Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn: mehe väärtus pole ühiskonnas sugugi ühemõtteline

Foto: Nathan Rogers, Unsplash

Stockholmis maikuus toimunud meesteteemalisel konverentsil kohtus Feministeerium professor Jeff Hearniga, kes on pühendanud rohkem kui 40 aastat meeste ja maskuliinsuste uurimisele. Rääkisime, miks mehed, kellel on sageli ühiskonnas rohkem võimu kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol. Lisaks tuli jutuks tehisintellekti mõju ühiskonna soo- ja võimusuhetele, tuleviku töö ja muud põnevat.

Olete öelnud, et ühiskonnas väärtustatus on suured vastuolud. Millistes valdkondades Te neid vastuolusid näete?

Üks vastuolu puudutab vanust. Mingis mõttes on noorus väga väärtustatud, aga samal ajal ka mitte just väga. Midagi sarnast käib mees olemise kohta. Mehed on mitmel moel väärtustatud, näiteks on neil rohkem võimu või tähtsam positsioon ühiskonnas. Samal ajal on osad mees olemise viisid aga vähem väärtustatud, võibolla neid nähakse ohvritena või probleemidena või lihtsalt ebavajalikena. Ilmne küsimus on poiste ja meeste domineerimises ja staatuses, mida austatakse ja võimendatakse, samal ajal, kui mõned poiss ja mees olemise viisid on kahtlased – näiteks klassiruumis halvasti käitumine, kiusamine, koolist varakult väljalangemine, gängiliidriks olemine jne. Sellised asjad võivad sinu ajutist staatust parandada, selles spetsiifilises kohas, aga need ei pruugi sulle anda ühiskondlikku head staatust laiemas mõttes. Need vastuolud ei ole ühemõõtmelised ja vanus on siin väga hea näide.

Kuidas need vastuolud mõjutavad mehelikkuse norme?

Ma ei räägi üldiselt normidest. Minu jaoks on see sõna pisut vanamoeline ja tuleb 60ndate ja 70ndate debatist, mis on uuesti moodi läinud. Asi on rohkem ootustes, võimus ja õigustatuses ning see võib olla segadust tekitav. Ma ei saa poiste ja noorte meeste nimel eriti hästi rääkida, aga ilmselt paljud neist kogevad segadust, mis puudutab staatust ja võimu. Kas nad on karja juhid, kas nad on üle tüdrukutest ja naistest? See ei pruugi üldse olla see, mida nad tegelikult tunnevad. Tükk aega on kehtinud arusaam, et isegi kui sul on võim või suhteline võim, võid ikkagi tunda, et sul ei ole seda.

Palju muutusi on toimumas, mis on seotud digitaalse eluga. Klassikaline muster on see, et tüdrukud ja noored naised kulutavad palju aega oma välimusele, tuunivad ennast, ning neil on seetõttu isegi vähem uneaega. Aga ma arvan, et paljud poisid ja noored mehed liiguvad samas suunas. Nad on alati netis kättesaadavad ja nad peavad samuti oma kuvandi pärast hoolitsema. See on suur muudatus internetieelse ajastuga võrreldes – ja isegi, kui mingid suunad olid juba 70ndatel nähtavad, on internet neid võimendanud – palju aega kulutatakse enese esitlusele, kontaktide hoidmisele ja seda uneaja arvelt. Aga teadlased vaidlevad, kuidas see noorte inimeste suhtlemismustreid mõjutab, sest tulemused on vastuolulised. On uurimusi, mis toovad välja, et inimesed seksivad vähem nii, et kehad päriselt kokku puutuvad, nad võibolla sekstivad (sexting) või vaatavad pornot, aga see on paradoks. Ma kirjutasin sellest hiljuti ajakirja Sexualities juubelinumbrisse (Where are the boundaries of sexuality? Hovering in a zone of uncertainty between sexualities and non-sexualities, ilmumisel).

See võimu tajumine on nii huvitav. Mind huvitavad ka vanemad mehed, kes tegelikult on võimupositsioonidel, kuid tunnevad, et neid absoluutselt ei väärtustata, näiteks olen jälginud Rootsi Akadeemia aeglast rongiõnnetust seoses ahistamisskandaaliga. Kuidas saab nii olla, et nendel meestel on tegelikult ühiskonnas suur võim ning palju ressursse ja eeliseid, kuid tunnevad, et naised ja #MeToo ohustavad neid?

Vanemaks saades tekivad teistpidised vastuolud. Olen kuulnud naisi rääkimas, kuidas nad vanemaks saades nähtamatuks muutuvad, mis võib mõnikord isegi päris meeldiv olla pideva seksualiseerimise asemel. Aga mehed – mõnikord oled respekteeritud, mõnikord nähtamatu. Tunnen päris palju ageism’i ehk vanuselist tõrjumist, ja ometi olen üsna privilegeeritud mees. Olen koostööd teinud teadlastega Lõuna-Aafrikas, nt Floretta Boonzaier, Rob Pattman ja teistega, ja me räägime märkamatust inimmassist keskosas, need on siis 30–55-aastased. Nad on vanuseteemalistes aruteludes nähtamatud, samas nemad tõrjuvad just vanuse alusel oma suhtumistes ja tegudes kõige enam, nii üles- kui allapoole. Aga jah, osa nendest vanematest meestest tunnevad segadust teistsugusel viisil.

Ma arvan, et on ennatlik öelda, mis #MeToo-st saab. Olen olnud täiesti hämmastunud, kui mõned inimesed räägivad, et #MeToo oleks justkui mingi uus paljastus. Kui seda ajalooliselt vaadata ja kui üldse on mingigi huvi selle teema vastu, siis on näha, et selles valdkonnas on tohutult palju uurimistöid ja poliitilist aktivismi tehtud. Kindlasti uuriti 80ndatel väga palju seksuaalset ahistamist. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et see on midagi uut, aga see on täielik jama.

Aga vara on öelda, milleni see kõik viib. See sõltub sellest, mis järgmisena juhtub. Kampaania on ka riikides ja ametkondades eri vorme võtnud.

Ma tunnen, et #MeToo erineb varem toimunust selles mõttes, ei seekord ei ole niivõrd tegemist raevuga ahistavate meeste vastu, kuivõrd raevuga nende vastu, kes sellel ahistamisel võimaldasid kesta ja aitasid seda kinni mätsida – nende meeste sõbrad, kolleegid, ülemused, organisatsioonid, kelle tegevusetuse tõttu ahistamine võis kesta pikalt.

Ma arvan, et see tuleb ka sellest, et algupärane #MeToo tõusetus spetsiifilises töökeskkonna kontekstis. Terveid raamatuid on juba varem kirjutatud casting couch teemadel. Filmitööstus on ju tegelikult töökoht. Ja sul on õigus, mõnikord on varjamisel hullemad tagajärjed kui algsel teol. Mõnel juhul on kinnimätsimisest saanud põhiskandaal, kuna tagajärjed kestsid pikalt ning asjasse segati ka teisi, sageli teisi mehi.

Räägime ka tehnoloogia arengust, mis puudutab küberahistamist ja -kiusamist. Millised on sinu mured seoses sellega?

Jeff Hearn on vanemprofessor Örebro ülikoolis Rootsis

2001. aastal avaldasin koos Wendy Parkiniga raamatu “Gender, Sexuality and Violence in Organizations”. Saime tol ajal aru, et pidime kirjutama sellest asjast, mida kutsuti internetiks, näiteks seoses globaalse seksikaubandusega. Tol ajal tundus see kõik väga uus. Pärast seda sai sellest teemast minu huvi. 2017. aastal avaldasin koos Matthew Halliga raamatu “Revenge Pornography”. Pealkiri ei ole perfektne, aga see on termin, mida näed uudistes, ning pärast pikki diskussioone otsustasime seda kasutada.

Kübervägivald ja küberturvalisuse rikkumine on paljudele noortele reaalsus, osale vanematele inimestele ka. Füüsiline vägivald moodustab vägivallast oma osa, aga ilmselt kõige tavalisem vägivallavorm, mida noored kogevad, on digitaalne. See toimub netis. Ja sellest on nii palju versioone. Sellel on mitu nägu. See võib olla ainult üks rida teksti. Väga lihtne on kiusata lihtsalt sõnumeid saates. See on väga erinev kiusamisest, kui mina koolis käisin. Kübervägivald peab palju rohkem päevakorras olema igasuguste vägivalla vähendamist taotlevate sekkumiste puhul. Vägivald netis ja väljapool netti kattuvad, ei ole võimalik kiusamist peatada, kui sul on üksnes mingisugused meetmed käperdamise vastu.

Digitaalse elu eest on raske peitu minna. Käisin hiljuti ÜROs ja seal räägiti palju, et nii-öelda tavalisest kiusamisest oli varem võimalik pause saada, eemaldudes. Kiusamine koolis või töökohal ei jõudnud ilmtingimata koju. Aga netist on tänapäeval väga raske pause saada ja peitu minna.

Täpselt. Ja see häiriv sisu võib taasilmuda viie aasta pärast. Kas tead seda panoptikumi ideed organisatsioonides, kus oled totaalse järelvalve all, nagu vanglates? (Ruumiline disain, mis lubab ühel valvuril kinnipeetavaid jälgida, ilma, et nood aru saaksid, kas neid parajasti jälgitakse või mitte, toim). See on tänapäeval nagu tagurpidi panoptikum.

Nagu areenil alasti olemine?

Just, täpselt. See sisu, näiteks pildid, võivad levida sõpradele ja sugulastele ükskõik kus üle terve maailma, ja see võib taasilmuda igal hetkel. Ma ei taha paranoiline olla, aga me peame palju rohkem hakkama selle peale mõtlema ning ohtude suhtes vähemalt mingisuguse teadlikkuse välja arendama. Sa saad meetmeid võtta, aga sa ei saa lihtsalt kontrollida, mida teised netis teevad või kirjutavad.

Tehnoloogia vallas on üldse tohutud muudatused ja need mõjutavad ka töövaldkonda. Mõned inimesed võidavad sellest, teised kaotavad. Kuidas see soo- ja võimusuhteid mõjutab?

Suurem osa Euroopast on töövaldkonnas liikunud tootmisest ja põllumajandusest teenuste sektorisse. Paljud nendest uutest töökohtadest on teist tüüpi tööd, ebakindlad tööd, ning tööd, mille puhul võibolla eeldatakse, et neid teevad pigem naised. See nihe on nüüd päris pikalt kestnud. Edasine tehnoloogiline areng tõotab kujuneda keerulisemaks. Osa nendest uutest töökohtadest vahetavad välja rutiinsed tööd, näiteks kassades, ja muud tööd, mida sageli teevad naised. Paljud madalama kvalifikatsiooniga tööd asendatakse. Lisandub veel allhangete teema. Täna on kõnekeskused Indias, nii et kui helistad oma pangale, satud hoopis Indiasse.

Tegelikult, kui oled rootslane, satud tõenäoliselt Eestisse …

Jah, nii on. On teooriad, milles sedastatakse, et pisut pikemas perspektiivis hakkab tehisintellekt puudutama rohkem keskklassi töid, näiteks Moravec’i paradoks (kõrgetasemeline mõtlemine on masinale suhteliselt lihtne, samal ajal kui madala taseme sensorimotoorsed oskused on keerulised, toim). Need on sellised tööd, mida on sageli meeste pärusmaaks peetud, isegi kui tänapäeval teevad neid suurel määral ka naised. Üks näide võib olla meditsiiniliste diagnooside panemine. Tehisintellekt võib õppida päris keerulisi meditsiinilisi probleeme lahendama. Samuti võib tehisintellekt lahendada juriidilisi või finantsprobleeme. Need valdkonnad on juba praegu tugevasti mõjutatud, aastal 2010 oli umbes 70% Wall Streeti aktsiatehingutest automatiseeritud. Nii et keskklassi tööd võivad tulevikus muutuda palju ebakindlamaks ning see võib mõjutada mehi, kes arvasid, et nad on suurema immuunsusega selle suuna suhtes kui töölisklassi inimesed. Arvan, et see ongi järgmine faas. Mõned inimesed väidavad, et inimkeha ja inimkontakt tõuseb jälle väärtuses. Näiteks võib päris massaaži saamine selleks koolitatud, oskusliku inimese käest, olla väga kõrge staatusega. Sellistest oskustest võivad kujuneda eliidi staatusega oskused. Nii et erinevatesse gruppidesse kuuluvad mehed võivad tajuda ohtu erineval moel. Aga tehnoloogiline areng ja selle mõju on ilmselgelt äärmiselt keeruline küsimus sugude ja seksuaalsuse valdkonnas.

 

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hirmul mehed

Maskuliinsuse angst

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus. See oli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna reklaamivideo, mille eesmärk oli ahvatleda koolilõpetajaid astuma sellesse…