teiste poliitiliste meeleavalduste – eesmärk ongi muuta fooni. Ühelt poolt tuletavad avalikus ruumis marssimised meelde, et kõigil on õigus avalikkusele, ärakuulamisele, debatis osalemisele. Et kõik ei koge Eesti ühiskonda kui meeldivat heaoluriiki, ei tähenda, et nende kogemus oleks vale või ebaoluline või pole kuulamist väärt. Et palgalõhe, ahistamine, hooldusteenuste puudumine või igapäevane seksism ei ole mingid pseudoteemad või Läänest imporditud võõrkehad, vaid päris paljude Eesti inimeste päris probleemid. Naiste marss on hetk, kus sundida avalikkust tunnistama: need teemad on päris. Need inimesed on siin. Vaata meid. Me oleme olemas. Tunnista.
Ja viimane ehk kõige olulisem on see, et naiste marss on võimalus kõigil osalejatel näha enda ümber toetajaid, mõttekaaslaseid ja sõpru. See on hetk, kus saab tõdeda otse, silmast-silma vaadates, et avalikus ruumis saavad kõik olla turvaliselt, et oma probleemidest rääkides on kuulajaid palju, et avalikku ruumi fooni ei kujunda netikommentaatorid ja tõrvikukandjad. Taoliste marsside eesmärk on kinnitada seda põhimõttelist erinevust, mille poolest avalik ruum erineb eravaldusest ja mis eristab demokraatiat diktatuurist: see ruum kuulub kõigile. Seal on kõigil õigus olla, rääkida ja elada. Ja kui mingi tüüp, kes on ajutiselt hõivanud mingi võimupositsiooni – olgu ta sotsiaalmeediastaar, linnaametnik, ajalehetoimetaja või president – hakkab dikteerima, keda võib oma päritolu, soo või nahavärvi pärast ideede turuplatsilt välja arvata, siis marss on hetk, kus saab küsida: mis õigusega? See siin on vabaduse plats.
Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes.
